Brightonis 2

Hommikul selgus, et disainvälimusega hotellitoal on lisaks sokkide-särkide hoidmiskoha puudumisele muidki puudujääke… See-eest jällegi olid kontinentaalse hommikusöögi saiad üllatavalt maitsvad.

Rändasime kohaliku india-araabia segastiilis Brighton Pavilioni (omaaegne regendiloss) pargist läbi bussipeatusse ja sõitsime kohalikku ülikooli. Seal oli esmalt muidugi suur sogamine netiühendusega – miskipärast on brittidel loll komme traadita võrke igasuguste totravõitu veebipõhiste sisselogimistega vürtsitada, mis tõsist kräkkerit ei peata, ent viisaka tavakodaniku seaks võivad vihastada. Esimese kontoga ei saanudki netti käima, hiljem anti uus ja sellega pääses viimaks sisse.

Kaku Wikiversity-lugu oli kohe esimesse sessiooni pandud. Huvitaval kombel tuli vahetult  ettekande eel inimesi märgatavalt juurde – ilmselt siis pakkus teema huvi. Wikiversity oli kõigile peale sessiooni juhtinud Kreeka Õhujõudude Akadeemia professori täiesti tundmatu maa ning seetõttu oli asja vastu elav huvi ja küsimusi tuli lademes. Vist õnnestus kõigile enam-vähem arukalt vastata ka.

Vahepealne orgunn ja jutud olid nii ja naa ning kui summaarsest kvaliteedist rääkida, siis ei ole küll aus, et siinne asi ETISe klassifikaatoris rubriiki 3.1 kvalifitseerub ning meie eestimaised sama või parema tasemega üritused üldse arvesse ei lähe. Seltskond on iseenesest tore, kuid nii mõnigi Eesti üritus lööb tasemelt pika puuga ära.

Ka Birgy ettekanne viimases sessioonis sai elavat vastukaja ning kuna seal oli ka teine asine esitlus (küberkiusamise juhtumitest töökohtades), siis tekkis päris asjalik arutelu.  Õhtul korraldati pidulikum õhtusöök Brighton Dome’i teatrisaalis, kus kuulu järgi oli ABBA omal ajal Eurovisiooni võitnud. ABBA’t seekord kahjuks ei olnud, aga muusika eest hoolitses päris muhe jatsutrio (alt- ja baritonsaks ning akustiline kitarr). Homme on siis meie siinne töö seljataga ja võime veidi vabamalt võtta.

Brightonis

Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.

Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂

Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?

Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂

Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.

Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht  igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).

Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist  õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.

Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.

 

Öirolinnas 2

Teine päev Brüsselis. Öö hotellis läks muidu kenasti, aga ilmselt on tegu ühe koledal kombel õhukeste seintega majaga – möödasõitnud suurekaliibriline tsikkel tundus kohe 2. korruse tuppa maanduvat, naabertoa elaniku vetsuskäik tundus eksikombel toimuvat Kaku toa kemmergus ja hommikul oli äratajaks naabri telekas, mis hommikusi uudiseid lasi (omal moel positiivne, kuna enda telekas ei töötanud). Õnneks toimus äratus enam-vähem õigel ajal. Muidu aga tuleb hotelli kohta häid sõnu öelda – muuhulgas oli üks esimesi külastatud hotellitube, kus sai korraga moblat ja läpakat laadida ilma mingit muud taristut lahti ühendamata. Hommikusöök oli küll kontinentaalne, aga täiesti kõhtutäitev.

Kella 11 paiku kirjutasin end välja ja jäin fuajeesse läpakaga istuma.  Esialgne plaan oli seal tööd teha kuni õhtupoolikuni, mil oleks tulnud enne ärasõitu veel parlamendist läbi minna. Lõuna ajal toimus improviseeritud eine Euroopa teemal – sinimustvalge šokolaaditahvel ja purk sealtsamast automaadist võetud kohalikku õlut.  Mõne aja pärast aga saabus isand Pärtel hotelli arve asja klaarima ning tema autoga õnnestus parlamenti saada. Brüssel on liikluse poolest vist veel jubedam kui Riia…

Tänu Pärtelile ja tema bürookaaslasele Epule õnnestus (peale kahe põhjaliku  turvakontrolli läbimist) pääseda ühte puhkenurka, kust pääses läpakaga isegi lahtisesse netti.  Seal sai siis istutud terve pärastlõuna, kuni kella viie paiku tuli isand Tarandiga koos lennukile minna (pärast selgus, et sama reisiga tuli veel mitu Eesti eurotegelast). Teekonda lennujaama sai kasutada lühikoolituseks Creative Commonsi litsentside teemal – vastutasuks kuulis huvitavaid asju parlamendi toimetustest.

