Silt: reisikirjad

Taanis külas, 2

(jätkub)

Pühapäeva hommikul sai Vita perega käidud Põhjamere ääres Bad Svinkløvi  “kuurorti” vaatamas, see pidi olema taanlaste seas armastatud suvituskoht, ehkki võrreldes meie  randadega on see veelgi jahedam ja ka kivisem. Ilm oli üsna jahe ja tuuline, kuid Vita ja Kristian tuhnisid mõlemad jupp aega usinasti rannal ringi ning otsisid ilusaid kive (seal leidus neid üksjagu –  vahel pidi isegi merevaiku kohtama). Seejärel kolasime veel Løgstøri ääres Limfjordi kallastel ja uudistasime kohalikke paiku, lõunaks läksime aga veel korra Vita vanemate juurde.

Õhtupoolikul asutasime end tagasi Silkeborgi poole. Vita viis meid tee peal ka enda kodukirikust läbi – Malle kirik (täitsa eesti nimi ju) on ehitatud pronksiaegsete kalmete naabrusse ning on hästi armas maakirik, nagu meilgi neid leida võib. Ja erinevalt meie omadest on seal siiamaani võti lukuaugus ja kõik soovijad saavad sisse minna (paraku on seda ka kurjasti kasutatud – mõne aja eest pandi sealt kirikuriistad pihta. On ikka mõnel peakuju…). Kiriku aias aga puhkavad Vita õde ja vend, käisime ka nende haual. Kui olime aiast välja astunud, tuli eemal mere kohal korraga loojuv päike pilvede tagant välja – Vita ütles, et vend tervitab meid…

Tagasi koju jõudsime juba pimedas ning Kris otsustas seekord söögitegemise asemel lihtsama lahenduse kasuks – pitsa oli muide just Williamile eriti meeltmööda. Rändamine oli olnud üsna väsitav ning peale sööki vajusime kõik päris kähku ära.

Hommikul läks Kris tööle, meie teised saime end natuke vabamalt võtta. Peale hommikusööki õnnestus meil Hispaaniast meie “vend” Victor Skype’i otsa saada – nii et olime peaaegu et jälle kolmekesi koos. Tuletasime vanu aegu meelde ning tegime koos muusikat – Vita laulis, Kakk saatis klaveril ja Victor jorises skaibi otsas (paraja viivituse kiuste) kaasa. Vaat milleks moodne tehnoloogia kasulik võib olla…

Viimaks oligi aeg hakata tagasi tüürima. Vita ja William tõid Kaku autoga otse Skanderborgi jaama ära, nii et tagasiteel ei pidanud enam ümber istuma. Veel üks kõva kallistamine ja siis tuli juba rongist lehvitada. Loodetavasti jõuab millalgi jälle siia ja ehk vähema kui nelja-aastase vahega.

Kodutee läks rahulikult – nüüd oli sõit hoopis mugavam, pehmete istmetega vagunis olid isegi voolupistikud olemas (samas WiFi oli tasuline ja tellitav läbi ussi sellesamuse, nii et jäi ära). Lennujaama sai aegsasti ja kõik läks libedalt. Väikese torina korras: miks perdillumi pärast peab turvakontrollis püksirihma maha kiskuma?? Igal pool nad seda ei nõua, aga Kopenhaagenis küll. Kes on nii libe sell, et suudab endale plastlõhkeainest püksirihma teha, see on piisavalt libe ka muude asjade jaoks. Rihma pealetoppimine sellises olukorras on aga seaduskuuleka tavakodaniku jaoks äärmiselt nüri tegevus.

Kojulend läks ilusti ja Eesti Õhk jõudis isegi graafikust varem kohale. Taas kord oli Kopenhaageni poolel totter trapp ja Tallinnas kenasti toru vastas, nii et 2:0 Lennarti kasuks. Kuid kui just väga nokkima hakata, siis – ehk saaks ka vahetult lennukiukse ees sellest kitsast sillast midagi laiemat teha? Omal jalal ja hea tasakaaluga liikuja jaoks pole probleem (Kakk sai kah ilusti üle), aga kepi, karkude või ka ratastooliga liikuja jaoks on see siiski takistus. Aga edasiminek on olnud kõva, nii et ehk jõuab varsti ka selle lahendatud.

