Sanktsioneeritud laiskus

Auväärne Toomas Paul [L] kirjutab Päevalehes sellest, et eesti noorema põlvkonna inimesed ei viitsi liigutada ei jäsemeid ega ajusid. Pooled kutid ei kõlba sõjaväkke ja igasugune maailmavaateline süvenemine on päh-päh. Ja kõige tipuks leiab riik, et igasugune sundimise moodi asi on ahistamine ja seab ohtu ühe peamise inimõiguse – õiguse vegeteerida. Ega siia midagi juurde lisada ei olegi.

10 mõtet “Sanktsioneeritud laiskus” kohta

  1. Aga kui vaadata sama mündi teist külge, siis niipalju, kui ma inimesi kohanud olen peab antud väide paika: sportlased olid kõik trennis, siis kui Issand Jumal mõistust jagas. Ja ainumastki neist polnud kogemata sinna kulbi alla sattunud. Arvan, et sama kehtib ka enamiku elukutseliste allohvitseride kohta…

  2. Aga samas, kui mõni omast-arust-intelligent näeb välja nagu sektoid (mäletad neid suure peaga halle mehikesi UFO 1 -mängust?), pole see eriti parem lahendus.

    Sportlaste ja allohvitseridega on paraku suuresti nii nagu ütled. Erandeid siiski on. Kuid kokkuvõtlikult võiks öelda nii – on üsna väike osa seltskonnast, kes viitsib liigutada nii jäsemeid kui ajusid (mis oleks tegelikult normaalne), siis tiba suurem seltskond kes liigutab kas ainult jäsemeid (sportlased ja allohvitserid) või ainult ajusid (ja seda enamasti vales suunas, kuna lähtealused on valed) ja ülejäänud kamp ei viitsi kumbagi liigutada. Minu arust on isand Paulil üsna tuline õigus.

  3. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üheks kurja (laisklodevuse) juureks distsipliini ja sunduse segiaajamine. Distsipliin ei ole sunnitöö ja vastupidi. Isegi hernele on vaja malakat, et temast asja saaks, saati siis veel inimeseloomale. Kui kasvamine tema enda teha jätta, siis lamandub ära nii hernes kui inimeselaps ja mingit head vilja sealt ei tule.

    Mina olen küll õnnelik, et ma omal ajal poolkohustuslikus korras trenni sattusin. Läksin uude kooli ja polnud valida muud, kui spordiklass. Paar aastat igapäevast trenni tundus tollal mõttetuna aga praegu saan aru küll, millise hea aluse see tegelikult andis. Ahistamine my ass, ei tarkus ega muskel ei tule ilma distsipliinita.

  4. Jah Aabram, aasta tagasi võisin veel seda kommentaari lugedes muiata, kuid nüüd küll meenub Armastuseministeeriumi või oli see Sotsiaalministeeriumi uus seadusemuudatus, mille järgi peaksin vist küll hoopis kuuleka kodanikuna teatama, kuhu vaja, et potensiaalne lapsekaristaja on välja ilmunud. Usun, et Kar§ määrab siis, mis sellisest arvamusest edasi saab.
    Aga igal juhul on kasulikum positiivne suunamine, kui jäik ajudeta distsipliin, mis nõukogude koolisüsteemis ja spordis oli ja ka praegu veel vanema põlvkonna pedagoogide/treenerite seas valitseb.