Lennujaamas oli turvakontroll vist küll seninähtutest kõige põhjalikum… Aga õnneks oli aega piisavalt varutud. Vahepeal saabus ka sõnum, et Kaku auto oli KIAs jõutud ära remontida (tänud kiire tegutsemise eest!) ja selle saab Tallinnas kohe aia tagant kätte – nii ei pidanud teist taksosõitu enam ette võtma. Liiatigi lendas sama lennuga koju ka TLÜ kolleeg Vladimir, kes laekus Genfist talvekoolist ja kellele pidi abikaasa autoga vastu tulema – nii ei pidanud isegi lennujaamast KIAsse jalutamisega vaeva nägema.

Niisiis võib peaaegu öelda, et SH-fenomeni sel päeval enam ei esinenudki. Üks suur asi siiski oli, sellest kirjutab homme. Aga sõit oli kokkuvõttes vahva, sai kohtuda mitmete huvitavate inimestega ja nägi ka öirolinna ära. Aitüma kutsumast ja läheb teinekordki, kui vaja samalaadsel teemal sõna võtta.

Öirolinnas

Nagu juba mainitud, kutsuti Kakk Brüsseli linna juttu rääkima. Isand Indrek Tarand koos mõnede mõttekaaslastega otsustas seal Document Freedom Day -nimelise ürituse teha.

Esimese päeva kokkuvõttena: seni on tore olnud, aga pisike shit happens käib selle sõiduga kaasas küll. Algas juba kodus, kui kommunikatsioon eri osapoolte vahel eriti hästi toimida ei tahtnud (näiteks teemavalik oli pikka aega udune, lõpuks siis valiti pakutud mõtetest üks välja).

Hommikune ärkamine kell neli läks üllatavalt libedalt, siis sai juba läbi lumise Tallinna taksoga lennujaama (seekord juhtus hästi mõnus taksojuht ka). Järgmine SH ilmnes väljalennul – masinal jäätõrje tegemata, lend jäi tublisti hiljaks. Et aga vahemaandumiseks Kastrupis väga pikalt aega polnud, tekkis küsimus. Õnneks sujus lend kenasti ja väikese jooksmisega jõudis Kopenhaagenis ka Brüsseli lennule.

Brüsselisse lend möödus vahejuhtumiteta, seal oli aga mõte natuke Euroopa maksumaksjaid vähem koormata ja soovitatud takso asemel rongiga minna (üle kuuekordne hinnavahe). Rongis õnnestus taas pisikese SH-ga valesse klassi istuda, aga õnneks oli konduktor muhe onu ega teinud numbrit.  Jaamast õnnestus pisikese ringinuhutamise järel pea otse Hotel des Colonies üles leida.

Hotell on muidu mõnus, selline koloniaalajastu hõngu taotlev (fuajee, toamööbel jne). Järgmine SH aga selgus, kui tuba veel vaba polnud (tõsi, see oli ka varem netist vaadatud, et enne 14.00 harilikult ei vabane). Mis ikka, läheb siis kohe “tööle”. Mõned asjad oleks muidugi võinud kotist ära tuppa visata (kogu pagas on läpakakott).

Jope jäi küll hoiule, siin pole seda vaja. Kõik on juba roheline, õhk on mereliselt niiske (ilm tulevat Põhjamerelt) ja kuupäeva kohta soe (+13 vist oli). Kõlbas pintsakuga ringi leekida, kohalikud olid ka suht samamoodi riides.  Aega oli ja oli mõte veel maksumaksjaid rõõmustada ning jalgsi parlamenti minna.Hotellitibi andis lahkesti linnakaardi ka kaasa.

Muidu oli täitsa mõnus jalutuskäik (ca 4km), aga ikka veel katki ja sidemes jalg ei olnud sellise koormusega harjunud ja hakkas lõpupoole nurisema. Õnneks sai tee enne otsa, kui asjad hulluks läksid. Järgmine SH ootas parlamendis: seal ju turva nagu lennujaamas, aga miskipärast mobla ei toiminud ja majas olevatele tegelastele helistada ei saanud. Valvelauas istuv madame oli aga abivalmis ja lõpuks sai ühendust. Üks asjapulgast tšikk saadeti läbi turvade eskortima ja kohale sai enam-vähem õigeks ajaks.