Kakkmobiil oli A2-parklas täitsa alles (4 päeva puhul tegi enam-vähem sama välja, kas panna auto parklasse või sõita taksoga. Oma tuba, oma luba). Lumi seljast maha ja enne keskööd koju.

 

Taanis külas

Kakk võttis kätte ja otsustas viimaks taas kord enda taani õde külastada (märkus: õde Taanis ja vend Hispaanias on Kakul alates 1994. aasta Lionsi noortelaagrist Norra mägedes, kus me kolmekesi kahe nädalaga üsna lahutamatuteks kasvasime). Ammu juba oli hoogu võetud, eriti kuna paari aasta eest Vita ja Kristiani perre keegi Williami-nimeline härrasmees juurde ilmus. Tollal jäi eri põhjustel ristsetele minemata, nüüd siis sai kohe peale eksamite lõppu asi ära tehtud. Huvitava detailina: ehkki Kakk on kõvasti rännanud, oli see esimene omast taskust makstud lennureis üldse… Varem oli niipalju töist rändamist ning reiside hinnad ja võimalused polnud vastavuses, nüüd on see Euroopa piires ja piletit ette ostes juba enam-vähem võimalik.

Seega siis reedel algas sõit Tallinnast Eesti Õhuga. Tuleb tunnustavalt märkida, et [L] siin varem virisetud torujama on vähemalt Lennarti lennujaamas nüüd lahendatud ja lennukisse pääsebki mööda Väikeste Lennukite Toru. Igati tubli. Kahjuks aga polnud taanlased samal tasemel ning lennukist välja pidi ikkagi mööda järsku trappi ronima. Suuremat sorti äbiäbi neile seal, Lennarti jaama rahvas aga saab seekord Kakult kiita.

Lend läks ilusti, ainus märkimisväärne asi oli seninähtust kõige vägevam pilvkate – ilm oli Taani kohal päikeseline ja kui pilvedest läbi maanduma hakati, oli tunne, nagu sõidaks jäämägede vahel. Nii selgete joontega, peaaegu käegakatsutavaid pilvi polnud varem näinudki.

Piletiost ja rongilesaamine sujus viperusteta, ent Taanimaal müüakse rongidesse sõidupilet ja istekoht eraldi ning viimast saada ei õnnestunud (reede õhtu värk, suur hulk rahvast sõitis koju). Tulemuseks oli kolmetunnine loksumine rongi tamburis püsti seistes – ühelt poolt oli see igavene keberniit (jalad olid kohale jõudes ikka üsna pakud all), teisalt aga nägi positiivse poole pealt kohalikku elu paremini. Igat sorti karvaseid ja sulelisi käis sealt läbi ning enamasti oli täiesti tavapärane keset põrandat maas või siis ukse ees trepiastmetel istumine. Ja muidugi oli absoluutselt igal tegelasel nutifon näpus, millest siis musa kuulati või midagi mängida toksiti.

Skanderborgis tuli ümber istuda – algselt pidi jääma 6-7 minutit puhveraega, aga kuna rong jäi hiljaks, tuli ennast üsna kiiresti liigutada. Õnneks sai suht nina järgi läbi tunneli õigesse kohta kohale ning 10 sekundit peale rongi sisenemist hakkas see liikuma. Vita oli kogu perega Silkeborgi jaamas vastas ning kohale jõudes ootas suuremat sorti kallistamissessioon… Viimaks oli Kakk taas kord peale 2007. aastat Silkeborgi külje all Gjessøs.

Kaks asja, mida taanlased ülihästi valdavad, on a) kääbikutele läheneval tasemel söögitegemine ja söömine ning b) elamise koduseks muutmine. Kohapeal oli äärmiselt mõnus elamine ning Krisi kokakunst ei olnud vahepeal sugugi kehvemaks jäänud. Õhtu sisustas seega vanade aegade üle heietamine ja klaverikolistamine. Ööseks laenas isand William Kakule oma tuba, mida tuli aga jagada ühega Vita kahest triibikust (ent kasside vastu pole Kakul kunagi midagi). Vita majaukse kõrval on muide silt “A home without a cat is just a house.” 🙂

Hommikul sai Vitaga käidud linna peal (ostsin ka tagasipileti ära ja nüüd koos istekohaga – seismine oli ikka üsna hardcore) ja muuhulgas ka kohalikus linnamuuseumis. Sealne tõmbenumber on “Tollundi mees” – üks paljudest sealtkandi rabades ülihästi säilinud eelajaloolistest surnukehadest. Vaadata oli aga ka muud huvitavat. Meie õnneks juhtus lahti olema ka kohalik linnakirik, mis meenutas oma pseudogooti stiiliga paljus meie Jaani kirikut. Tavaliselt pidavat kirik enamiku ajast kinni olema, nüüd aga õnnestus ära näha ka sisemus.