  7. Igasugune sund pole distsipliin ja vastupidi. Lapsi ei tule mitte peksta, sest sellest pole kasu aga neid ei tohi jätta ka ise otsustama, sest sellest pole samamoodi kasu. Lapse ande või võimete märkamine ja suunamine on kunst, millega keegi enam tegeleda ei viitsi. Arvatakse, et küll laps ise teab, mis talle hea on ja et küll ta ise oma elutee oskab valida. Paraku ei piisa sihtkohta jõudmiseks ainult sellele mõtlemisest. Sinna tuleb kohale minna. Reaalselt. Mida kaugem sihtpunkt, seda rohkem pead sa selle nimel pingutama. Kui sa ei õpi pingutama või reisiraskusi taluma siis validki sa elu läbi ainult lähedalolevaid sihtpunkte. Teed kergeid valikuid. Mõtled ainult sellele, mis on su vahetus ümbruses. Ah, persse, ei taha kooli minna, tahaks Doomi mängida hoopis. Ja mängidki. Ah, ei viitsi seda füssi ja mussi õppida, hängiks parem linna peal. Ja siis, kui jõuab kätte aeg, kus sa peaksid ühiskonnas kuhugi sobituma, leidma oma koha, ei leia sa seda. Sest sul pole kuju ega vormi, telliskivi asemel oled plönn pehmet vormimata savi. Müüri sinuga ei lao. Maja sinuga ei ehita. Sa sobid kokku ainult teiste saviplönnidega, kellel pole samuti vormi, mõõtmeid ega tugevust.

    See, kui kasvatusega sulle kuju, suurus ja vastupidavus antakse, ei tähenda, et sult võetakse ära oma otsustusvõime. Sa võid pärast end rakendada kus iganes. Aga oodata, et savikänkrast iseenesest midagi kaunist või kasulikku vormub on ikka eriliselt naiivne. Vahel harva vormub kah, aga see on pigem erand, kui reegel. Treenitud noorsand võib pärast kas teha sporti või mitte, kas teha füüsilist tööd või mitte, tal on see valik. Treenimata vennikesel seda võimalust pole. Ta ei saa hilisemas elus valida sporti või füüsilist tööd, ta on ise selle valiku enda jaoks noores põlves sulgenud. Koolitatud noor inimene võib valida teadustöö või käsitöö vahel, koolitamata noor seda enam valida ei saa. Ta on oma valiku kunagi varem oma lapsearuga ära teinud. Ei käinud koolis, hängis ringi selle asemel — see oligi tema valik. Ja seda ümber muuta on hiljem ikka sitaks raske.

    Aga jah, muidugi, laseme lastel oma elu üle otsustada ennem, kui neil mõistus lõplikult pähe tuleb, sest nii on humaanne. Ma ei tea, kuidas tänapäeva noored küll nii intelligentsed on, mina igatahes võin küll öelda, et enne kahekümendaid polnud mul küll veel niipalju aru peas, et teha reaalselt mõistlikke otsuseid ja näha nende tagajärgi kaugemale ette.

  9. Üldiselt me ei küsi lapselt ju: Noh, Juss… kui sa täna tunned, et koolivaimu pole pääl, siis ära täna mine. Ja kui peale tuleb, siis vaata ise oma ära nägemise järgi, kuidas sulle kasulik on.
    Karta on ja üsna ootuspärane, et Jussi papud ei vii mitte teda mitte koolipapa juurde vaid kuskile mujale, kus eksitavad virvatulukesed põlevad ja kurivaimud, kratid ja muud soerdid Jussi ümber kasvatama hakkavad.
    Kui ma oma poisile (õnneks või õnnetuseks alles 2,5 aastane) selliseid “vabatahte” valikuid tulevikus hakkan andma, siis oleks see sarnane lapsetapuga ja investeeringuga kriminurgale sest kahjuks elus ikka nii, et põrsas oma pori leiab. Nagu ütles lugupeetud sotsioloogia professori vanahärra Ülo Vooglaid:Mis tehtud, see igavesti tehud ja järgi ei kasvata enam midagi!See on võimatu!
    Või eesti filmiklassikas olevas ´KARIKAKRAMÄNGUS`(ehk mäletate) isa-Karl Kalkun, pojale-Arvo Kukumäele ütles, kes oli endale värske tattoo linnu lasknud teha, et kõva mees olla:” Nüüd on nahk raisus! Sellest ei saa enne lahti kui kirstukaas peale pannakse.”
    Tõsine teema mehed, väga tõsiseks kisub, kus meie järeltulevapõlve harimisest juttu on :-I

  10. PS.
    Nagu ütlesid nõukogude aegsed seltsimehed: Kaadrid otsustavad kõik! (mõtlen lapsi, mitte seltsimehi)

Kommenteerimine on suletud