Üritus ise oli päris vahva. Eelnevalt õnnestus veel kohtuda ja juttu ajada [L] Erik Josefssoniga, kes on siinne [L] FFII esindaja ja roheliste fraktsiooni nõunik ning kes omal ajal tarkvarapatentide põhjalaskmisele EL-s tublisti kaasa aitas. Rääkisid veel norralane Hakon Wium Lie Opera Software’ist ja sakslane Stefan Gradmann Berliini Humboldti ülikoolist. Kohal oli paarkümmend inimest, sealhulgas ka üsna mitu parlamendiliiget. Arutelu tekkis kah päris elav. [L] Kaku slaidid leiab tavalisest kohast. APDEIT: Tänu isand Henrik Alexanderssonile leiab Vimeost ka [L] videosalvestuse.

Seni viimane ja suurem SH tekkis aga tagasisõidul.  Kolleeg Pärtel otsustas Kaku ikka takso peale lükata ja viimaks leidis ühe aasia selli juhitava. Parleetas pikalt-laialt en francais ja  poiss näis aru saavat.  Kakk oli päevast üsna väsinud ja nii ei märganudki, et taksojuht korralikult hotelli juurde sõitis – aga mitte Hotel des Colonies, vaid Centrale – kuna see asub rue des Colonies’il ja muidugi sai ta pikast parleetamisest hoolimata ikka valesti aru… Noh, õnneks ei teinud suurt arvet, mahapaneku koht oli küllaltki kiiresti kaardilt leitav ja natukene ka “kodule” ligemal kui parlament. Ja muidu poleks ilmselt näinud ära püha Miikaeli katedraali, mis on tõeliselt ilus pühakoda.

Linn on muidu kena, eriti uhke on muidugi parlamendikvartal. Aga paraku on miinuseks üsna kõikjal leviv räpasus ja … kerjused (europealinna kohta üllatav). Suhtumine ümbritsevasse näib olevat pigem romaanilik “elegantne lohakus” kui germaani Ordnung.  Natuke juba hakkab mõistma, miks siinmail flaamidel kopsik täis hakkab saama. Ja veel üks häda on roheluse nappus seninähtud paigus – ka lennukiga maandudes näis, et harvad ülalt nähtud metsalapid olid pigem istutatud kui vanast ajast püsti jäänud.

Laureas

Polegi kaua aega rändamas käinud. Masu värk, pealegi on koduski tegemist kõvasti olnud.

Nüüd aga oli võimalus ka üht IT kolledži partnerkõrgkooli lähemalt näha – Laurea rakenduskõrgkoolis toimus konverents [L] Future Expertise in Higher Education – alguses pidi kolleeg Marika seal osalema, kuid viimaks saadeti hoopis Kakk sinna. Marika tuli kaasa, kuna päev varem pidime koos ühe europrojekti koosolekul osalema.

Viimased päevad enne sõitu oli kodus grandioosne hullumaja, kõik sündmused kuhjusid kokku.  Viimaks tulema saades õnnestus mobla laadija töölauale maha jätta ja nii polnud EMT rahvusvaheliste kõnede sisselülitamisest muhvigi kasu. Õnneks aga oli nii hotellis kui Laureas toimiv traadita internetiühendus (ja mis peamine, VPN oli lubatud). Nii sai suur osa ajast ikkagi netis oldud ja mobiilist eriti puudust ei tundnudki.

Jõudsime Marikaga Laureasse poole koosoleku pealt ning eelneva tõttu kapsas olemine muidugi asjast arusaamisele kaasa ei aidanud – seda enam, et projekti puhul oli selgelt näha “siga vs hani” ehk asjaajamise ja sisulise poole üksteisest möödarääkimine.  Viimaks saime siiski kuidagi mingid asjad paika ja nüüd on tuleva aasta aprillikuus ootamas ligi nädal aega õpetamist-juhendamist Leicesteris.

Õhtupoolik andis meeldiva võimaluse korraks hotellis üle hulga aja hinge tõmmata.  Isegi [L] ELNM iganädalase kursusevestluse saime skaibis rahulikult ära pidada. Väljas oli ilus sügisilm (lubatud torm jõudis alles päev hiljem kohale), aga jalutamaminekuks oli Kakk liiga lääbakil.