Lõuna ajal putitas Kakk Vita läpakat (turvakontroll, süsteemiuuendused, uus LibreOffice ja Firefox jne), õhtupoolikul võttis aga kogu seltskond autoga suuna Põhja-Taani Løgstøri linna Vita vanematekoju. Lisaks niisama külastusele oli ka väike ülesanne lahendada, nimelt saada kätte kogu võimalik info Vita vennast maha jäänud vanast lauaarvutist (vend paraku suri paari aasta eest). See osutus aga lihtsamaks kui kardetud – vana PC, Windows XP, adminirežiim ja ei mingit parooli (üldse on kahjuks siinmaalgi tunda, et arvutiturve on inimestele üsna võõras valdkond). Kräkkimist polnudki vaja, tuli lihtsalt väline USB-ketas sappa lükata ja kõik vajalik (eeskätt fotod ja mõned dokumendid) masinast ära kopeerida.

See kant, kus Vita vanemad elasid, meenutas tublisti Viimsit – ainult et meie jõuka rahva asemel elasid nendes majades Taani mõistes täiesti harilikud inimesed (üks naabreist oli muide oma palkmaja Eestist tellinud). Sellises kohas saab aru, kus Eesti oma arenguga on ja eriti sellest, millest 50 aastat marksismi-leninismi meid ilma jätsid. Taanis on täiesti normaalne kohata ümberringi jälgi eri aastakümnetest – Vita vanemate juures olid vist kõik kümnendid alates 40-ndatest esindatud. Ja seda võib vist laiendada kogu Taani riigile – neil on olnud võimalus areneda rahumeelselt, olla juhitud suhteliselt arukate inimeste poolt ning saada nõnda täiskasvanud ühiskonnaks. Seal saab aru, mida põlvkondade järjepidevus tähendab. Tõsi, mõned asjad on Taani riigis mädad ka (eriti need, mida eurotolerastia peale surub).

Muide, Vita isa Bent fännab… öökulle. Seetõttu oli terve majapidamine kakkusid (taani keeli “ugle”) täis – küll kujukeste, küll piltidena. Kakk tundis ennast väga koduselt. 🙂 Lisaks kakkudele oli ka kogu elamine ülimalt hubane – nagu öeldud, oskavad taanlased seda suurepäraselt.

Vanemad on ilmselt igal pool maailmas ühesugused. Kahjuks Vita omad inglise keelt ei rääkinud, seega tuli suhelda tõlgi (ehk siis Vita või Krisi) abil. Külalislahkus oli aga sellest hoolimata suur ja külaliste jaoks üritati teha kõik võimalik. Süüa sai taas kord kõvasti ning vähemalt söögi koha pealt oleme me küll taanlastega vist sugulased – seapraad, kartul, kotletid (Kakk annab Vita emale kotletitegemise kõrges kunstis teise auhinnalise koha, omaenda vanaema järel), vorstid, salat jne. Ainult eesti pohlamoosi asemel kasutavad taanlased liha juures punasesõstramoosi.

(jätkub)

Brightonis 3

Nagu arvata oli, hakkas konverents teisel päeval vaikselt ära vajuma. Esimene, hommikune sessioon oli veel enam-vähem, pärast näis enamik rahvast juba kojusõitu ootavat. Hea, et eile oma jutud ära saime räägitud. Endal on kah pikast sebimisest nii suur väsimus sees, et vabatahtlikult enam mööda linna ringi joosta ei jaksa.

Naljakas moment hommikuselt sessioonilt: ütlen sessioonis esinevale ameerika tädile, et tal on kohe avaslaidil naljakas typo sees. Tädi ei saa hästi aru, mis  ja kus ning alustabki esinemist –  tutvustaval slaidil ilutseb “Lousiville, KY” (tegelikult peaks ikka Louisville olema, praegune versioon aga annaks maakeelse variandina “Haleküla” vms).

