Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.
Silt: musa
ITSPEA ja Big Country, 1
Sel kevadel läheb taas viisteist reedet ITSPEA e-kursuse kirjatööde lugemisele. Rahvast on registreerunud 80 inimest ja kõigi kirjutiste lugemisele läheb suurem osa päevast, nii et taustamuusikat on ka vaja. Spotify aitab, igal korral võtab taas ette mõne lemmiku (kui plaate on palju, jätkub kuulamist mitmeks nädalaks) ja paralleelselt töödelugemisega saab ka muusikamuljed siia kirja pandud.
Esimesena tuleb üks kahest šoti bändist – Big Country. Huvitav segu kergemast (kohati alternatiiv-) rokist ja keldi rahvamuusikast (ehkk muusika on tegelikult originaallooming). Nende parimate päevade selgelt šotilik, toru- ja vilepille meenutav saund saavutati kahe kitarri koostöös erinevate efektide (ja vahel ka abivahendite, nagu e-poogen) abil. Huvitaval kombel oli selles üdini šoti bändis pikka aega bassimeheks tõmmunahaline Tony Butler (tema vanemad on pärit Kariibi mere saarelt Dominicalt, ise aga on ta sündinud juba Londonis) – vähemalt bändi algaegadel ja sedasorti muusikas ei olnud see Šotimaal vist päris tavapärane. Tegu on aga väga hea bassimängijaga, kes mõnda aega pidi olude sunnil (sellest hiljem) ka laulja rolli täitma.
Esimeseks albumiks oli 1983. aasta The Crossing. Stuart Adamsoni hääl ja muusikaline käekiri on kohe algusest äratuntav, kitarrisaundid meenutavad plaadi alguse poole pigem tüüpilist omaaegset briti kitarripoppi (Eestis mängis midagi sarnast omal ajal Jim Arrow & The Anachrones). Kolmandana tuleb lugu, mida 1988. aasta Rock Summeril (kus BC oli peaesineja) hakkas rahvas peale bändi esinemise lõppu spontaanselt laulma, kuni bänd tagasi tuli ja loo ära tegi – “Chance”. Väga hea lugu, klassikaline BC, aga juba siit paistab Stuartile viimaks saatuslikuks saanud depressioon otsapidi välja. Šoti 1745. aasta ülestõusust rääkiv “The Storm” meenutab kõvasti Blackmore’s Nighti (kui panna Candice Night seda laulma, peaksin kindlalt nende looks). Siin on veel ka energiline “Harvest Home” ja veelgi ägedam “Fields of Fire”, mis sulatab kokku mõnusa tempoka kitarriroki ja tolle kuulsa BC torupillikitarri (meloodia osas tekkis paralleel ühe sama kõlaga looga Bob Geldofilt). Debüütplaadi kohta oli The Crossing väga edukas, kulda ja plaatina tuli mitmelt maalt (sh kuldplaat USAs).
Edasi tuleb kohe järgmisest aastast Steeltown. Mõned kiidavad seda plaati – minu jaoks on see (eriti alguses) trööstitu ja depressiivne, väike paralleel tekib eestimaise Sõpruse Puiesteega (samasugune “oi, kui kole on tööliste elu” rida – kui mind BC juures miski tõsiselt häiris, siis oli see Stuarti arusaam poliitikast). Muusikaliselt on see endiselt korralik, aga esimese plaadi sära on kadunud. Kui üldse, siis jäävad plaadi keskpaigas järgemööda kõrva “Come Back to Me” (vrdl Terminaatori “Ütle, miks”), eelmist plaati meenutavad “Tall Ships Go” ja “Rain Dance” ning mõtlik, ent helgema tooniga “Girl with Grey Eyes”. Edasi jätkub plaat isegi enamasti mažooris, aga lood ei jää kuigivõrd meelde. Suurbritannias müüdi seda plaati kullanormi jagu, aga mujal see väga peale ei läinud.