Järgmisel hommikul siis konverents. Marika asemel Kaku laekumine probleemi ei tekitanud ja sildivahetus käis sujuvalt. Kummaline oli osaleda konverentsil, kus endal ettekannet polnud – kardetavasti oli see üle aastate esimene kord… Rahvas oli ka alguses võõras, aga järk-järgult saime mõnegi inimesega jutule ja tekkis uusi tuttavaid.

Tundus, et nii korralduse kui ka rahva poolest meenutas see üritus kõvasti meie e-õppe konverentse.  Mõnigi mõte oli nutikas ja uudne, samas üldine foon kippus olema selline, et Kakk hakkas end üpris targana tundma (loodetavasti läheb kiiresti üle) – näis, et mõnegi asjaga annaks Eestis märksa rohkem eurokisa teha, kuna mujal on mitmed asjad veel tundmatud.  Tegelikult oleks eelmise aasta e-õppe sügisseminari  [L] Wikiversity jutt siia üsna ideaalselt sobinud.  Vahvamatest asjadest võiks mainida Second Life’i töötuba [L] Põhja-Carolina Pembroke’i ülikooli seltskonnalt ning reedehommikust diskussiooniringi tudengite tööhõive küsimustest Irene Glendinningi (Coventry ülikool) juhtimisel. SL töötuba oli kahjuks mõeldud täiesti algajatele ja õnnetuseks oli ka küllalt väikese osalusega – seda oleks võinud üldise sessioonina teha.  Strix Windlow’  Tuxiga T-särk läks rahvale väga hästi peale (“Kust said?”)… Aga üldiselt oli päris vahva.

SL töötuba Laurea konverentsil

Põhjakaroliinakate töötuba SL’is. Strix (keskel) kuulab koos teistega, mida huvitavat dr. Magic räägib.

Teine päris põnev Laureas püstipandud asi on [L] massidea.org . Midagi natuke meie kodanikuportaalide sarnast, aga innovatsioonile suunatud. Tuleks veel lähemalt uurida, aga esmamulje tundub olevat asjalik.

Sedalaadi konverentside häda on selles, et inimestega jõuab lähemalt tuttavaks saada alles siis, kui asi juba lõppema hakkab. Nii saime mitme inimesega jutule alles reedel viimase kohvipausi ajal ning eriti lõpu-õhtusöögil. Ürituse lõpus tehti nimelt bussiekskursioon Helsingis ja viimaks viidi meid vanglasse. Täpsemalt endises vanglas tegutsevasse restorani nimega “Jailbird”, päris lahe koht oli. Kakk muidugi kobises, et näe – tavaliselt pannakse inimesed liigse joomise pärast vangi, meie ronime vanglasse jooma…

Tegelikult muidugi erilist joomist ei tulnud (juba seetõttu, et õhtul tuli Tallinnas oma autoga koju sõita), aga seltskond oli mõnus. Aga et kogu selle aja jooksul oli toitumine ülimalt korralik, otsustas Kakk ülemustele ühe arve tegemata jätta ja Katajanokalt oma jala peal Läänesadamasse rännata. Täitsa mõnus jalutuskäik oli.

Kella kümnesel laeval oli juba üsna kapsas olemine. Tallink Star oli puupüsti täis nagu Georg Ots vanadel hulludel aegadel, lällarid olid kah pea sama hullud. Aga kõige nadima elamuse andis seekord hoopis personal.

Kakk kükitas päris öökulli kombel ühe laeva söögikoha puki otsas ja hoidis silmi vaevalt lahti (õnneks oli pulkpleier olemas, musa aitas natuke). Mõne aja pärast maandusid kõrvallauda ühe diivanijupi taha kaks naisterahvast, üks veidi vanem ja teine noorem (tõenäoliselt ema ja tütar). Mõlemad kah üsna väsinud olemisega, tüdruk keris end diivaninurka poolkerra ja naine  istus sirgelt samas diivaniotsal. Mõlemal vajusid silmad kinni. Seepeale astus juurde eemal askeldav mundris tšikk, vaatas natuke rumala näoga ning koputas siis kõvasti vastu istujate ees olevat lauda: “Ärka üles! Magada ei tohi!”.

Tekkis ausalt öelda tahtmine röögatada. Oleks, et kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist, laev oli vaevalt poolel teel ja Tallinnani tund aega sõitu. Need seal diivanil olid kah üsna ehmatanud ja üritasid edaspidi maksku mis maksab silmi lahti hoida. Aga Kakk loll arvas, et sedasorti teenindus suri nõuka-aja lõpus välja või esineb ehk Tallinn-Moskva rongis. Aga ei. Urrrh!!