Üldse on siin vist kunagi eestlased elanud. Paar silti linna pealt:
* Surma Tandoori – ilmselt mingi eriti tapvalt vürtsikas india toit.
* SITAkotid – müüri äärde kuhja laotud kilekotid, mis on täis igasugu rämpsu ning peal ilutseb suurelt “SITA”. Täiesti adekvaatne.
* Pets in Need of Vets – tõenäoliselt siis meeste käimlaga tegemist.

Aga tegelikult on Brighton üsna ilus linn, kena künkliku maastikuga ning ka suhteliselt puhas. Mere äärde, mis siinseks tõmbenumbriks pikka aega olnud, kahjuks ei jõudnudki (ainult eemalt paistis korra silt “Brighton Pier”). Rohkema aja korral oleks võinud minna vaatama ka siinset Peetri kirikut, mis mõnda aega tagasi mahajätmisohus oli, kuid siis uue ja hakkaja seltskonna poolt üle võeti ja praegu edukalt tegutseb (seal teeb muusikat ka briti uuema gospeli üks kõvemaid tegijaid Matt Redman). Praegu õnnestus vaid bussiga sealt kõrvalt mööda sõita.

Pealelõunal tuli natuke aeg maha võtta, õhtul käisime veel korra söömas, seekord ühes teises pitsa-pastakohas. Huvitav asi oli itaalia limonaad, ilmselt kohapeal laimi- ja sidrunimahlast segatud. Ja see pastasegu tundus üpris sarnane enda kodustele katsetustele (järgmine kord võib proovida ka sedalaadi lisandit teha).  Homme varahommikul hakkame kodu poole rändama, õhtuks jõuame tagasi.

Brightonis 2

Hommikul selgus, et disainvälimusega hotellitoal on lisaks sokkide-särkide hoidmiskoha puudumisele muidki puudujääke… See-eest jällegi olid kontinentaalse hommikusöögi saiad üllatavalt maitsvad.

Rändasime kohaliku india-araabia segastiilis Brighton Pavilioni (omaaegne regendiloss) pargist läbi bussipeatusse ja sõitsime kohalikku ülikooli. Seal oli esmalt muidugi suur sogamine netiühendusega – miskipärast on brittidel loll komme traadita võrke igasuguste totravõitu veebipõhiste sisselogimistega vürtsitada, mis tõsist kräkkerit ei peata, ent viisaka tavakodaniku seaks võivad vihastada. Esimese kontoga ei saanudki netti käima, hiljem anti uus ja sellega pääses viimaks sisse.

Kaku Wikiversity-lugu oli kohe esimesse sessiooni pandud. Huvitaval kombel tuli vahetult  ettekande eel inimesi märgatavalt juurde – ilmselt siis pakkus teema huvi. Wikiversity oli kõigile peale sessiooni juhtinud Kreeka Õhujõudude Akadeemia professori täiesti tundmatu maa ning seetõttu oli asja vastu elav huvi ja küsimusi tuli lademes. Vist õnnestus kõigile enam-vähem arukalt vastata ka.

Vahepealne orgunn ja jutud olid nii ja naa ning kui summaarsest kvaliteedist rääkida, siis ei ole küll aus, et siinne asi ETISe klassifikaatoris rubriiki 3.1 kvalifitseerub ning meie eestimaised sama või parema tasemega üritused üldse arvesse ei lähe. Seltskond on iseenesest tore, kuid nii mõnigi Eesti üritus lööb tasemelt pika puuga ära.

Ka Birgy ettekanne viimases sessioonis sai elavat vastukaja ning kuna seal oli ka teine asine esitlus (küberkiusamise juhtumitest töökohtades), siis tekkis päris asjalik arutelu.  Õhtul korraldati pidulikum õhtusöök Brighton Dome’i teatrisaalis, kus kuulu järgi oli ABBA omal ajal Eurovisiooni võitnud. ABBA’t seekord kahjuks ei olnud, aga muusika eest hoolitses päris muhe jatsutrio (alt- ja baritonsaks ning akustiline kitarr). Homme on siis meie siinne töö seljataga ja võime veidi vabamalt võtta.

Brightonis

Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.

Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂

Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?

Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂

Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.

Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht  igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).

Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist  õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.

Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.