1986. aasta The Seer algab juba tuttava torupillisaundi ja üsna tuntud looga “Look Away”. Väga selgelt šotilik plaat, debrekat on vähe ja minek on hea. Siin meenutab BC kõige rohkem enda pikaealist kaasmaalast Runrigi (nendest kirjutab kunagi hiljem, kui on aega kõik 14 albumit läbi kuulata). Nimiloos teeb külalisena kaasa Kate Bush, kes küll sealt väga palju välja ei kosta. Aga mõnusaid torupilliseid lugusid on siin päris mitu – järjest tulevad “I Walk the Hill”, “Eiledon” ja eriti “One Great Thing” (viimane oli esimene kuuldud BC lugu üldse – aitäh Soome TV “Hittimittarile” – ja see on siiani üks suurimaid lemmikuid). Lõpulugu “Sailor” algab kena šoti ballaadina ja jätkub tervet plaati iseloomustava energiapommina. Veel üks huvitav lugu on albumi uusversioonil lisatud instrumentaal “Giant” – meenutab tublisti Gary Moore’i hitti “Over the Hills and Far Away” ja sobiks mõne “Bravehearti” moodi šoti sõjafilmi taustaks. Nii et väga hea plaat, mida aga mingil mõistetamatul kombel müüdi veel vähem kui eelmist (samas ei olnud see ka läbikukkumine).
Kaks aastat hiljem tuli välja Peace in Our Time, mis koos eelmisega on minu arvates bändi parimad. See on ehk mõnevõrra popilikum (esmakordselt on plaadil kasutatud üsna palju klahvpille), ehkki äratuntav saund (ja muidugi ka Stuarti hääl) ei ole kuhugi kadunud – see on täiesti BC album ka kõlapildilt. Energilist poolt esindavad “King of Emotion” ja “From Here to Eternity”, lüürilisemat (ja samas mitte depressiivset) aga “Broken Heart (Thirteen Valleys)”, “Everything I Need” ja “In This Place”, sinna vahepeale jäävad “Thousand Yard Stare”, nimilugu, “Time for Leaving” ja viimane, “I Could Be Happy Here”. Plaat on hea kuulamine algusest lõpuni – kui eelmisel oli ka paar lahjemat lugu sees, siis see on ühtlasem.
1991. aasta No Place Like Home kõlab alguses nagu… Ameerika (ehkki avaloo pealkiri väidab, et “We’re Not in Kansas”). Mitte halvasti, aga see ei ole enam see šoti bänd (OK, Stuarti hääl on endiselt äratuntav). Pigem meenub kohati The Offspring ja muu sedalaadi kraam. “Dynamite Lady” kõlab vahelduseks taas nagu perekond Blackmore. Edasi tuleb tujutu, Steeltowni laadis rokk (ilma keldi elemendita), kuni alles lõpus eelviimasena tuleb plaadi parim lugu “Ships”. Sellest on ka “juhtmega” bändivariant (järgmisel albumil), aga see töötab kõige paremini just nii, nagu siin – melanhoolse klaveriballaadina.
Jätkame järgmisel nädalal…
Aapo ruulib
See lugu on ikka üsna geniaalne. Eraldi tuleks veel ära märkida trummimehe särk ja noort Benny Anderssoni meenutav pianist.
Muusikaelamus: ABBA, “Voyage”
Sellest plaadist tervikuna pole varem siin kirjutanud (paarist esimesena avaldatud loost küll). Eile öösel Rõugest tagasi sõites sai korralikult järjest läbi kuulatud.