Viimaks jõudis laev sadamasse, lällarite vahelt sai kah lõpuks välja ja maale. Auto juurde ja koju. Kokkuvõttes oli aga täitsa vahva sõit.

Helsinki Ülikoolis

Täna käisime TLÜ kolleegidega Helsinki Ülikoolis koostööks maad kuulamas.  Kaks autotäit rahvast, varahommikuse laevaga sinna ja hilisõhtusega tagasi.

Seminar möödus asjalikus õhkkonnas. Ehkki esialgu tundus soomlaste valdkond pigem TTÜs uuritava kanti, leiti pärast piisavalt kokkupuutepunkte. Ehk õnnestub mingi tõsisem koostöö püsti panna.  Kohapealse miinusena tuleb mainida, et kõik traadita ühendused olid lukus, erinevalt enamikust Eesti ülikoolidest. Ruumis oli üks töötav võrgukaabel, mis käis siis pidevalt käest kätte nagu parmude suitsupläru….  Isegi laevas oli toimiv WiFi olemas – VPNi kasutades sai töötada küll (tõsi, tagasi tulles oli laev rohkem rahvast täis ja võrk oli hirmaeglane).

Enne kojusõitu käisime linna peal jalutamas ja külastasime Zetori kõrtsi südalinnas – hästi pull koht, meenutab kuulsat sürrafilmi “Leningrad Cowboys Go America”. Pole ka ime, koha kujundajaks oli tollesama bändi esinumber Sakke Järvenpää.  Osa laudasid oli ehitatud ümber Zetori ratastraktorite. Menüü oli ajalehekujuline ja täis lollakate uudiste ja soome siseringinaljade  taha peidetud toidukirjeldusi (esikaanel oli Arto Isohätä -nimeline onu kalapirukat heitmas – umbes nagu Kanteri karikatuur). Võtsime õlled ja kamba peale rääbised praeleivaga – lauale toodi puust liud, kus olid leivad, võitops ja … ehe plekist konservikarp koos avajaga, kõik maitserohelisega üle puistatud. Karbi sisu – sprotilaadsed suitsurääbised – oli aga ülimaitsev.

Helsinki valmistub juba vappu‘ks ja ilmselt järgneb sealkandis mitu päeva hirmsat tinunni. Ülikooli kompleks igatahes pannakse poolest päevast lukku, nagu ühelt sildilt võis lugeda. Näis, mida siis sel aastal uudistest näha võib.

Aga kokkuvõttes oli asjalik käik.

Toilettenwissenschaft

Kaiserslauterni Fraunhoferis ja tehnikaülikoolis on kahtlemata vinged teadlased, aga ka vingel teadlasel tuleb aeg-ajalt suur häda peale. Ja kuna tegu on enamasti reaalvaldkondade teadlastega, siis tualettruumis tegeldakse vastukaaluks humanitaarsemate katsetustega. Mõned tsitaadid Kaiserslauterni tehnikaülikooli keldrikorrusel asuva meeste kemmergu seintelt:

In dieser Schlüssel wohnt ein Geist
der jedem der zu lange scheisst
von unten in die Eier beisst!

***

Ich sitz wie Adolf Hitler hier
die braunen Massen unter mir

Ilmselt on peldikuhuumor universaalne. Ehk nagu ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Uhu in Deutschland

Kakk jälle rändamas – seekord siis Kaiserslauternis [L]SENSE09 workshopil. Kirjutasime Mardiga kahepeale ühe artikli (see tuleb varsti ka veebi koos slaidide ja lugemismaterjaliga), aga kuna Mart ise pidi Tallinnas mingite külalistega tegelema, siis tuli üksi minna. Esmaspäeva õhtul panin auto lennujaama juures A2 parklasse – paar päeva parkimist on odavam kui kaks taksootsa Laagrisse – , võtsin läppari ja marssisin lennukile.

Tallinna Lennujaam oli pärast remonti ja juurdeehitust üsna kena. Muidugi õnnestus turvakontrolli minnes unustada oma taskunuga taskusse – see kästi viisakalt kohalikku infosse 15 eegu eest hoiule anda… Wifi töötas lennujaamas kenasti, aga VPNi kasutamist ei taha sindrid ikka lubada. Lufthansa lend möödus kenasti, isegi majanduslanguse tingimustes antakse seal sõitjatele päris viisakat sööki koos tasuta õlle-veiniga. Tallinnas õhku tõustes oli huvitav vaatepilt läbi pilvkatte paistev linnakuma, Frankfurtis aga õnnestus päris pikalt tuledes linna ja kesklinna kõrghooneid imetleda.

