Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.
Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛
Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.
Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.
IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…