See on ühelt poolt üsna kirju kompott, teisalt aga vaieldamatult ja klassikaliselt ABBA. “When You Danced with Me” näitab endiselt Benny armastust rootsi rahvamuusika vastu (vana aja võrdlusena sobib “Arrival”, aga ka “The Piper”). “Little Things” on jõuluhommikul kuulamiseks ilmselt üks kõige paremaid asju üldse. “Just a Notion” on ehe bugi-vugi-heatujulugu (vrdl “Why Did It Have to be Me” ja isegi “Waterloo”) ning kasutab erandina ajaloolist 1978. aasta vokaali uue tausta peal. “Bumblebee” ja lõpulugu “Ode to Freedom” meenutavad Sisseli norra ballaade. “Keep an Eye on Dan” ja “No Doubt About It” võiksid olla “Chessi” muusikali lood, sinna võiks sobida ka teisena avaldatud “Don’t Shut Me Down”, mis on kvaliteetne ja üdini abbalik popplugu.
Kaks lemmikut aga:
* esimesena avaldatud “suur lugu” videos kasutatud ABBAtaride ja kroonikakaadritega – “I Still Have Faith in You”. Esimesel kuulamisel ei jõudnud päris hästi kohale, hiljem hakkas selgelt kasvama – seal on hästi palju ilusaid detaile ning viimased 8 takti on puhas perfektsus. See lugu kandideeris aasta plaadi-Grammyle ning asjaolu, et auhinna sai keegi teine, näitab lihtsalt mõne tegelase elevandikõrvsust. Juba Frida hääl on siin Grammyt väärt.
* kantrilugu ABBA albumil? Jah, plaadi parim laul “I Can Be That Woman” on ehtne ameerikalik kantriballaad, kuhu on õnnestunult sulatatud rootsi popi täiendused (lisaks ABBAle kõlab kohati läbi ka Roxette). Aga selle loo vaieldamatu põhirelv on jällegi hääl. Seda lugu saab niimoodi laulda ainult Agnetha Fältskog – mõne teise esituses võiks see tekst seebiseks minna, Agnetha oma on ehe ja valusalt aus. Ja lisaks kõrgele sopranile (mis on endiselt ilus) on juurde tulnud ka fantastiliselt kõlav alumine register.
Mine tea, äkki teevad veel midagi. Loodame.
Lõunas
Sõitsin eile lõunasse. Oli vaja Hundile poogen viia.
Tegelikult sai vana sõber ja bändikaaslane, praegune Rõuge ja Vastseliina kitarriõpetaja Indrek Hunt just kirikulaagri ajal poolesajaseks ning kuna kohustuste tõttu tuli valida laagri kasuks, siis pidi tagantjärele õnnitlema. Poogen aga on tegelikult e-poogen ehk värgendus, millega on tehtud näiteks U2 “With or Without You” laiv-versioonide alguse ülipikk taustanoot (seda kasutas ka Big Country enda “torupillikitarri” saundis; U2 loo stuudiovariandis on kasutatud küllaltki samalaadset Infinite Guitar’i).
Hommikupoolikul käisin veel ka Tartus ühe teise vana sõbraga trehvamas ja Emajõe peal “Pegasusega” sõitmas. Aga Rõugesse jõudes oli pererahval väga hea meel, poogen läks ka õigesse kohta. Käisime samas kõrval asuvas Rõuge kirikus ekskursioonil ning Kakul õnnestus esmakordselt päris ehtsat suure kiriku orelit mängida (varem on seda proovitud ühes väikeses Pärnumaa kirikus, sealne orel oli aga pigem koduoreli mõõtu). Vendade Kriisade ehitatud pill oli “saundivalikult” täitsa võrreldav mõne tänase parema sündiga, nii et kõigi võimaluste tundmaõppimiseks oleks ilmselt mitu päeva kulunud – aga need paar projekt Brendani iiri vaimulikku lugu ja Jaak Tuksami “Meel unus mägede taha” kõlasid päris ehedalt.
Pärast sai üle hulga aja veel ka korralikus saunas käidud. Öösel koju sõitmise järel oli auto maitse üsna kõvasti tagumikus tunda. Aga tasus ära kannatada.
Muusikaelamus: Clannad, In a Lifetime
Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.
Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).
Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi. Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.
Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.
Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.
Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul. Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.
Ja muusikal on ikka suur jõud küll.