Kohale jõudes tuli leida lennujaamast üles Fernbahnhof ehk pikamaaliinide vaksal, mis väikese orienteerumise järel ka õnnestus. Deutsche Bahn sõidab vist tänini saksa täpsusega – nii minek kui kohalejõudmine mõlemal otsal (Frankfurt – Mannheim ja Mannheim – Kaiserslautern) käis pünktlich minutipealt. Natuke õnnestus ka aknast maad näha – nagu omal ajal Soomes ringi sõites hakkas veidi kurb, kuna mõlemas kohas on isegi rongiaknast näha katkematut kultuurikihti kaugest ajaloost tänaseni (näiteks mõlemalt poolt II maailmasõda pärinevad ehitised ja seadeldised). Meil keerasid idanaabrid oma perversse ideoloogiaga kunagi olemas olnu ikka üksjagu pimedasse paika. Seda ka inimeste peades – pimedaid jaamatunneleid mööda kolades või ka Kaiserslauternis mööda tühje tänavaid hotelli jalutades ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet, nagu meil paraku üsna tihti tekib. Kohale sain enne ühtteist kohaliku aja järgi.

Hotel Zollamt on armas väike perehotell, tuba on kodune ja mõnus. Ainus miinus on tasuline Internet – nii WiFi kui kaabel on olemas, aga mõlema eest tahetakse mingit krediiti (saksmannid pole vist tänini ära jaganud, et Internet on inimõigus 🙂 ). Ligunesin duši all ja sõin kaasavõetud õhtusööki (lavašš ja suitsuvorstisigarid mahuvad kenasti läpakakotti – kolmepäevasele reisile polegi mõtet suuremat pagasit vedada), pererahva poolt oli tuppa tervituseks jäetud ka kaks pirakat punast õuna. Danke schön!

Workshopil oli igale osalejale määratud ka üks teine ettekanne, mille kohta pidi küsimusi esitama. Et mulle sattunud ettekande teema oli üsna võõras, läks õhtul uurimise peale päris hulk aega ning magama sain alles peale üht kohaliku aja järgi. Magasin võõra koha kohta üllatavalt hästi ja kella veerand seitsmest üles saamine polnudki eriline probleem. Hommikusöögil kohtas ka pererahvast – hästi meeldivad inimesed on. Neti kohta selgus, et kahe tunni eest tahetakse 3 eurot, mis on Euroopa mastaabis väga mõistlik hind. Söök oli ka väga korralik, ainult korraliku kohviga on siinmail endiselt nadid lood (tõsi, ülikoolis pauside ajal pakutud kohv oli üllatavalt normaalne).

Peale sööki tuli tööle minna. Väike mõnus jalutuskäik läbi linna: ilm oli nagu meil oktoobris – veidi kahutanud, aga ikkagi paras pintsakuga ringi joosta. Tee viis [L] Fraunhoferi IESE-instituuti, mis peaks teaduse vallas üsna kõva koht olema. Sinna kogunes paras punt akadeemilisi tegelasi – õnneks oli viigipükste kojujätmine ja teksadega tulemine täitsa arukas idee, teised polnud ka väga ametliku väljanägemisega. Mõne aja pärast tassiti meid bussiga veidi eemale kohaliku tehnikaülikooli ruumidesse, kus meie workshop toimus. Muidu mõnus koht, aga kohaliku traadita võrgu (see on, nagu siinkandis tavaks, parooli all) avamise peale külalistele ei olnud korraldajad mõelnud ja nüüd tuli päev otsa netita olla. Skype vms chat oleks võinud sellise töövormi puhul ka olemas olla – ettekanded olid väga erinevad, küsimusi oli rohkem kui selleks antud aega mahtus ning oleks olnud hästi mõnus teistelt jooksvalt juurde küsida.