 

Öirolinnas 2

Teine päev Brüsselis. Öö hotellis läks muidu kenasti, aga ilmselt on tegu ühe koledal kombel õhukeste seintega majaga – möödasõitnud suurekaliibriline tsikkel tundus kohe 2. korruse tuppa maanduvat, naabertoa elaniku vetsuskäik tundus eksikombel toimuvat Kaku toa kemmergus ja hommikul oli äratajaks naabri telekas, mis hommikusi uudiseid lasi (omal moel positiivne, kuna enda telekas ei töötanud). Õnneks toimus äratus enam-vähem õigel ajal. Muidu aga tuleb hotelli kohta häid sõnu öelda – muuhulgas oli üks esimesi külastatud hotellitube, kus sai korraga moblat ja läpakat laadida ilma mingit muud taristut lahti ühendamata. Hommikusöök oli küll kontinentaalne, aga täiesti kõhtutäitev.

Kella 11 paiku kirjutasin end välja ja jäin fuajeesse läpakaga istuma.  Esialgne plaan oli seal tööd teha kuni õhtupoolikuni, mil oleks tulnud enne ärasõitu veel parlamendist läbi minna. Lõuna ajal toimus improviseeritud eine Euroopa teemal – sinimustvalge šokolaaditahvel ja purk sealtsamast automaadist võetud kohalikku õlut.  Mõne aja pärast aga saabus isand Pärtel hotelli arve asja klaarima ning tema autoga õnnestus parlamenti saada. Brüssel on liikluse poolest vist veel jubedam kui Riia…

Tänu Pärtelile ja tema bürookaaslasele Epule õnnestus (peale kahe põhjaliku  turvakontrolli läbimist) pääseda ühte puhkenurka, kust pääses läpakaga isegi lahtisesse netti.  Seal sai siis istutud terve pärastlõuna, kuni kella viie paiku tuli isand Tarandiga koos lennukile minna (pärast selgus, et sama reisiga tuli veel mitu Eesti eurotegelast). Teekonda lennujaama sai kasutada lühikoolituseks Creative Commonsi litsentside teemal – vastutasuks kuulis huvitavaid asju parlamendi toimetustest.

Lennujaamas oli turvakontroll vist küll seninähtutest kõige põhjalikum… Aga õnneks oli aega piisavalt varutud. Vahepeal saabus ka sõnum, et Kaku auto oli KIAs jõutud ära remontida (tänud kiire tegutsemise eest!) ja selle saab Tallinnas kohe aia tagant kätte – nii ei pidanud teist taksosõitu enam ette võtma. Liiatigi lendas sama lennuga koju ka TLÜ kolleeg Vladimir, kes laekus Genfist talvekoolist ja kellele pidi abikaasa autoga vastu tulema – nii ei pidanud isegi lennujaamast KIAsse jalutamisega vaeva nägema.

Niisiis võib peaaegu öelda, et SH-fenomeni sel päeval enam ei esinenudki. Üks suur asi siiski oli, sellest kirjutab homme. Aga sõit oli kokkuvõttes vahva, sai kohtuda mitmete huvitavate inimestega ja nägi ka öirolinna ära. Aitüma kutsumast ja läheb teinekordki, kui vaja samalaadsel teemal sõna võtta.

Öirolinnas

Nagu juba mainitud, kutsuti Kakk Brüsseli linna juttu rääkima. Isand Indrek Tarand koos mõnede mõttekaaslastega otsustas seal Document Freedom Day -nimelise ürituse teha.

Esimese päeva kokkuvõttena: seni on tore olnud, aga pisike shit happens käib selle sõiduga kaasas küll. Algas juba kodus, kui kommunikatsioon eri osapoolte vahel eriti hästi toimida ei tahtnud (näiteks teemavalik oli pikka aega udune, lõpuks siis valiti pakutud mõtetest üks välja).

Hommikune ärkamine kell neli läks üllatavalt libedalt, siis sai juba läbi lumise Tallinna taksoga lennujaama (seekord juhtus hästi mõnus taksojuht ka). Järgmine SH ilmnes väljalennul – masinal jäätõrje tegemata, lend jäi tublisti hiljaks. Et aga vahemaandumiseks Kastrupis väga pikalt aega polnud, tekkis küsimus. Õnneks sujus lend kenasti ja väikese jooksmisega jõudis Kopenhaagenis ka Brüsseli lennule.

Brüsselisse lend möödus vahejuhtumiteta, seal oli aga mõte natuke Euroopa maksumaksjaid vähem koormata ja soovitatud takso asemel rongiga minna (üle kuuekordne hinnavahe). Rongis õnnestus taas pisikese SH-ga valesse klassi istuda, aga õnneks oli konduktor muhe onu ega teinud numbrit.  Jaamast õnnestus pisikese ringinuhutamise järel pea otse Hotel des Colonies üles leida.