Ettekanne läks ilusti ja tekitas rahvas päris elava huvi – tundub, et ka Lääne-Euroopas hakkab tekkima mingi arusaam vaba tarkvara kohta. Igatahes tuli asja edasi kommenteerida nii kohvipauside kui lõunasöögi ajal (nõnda tekkis mitu huvitavat uut tuttavat). Muide, siinkandis on komme ettekande järel mitte plaksutada, vaid vastu lauda koputada – päris vahvalt kõlab. 🙂

(Vaheajal käisin kohalikus kemmergus, sellest kirjutan eraldi)

Lõpus oli kogu rahvas nii väsinud, et viimased sessioonid vajusid veidi ära. Eriti kui jutupaunikust aafrika onu Sulayman (muidu hästi lahe kuju ja jagas asja ka – oli üks [L] 2006.  aasta FLOSS raporti tegijatest) lubas “I’ll do in two minutes” ja siis patras oma paarkümmend, siis oli küll nägudelt näha, et aitab. Aga vähemalt lõppes suht õigel ajal ära. Seltskond oli muidu vahva ja ehk saab nendega ka hiljem kontakti peetud.  Õhtul läksid nad veel ka välja sööma, aga sinna oli hotellist hulk maad minna ja viimaks otsustasin selle aja puhata.

Esmalt kõndisime paari selliga tagasi Fraunhoferisse (jätsin jope sinna) ja ajasime tee peal igasugust kägu – muuhulgas Eric Raymondi häkkerileksikonis defineeritud [L] lipsu kahjulikkusest itimeeste mõistusele (ürituse lõpus pidi igaüks paar sõna lõpetuseks ütlema, mina mainisin lipsuga inimeste vähesust…). Siis jätsime kolleegidega hüvasti, võtsin jope ja jalutasin tagasi hotelli. Ilm oli mitte enam meie oktoober, vaid lausa jahedamat sorti suvine – midagi Eesti maikuu taolist. Igatahes siinkandis polnud jopega õieti midagi peale hakata.  Tagasi hotelli jõudes olin suht küps ja viskasin pikali, ärkasin päris õhtul neli tundi hiljem. Sõin teise poole kaasavõetud söögist ära, sorteerisin saadud pabereid ja keerasin uuesti magama.

Hommikul ärkasin veidi hiljem, sõin kõhu korralikult täis (kohv oli paraku endiselt kehv ning isegi värskelt tehtud masina-cappuccinol oli see veider maik juures – ilmselt on viga vees. Samas kraanivesi oli täiesti hea), ütlesin võõrustajatele aidaa ja jalutasin jaama poole. Piletid ostetud, sai veidi perroonil oodatud ja kohaliku rongiga Mannheimi sõidetud. Istusin üksi põhiliselt jalgratastele ja kärudele mõeldud vagunis ja klõpsisin ilusat ilma kasutades telefoniga läbi mõlema külje akende pilte. Kaiserslauterni ja Neustadti vahel läks tee läbi meie mõistes üsna korralike mägede – metsaga kaetud, aga ikka vähemalt poole suuremad kui Lõuna-Eestis. Pilt meenutas tegelikult oma kaljupaljandikega Joensuu kanti Ida-Soomes, kus mõni aeg tagasi oldud sai.  Mannheimis tuli ümber istuda juba suure ekspressi peale, mis kolmveerand tunniga Frankfurti lennujaama viis. Ja hoolimata Steffeni eilsest hoiatusest, et Saksamaal rongid vahel ka hiljaks jäävad, käis asi ka tagasiteel sama pünktlich kui tulleski.

Lennujaamas tuli tükk maad leekida, enne kui esmalt vaksalist lennujaama ja siis A26 väravasse jõudsin. Vahepeal toimus ka päris korralik läbiotsimine turvaväravates – aga noh, see on vist aja nõue. Poolteist tundi väravas ootamist (teine Frau Folzi suur punane õun läks kah tänuga loosi) ja siis koju. Lennuk raputas üksjagu,  aga kohale Tallinnasse ikka lõpuks jõudis. Taskunuga hoiust välja, auto parklast ja koju.

Järgmine kord samal ajal samasse kohta tulles on vaja teine pintsak võtta, mis õhku paremini läbi laseb, praegusega toimus pidev higistamine. Ja jope tuleb heaga koju jätta, praegu oli see vaid käe otsas lisakoormaks. Ilmaga vedas muidugi ka – kõik päevad oli ilus ilm, suurema osa ajast paistis päike. Aga kokkuvõttes muutus Saksamaa kuidagi jupi maad kodusemaks – varasemad sõidud olid peamiselt põhjapoolsesse otsa ja jätsid mitte nii hea mulje, Kaiserslauterni kant on aga kena ja inimesed vahvad. Keelt sai kah natuke meelde tuletada – kui veidi vaeva näha, võiks selle varsti päris käppa saada.

Helsingis Suuri Isasid vaatamas

Rein rääkis trennis juba ammu, et ülelahe Helsingis on tulemas vägev “vana kooli” võitluskunstide demo, mida tuleks igal juhul vaatama minna. Et eelnevalt oli kirjas kaks pikka eksamipäeva ITK-s, siis oli sõit veidi kahtlane. Viimaks sai siiski autojuhiks nõustutud, seltskonnas peale Reinu veel Eero ning kaks äsja kollase vöö teeninud noort daami.

Hommikul oli ülessaamine üllatavalt kerge, ent ülesjäämine märksa raskem, eksam istus peas. Enne minekut helises telefon: Rein täitsa tõbine, ei tule. No siis pidi Kakk ise hakkama gruppenführerit mängima… Inimesed eri paigust auto peale ja sadamasse (suht viimase tärmini peal). Bronn õnnestus eelmisel päeval eksami vaheajal ära teha.

Ülesõit läks libedalt, aga kohale jõudes Helsingi peal autoga orienteerumine mitte enam niiväga. Tahtsime demo toimumispaigaks oleva Steiner-kooli üle vaadata ning otsisime seda oma tund aega  (tänud Eerole, kes GPSi abil kaarti luges)… Viimaks saime paiga kätte ning et paremat pähe ei karanud, sõitsime Idakeskusse hängima. 🙂 Tegelikult põhiliselt sööma, aga vaatasime natuke ka poodides ringi (tüdrukud aga panid kohe padavai ringi kolama).

Sealses Royal Palace -nimelises hiina söögikohas leidis endiselt tõestust fakt, et see rahvas oskab süüa teha. Hästi mõnus toit oli, parem kui enamikus kohtades Tallinnas. Viimaks tüürisime siis koolimajja demole.

Seal oli ITK aula mõõtu saal juba inimesi täis – Soomes on võitluskunstid ikka pika traditsiooniga ning ka praegu märksa populaarsemad kui meil. Suurtest Isadest oli kohal juba mitmeid kordi kohatud Hontai Yoshin-ryu peamees Kyoichi Inoue (kellele kunagi kollase vöö eksam sai tehtud) ja Daito-ryu Takumakai pealik. Vinged vanad olid küll. Daito-ryu mees tegi täielikku akrobaatikat ja pakkis õnnetu vastase ämbliku kombel nii puntrasse, et kõik väljaulatuvad kehaosad olid joogide kombel sõlme keeratud…. Muljetavaldav igatahes.  Demo kestis 2,5 tundi ja andis tõesti hea ülevaate erinevatest vanadest jaapani sõjakunstidest. Lisaks sai trehvata mitut tuttavat soome senseid ja muidki nähtud nägusid.

Peale demo oli kogu rahvas juba nii kapsas, et kuhugi mujale minekust ei tulnud midagi välja – viimaks kükitasime paar tundi lihtsalt sadama ees autos. Laevale pääsemine läks probleemideta ning maandusime Viking XPRSi karaokebaari. Saime väga vinge elamuse – rahvale laulma tulnud Andrease-nimeline trubaduur (päritolu jäi segaseks, rahvaga suheldi inglise keeles) laulis tõeliselt hästi ja saatis end samavõrd profilt kitarril. Neil Young, Clapton, Elvis, CCR – kuni Marilyn Mansonini välja.

Kahjuks sai Andrease kontsert viimaks läbi ja asemele tuli asi tuntud õuduses ehk karaoke. Soomlaste kiituseks tuleb öelda, et ehkki maitse kisub neil endiselt kiiva (humppa ruulib), laulsid mitmed seda täiesti korralikus Kalmer Tennosaare stiilis. Kõige suurema pläki tegi hoopis üks olematu lauluoskusega eesti kutt – kui isegi korralikul viisipidajal on Valgre “Õige valik” üsna raske repertuaar, siis jäi sügavalt arusaamatuks selle spektaakli mõte. Äärepealt oleks karjunud talle: “Krt, laula hiphoppi! Ehkki ma seda ei fänna, aga  seda ei saa vähemalt nii jubedalt vägistada!”.  Igatahes selle jubelauluvõistluse võitsid põhjanaabrid. Ainsaks pärliks oli Andreas, kes vahepeal end karaokepuldi juurde vedas ja ühe äärmiselt vinge Elvise-esituse tegi.

Mahamineku aeg õnnestus veel peaaegu maha magada, olime ühed viimased, kes maha said.  Seltskond kes bussile, kes oma autole, kes küüdiga koju.

Pagana väsitav päev, aga päris lahe oli.