Hotell on muidu mõnus, selline koloniaalajastu hõngu taotlev (fuajee, toamööbel jne). Järgmine SH aga selgus, kui tuba veel vaba polnud (tõsi, see oli ka varem netist vaadatud, et enne 14.00 harilikult ei vabane). Mis ikka, läheb siis kohe “tööle”. Mõned asjad oleks muidugi võinud kotist ära tuppa visata (kogu pagas on läpakakott).

Jope jäi küll hoiule, siin pole seda vaja. Kõik on juba roheline, õhk on mereliselt niiske (ilm tulevat Põhjamerelt) ja kuupäeva kohta soe (+13 vist oli). Kõlbas pintsakuga ringi leekida, kohalikud olid ka suht samamoodi riides.  Aega oli ja oli mõte veel maksumaksjaid rõõmustada ning jalgsi parlamenti minna.Hotellitibi andis lahkesti linnakaardi ka kaasa.

Muidu oli täitsa mõnus jalutuskäik (ca 4km), aga ikka veel katki ja sidemes jalg ei olnud sellise koormusega harjunud ja hakkas lõpupoole nurisema. Õnneks sai tee enne otsa, kui asjad hulluks läksid. Järgmine SH ootas parlamendis: seal ju turva nagu lennujaamas, aga miskipärast mobla ei toiminud ja majas olevatele tegelastele helistada ei saanud. Valvelauas istuv madame oli aga abivalmis ja lõpuks sai ühendust. Üks asjapulgast tšikk saadeti läbi turvade eskortima ja kohale sai enam-vähem õigeks ajaks.

Üritus ise oli päris vahva. Eelnevalt õnnestus veel kohtuda ja juttu ajada [L] Erik Josefssoniga, kes on siinne [L] FFII esindaja ja roheliste fraktsiooni nõunik ning kes omal ajal tarkvarapatentide põhjalaskmisele EL-s tublisti kaasa aitas. Rääkisid veel norralane Hakon Wium Lie Opera Software’ist ja sakslane Stefan Gradmann Berliini Humboldti ülikoolist. Kohal oli paarkümmend inimest, sealhulgas ka üsna mitu parlamendiliiget. Arutelu tekkis kah päris elav. [L] Kaku slaidid leiab tavalisest kohast. APDEIT: Tänu isand Henrik Alexanderssonile leiab Vimeost ka [L] videosalvestuse.

Seni viimane ja suurem SH tekkis aga tagasisõidul.  Kolleeg Pärtel otsustas Kaku ikka takso peale lükata ja viimaks leidis ühe aasia selli juhitava. Parleetas pikalt-laialt en francais ja  poiss näis aru saavat.  Kakk oli päevast üsna väsinud ja nii ei märganudki, et taksojuht korralikult hotelli juurde sõitis – aga mitte Hotel des Colonies, vaid Centrale – kuna see asub rue des Colonies’il ja muidugi sai ta pikast parleetamisest hoolimata ikka valesti aru… Noh, õnneks ei teinud suurt arvet, mahapaneku koht oli küllaltki kiiresti kaardilt leitav ja natukene ka “kodule” ligemal kui parlament. Ja muidu poleks ilmselt näinud ära püha Miikaeli katedraali, mis on tõeliselt ilus pühakoda.

Linn on muidu kena, eriti uhke on muidugi parlamendikvartal. Aga paraku on miinuseks üsna kõikjal leviv räpasus ja … kerjused (europealinna kohta üllatav). Suhtumine ümbritsevasse näib olevat pigem romaanilik “elegantne lohakus” kui germaani Ordnung.  Natuke juba hakkab mõistma, miks siinmail flaamidel kopsik täis hakkab saama. Ja veel üks häda on roheluse nappus seninähtud paigus – ka lennukiga maandudes näis, et harvad ülalt nähtud metsalapid olid pigem istutatud kui vanast ajast püsti jäänud.

Laureas

Polegi kaua aega rändamas käinud. Masu värk, pealegi on koduski tegemist kõvasti olnud.

Nüüd aga oli võimalus ka üht IT kolledži partnerkõrgkooli lähemalt näha – Laurea rakenduskõrgkoolis toimus konverents [L] Future Expertise in Higher Education – alguses pidi kolleeg Marika seal osalema, kuid viimaks saadeti hoopis Kakk sinna. Marika tuli kaasa, kuna päev varem pidime koos ühe europrojekti koosolekul osalema.

Viimased päevad enne sõitu oli kodus grandioosne hullumaja, kõik sündmused kuhjusid kokku.  Viimaks tulema saades õnnestus mobla laadija töölauale maha jätta ja nii polnud EMT rahvusvaheliste kõnede sisselülitamisest muhvigi kasu. Õnneks aga oli nii hotellis kui Laureas toimiv traadita internetiühendus (ja mis peamine, VPN oli lubatud). Nii sai suur osa ajast ikkagi netis oldud ja mobiilist eriti puudust ei tundnudki.

Jõudsime Marikaga Laureasse poole koosoleku pealt ning eelneva tõttu kapsas olemine muidugi asjast arusaamisele kaasa ei aidanud – seda enam, et projekti puhul oli selgelt näha “siga vs hani” ehk asjaajamise ja sisulise poole üksteisest möödarääkimine.  Viimaks saime siiski kuidagi mingid asjad paika ja nüüd on tuleva aasta aprillikuus ootamas ligi nädal aega õpetamist-juhendamist Leicesteris.

Õhtupoolik andis meeldiva võimaluse korraks hotellis üle hulga aja hinge tõmmata.  Isegi [L] ELNM iganädalase kursusevestluse saime skaibis rahulikult ära pidada. Väljas oli ilus sügisilm (lubatud torm jõudis alles päev hiljem kohale), aga jalutamaminekuks oli Kakk liiga lääbakil.

Järgmisel hommikul siis konverents. Marika asemel Kaku laekumine probleemi ei tekitanud ja sildivahetus käis sujuvalt. Kummaline oli osaleda konverentsil, kus endal ettekannet polnud – kardetavasti oli see üle aastate esimene kord… Rahvas oli ka alguses võõras, aga järk-järgult saime mõnegi inimesega jutule ja tekkis uusi tuttavaid.

Tundus, et nii korralduse kui ka rahva poolest meenutas see üritus kõvasti meie e-õppe konverentse.  Mõnigi mõte oli nutikas ja uudne, samas üldine foon kippus olema selline, et Kakk hakkas end üpris targana tundma (loodetavasti läheb kiiresti üle) – näis, et mõnegi asjaga annaks Eestis märksa rohkem eurokisa teha, kuna mujal on mitmed asjad veel tundmatud.  Tegelikult oleks eelmise aasta e-õppe sügisseminari  [L] Wikiversity jutt siia üsna ideaalselt sobinud.  Vahvamatest asjadest võiks mainida Second Life’i töötuba [L] Põhja-Carolina Pembroke’i ülikooli seltskonnalt ning reedehommikust diskussiooniringi tudengite tööhõive küsimustest Irene Glendinningi (Coventry ülikool) juhtimisel. SL töötuba oli kahjuks mõeldud täiesti algajatele ja õnnetuseks oli ka küllalt väikese osalusega – seda oleks võinud üldise sessioonina teha.  Strix Windlow’  Tuxiga T-särk läks rahvale väga hästi peale (“Kust said?”)… Aga üldiselt oli päris vahva.

SL töötuba Laurea konverentsil

Põhjakaroliinakate töötuba SL’is. Strix (keskel) kuulab koos teistega, mida huvitavat dr. Magic räägib.

Teine päris põnev Laureas püstipandud asi on [L] massidea.org . Midagi natuke meie kodanikuportaalide sarnast, aga innovatsioonile suunatud. Tuleks veel lähemalt uurida, aga esmamulje tundub olevat asjalik.

Sedalaadi konverentside häda on selles, et inimestega jõuab lähemalt tuttavaks saada alles siis, kui asi juba lõppema hakkab. Nii saime mitme inimesega jutule alles reedel viimase kohvipausi ajal ning eriti lõpu-õhtusöögil. Ürituse lõpus tehti nimelt bussiekskursioon Helsingis ja viimaks viidi meid vanglasse. Täpsemalt endises vanglas tegutsevasse restorani nimega “Jailbird”, päris lahe koht oli. Kakk muidugi kobises, et näe – tavaliselt pannakse inimesed liigse joomise pärast vangi, meie ronime vanglasse jooma…

Tegelikult muidugi erilist joomist ei tulnud (juba seetõttu, et õhtul tuli Tallinnas oma autoga koju sõita), aga seltskond oli mõnus. Aga et kogu selle aja jooksul oli toitumine ülimalt korralik, otsustas Kakk ülemustele ühe arve tegemata jätta ja Katajanokalt oma jala peal Läänesadamasse rännata. Täitsa mõnus jalutuskäik oli.

Kella kümnesel laeval oli juba üsna kapsas olemine. Tallink Star oli puupüsti täis nagu Georg Ots vanadel hulludel aegadel, lällarid olid kah pea sama hullud. Aga kõige nadima elamuse andis seekord hoopis personal.

Kakk kükitas päris öökulli kombel ühe laeva söögikoha puki otsas ja hoidis silmi vaevalt lahti (õnneks oli pulkpleier olemas, musa aitas natuke). Mõne aja pärast maandusid kõrvallauda ühe diivanijupi taha kaks naisterahvast, üks veidi vanem ja teine noorem (tõenäoliselt ema ja tütar). Mõlemad kah üsna väsinud olemisega, tüdruk keris end diivaninurka poolkerra ja naine  istus sirgelt samas diivaniotsal. Mõlemal vajusid silmad kinni. Seepeale astus juurde eemal askeldav mundris tšikk, vaatas natuke rumala näoga ning koputas siis kõvasti vastu istujate ees olevat lauda: “Ärka üles! Magada ei tohi!”.

Tekkis ausalt öelda tahtmine röögatada. Oleks, et kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist, laev oli vaevalt poolel teel ja Tallinnani tund aega sõitu. Need seal diivanil olid kah üsna ehmatanud ja üritasid edaspidi maksku mis maksab silmi lahti hoida. Aga Kakk loll arvas, et sedasorti teenindus suri nõuka-aja lõpus välja või esineb ehk Tallinn-Moskva rongis. Aga ei. Urrrh!!

Viimaks jõudis laev sadamasse, lällarite vahelt sai kah lõpuks välja ja maale. Auto juurde ja koju. Kokkuvõttes oli aga täitsa vahva sõit.

Helsinki Ülikoolis

Täna käisime TLÜ kolleegidega Helsinki Ülikoolis koostööks maad kuulamas.  Kaks autotäit rahvast, varahommikuse laevaga sinna ja hilisõhtusega tagasi.

Seminar möödus asjalikus õhkkonnas. Ehkki esialgu tundus soomlaste valdkond pigem TTÜs uuritava kanti, leiti pärast piisavalt kokkupuutepunkte. Ehk õnnestub mingi tõsisem koostöö püsti panna.  Kohapealse miinusena tuleb mainida, et kõik traadita ühendused olid lukus, erinevalt enamikust Eesti ülikoolidest. Ruumis oli üks töötav võrgukaabel, mis käis siis pidevalt käest kätte nagu parmude suitsupläru….  Isegi laevas oli toimiv WiFi olemas – VPNi kasutades sai töötada küll (tõsi, tagasi tulles oli laev rohkem rahvast täis ja võrk oli hirmaeglane).

Enne kojusõitu käisime linna peal jalutamas ja külastasime Zetori kõrtsi südalinnas – hästi pull koht, meenutab kuulsat sürrafilmi “Leningrad Cowboys Go America”. Pole ka ime, koha kujundajaks oli tollesama bändi esinumber Sakke Järvenpää.  Osa laudasid oli ehitatud ümber Zetori ratastraktorite. Menüü oli ajalehekujuline ja täis lollakate uudiste ja soome siseringinaljade  taha peidetud toidukirjeldusi (esikaanel oli Arto Isohätä -nimeline onu kalapirukat heitmas – umbes nagu Kanteri karikatuur). Võtsime õlled ja kamba peale rääbised praeleivaga – lauale toodi puust liud, kus olid leivad, võitops ja … ehe plekist konservikarp koos avajaga, kõik maitserohelisega üle puistatud. Karbi sisu – sprotilaadsed suitsurääbised – oli aga ülimaitsev.

Helsinki valmistub juba vappu‘ks ja ilmselt järgneb sealkandis mitu päeva hirmsat tinunni. Ülikooli kompleks igatahes pannakse poolest päevast lukku, nagu ühelt sildilt võis lugeda. Näis, mida siis sel aastal uudistest näha võib.

Aga kokkuvõttes oli asjalik käik.