Kaks saadet
Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.
Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.
Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).
Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.
Üks lugu
Jälle üks äge kuju kolis paraku teisele poole. Õnneks jõudsin enda muusikamaratoni tema kohta eelmise aasta lõpus ära teha. Juba siis Huckabee esinemisel nägi Meat kahjuks juba üsna räsitud välja, ehkki vaim (ja osalt ka hääl) oli alles.
Aga jätaks siia… mitte tolle kuulsa dueti, vaid ühe teise. Patti Russo ja Meat Loaf, “Our Love and Our Souls“. Requiescat in pace.
Ehkki jah – tõenäoliselt ajab Meat ka teisel pool (mõne aja pärast, kui noorem seltskond järele jõuab) Neverland Expressi uuesti kokku ja laseb edasi. 🙂
Vägev kaver
Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?
Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).
Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.
ITSPEA ja Bryan Adams, 2
ITSPEA kursus saab tänasega läbi ja selleks aastaks lõpetaks ka muusikamaratonid – uuel aastal (ilmselt veebruari algusest) jälle. Esimesed ca 50 tegelast jõudsid maksimumhindeni juba eelmisel nädalal (need, kes valisid rühmatöö tegemise), täna saab veel üks punt tulemuse kirja ning ülejäänud teevad jaanuaris kolmel päeval eksami. Seekordne kursus oli enam-vähem keskmine (kokkuvõttes pigem nõrgapoolne, ehkki häid kirjutajaid leidus ka siin), päris palju esines kahjuks nõrka eesti keelt (eriti alguses). Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.
Aga Bryan Adamsi kuulamine jätkub filmimuusikaga – järgmine album on 2002. aastast samanimelise joonisfilmi soundtrack, Spirit: Stallion of the Cimarron, tehtud koos tuntud saksa filmihelilooja Hans Zimmeriga. Algab looga, millega film lõpeb – “Here I Am”, mis on üsna tuntud poplugu. Järgmine on “Everything I Do” järeltulija “I Will Always Return” – sarnaselt esimesega on siin plaadil taas Mutt Lange käsi sees (ning tausta laulab taas The Pointless Brothers…). Üldse tundub see plaat eelmiste plaatide remiksina – ei ole halb, aga kõik need lood on justkui juba varem kuuldud. Hästi tehtud, poleeritud ja esitatud, ent natukene kunstlik (väike paralleel tekib Celtic Womani/Thunderiga).
2004. aasta Room Service on Adamsi pigem vähemtuntumaid albumeid – see on korralik poproki-“tapeet”. Natuke sarnane USA kristliku poproki sfääriga, kus on väga palju sellist “just OK” -tasemega muusikat. Mõnus taustakuulamine, aga kõrvu kikitama eriti ei pane. Aga ka see album suutis Kanadas plaatinanormini jõuda, mujal tulid hõbe- ja kuldplaadid.
2008. aastal ilmus 11, mis on muidugi laulja 11. album. Üldmuljelt meenutab stiililt omaaegseid edukaid plaate (Cuts Like a Knife, Reckless), aga sära on vähem ja üsna palju on jälle “juba kuuldud”-tunnet. Ehk parimad lood on teine, “I Thought I’d Seen Everything”, mis ristab tüüpilist Adamsit tüüpilise Springsteeniga, kolmas, “I Ain’t Losing This Fight”, mis võinuks sobida Waking Up… -albumile, ning eelviimane, “Walk On By” – lihtne, akustiline ja mõtlik. Jällegi, see on kokkuvõttes korralik plaat ja müüs eri paigus taas hõbe- ja kuldplaadi jagu – aga Adamsi kohta on see küllalt tagasihoidlik. Ja kriitikud muidugi tegid jälle “nää-nännä-nää-nää!”…
Nüüd jäi vahele tervelt kuus aastat, enne kui tuli Tracks of My Years 2014. aastal. See on kogumik kavereid biitlitest Ray Charlesini, kaasprodutsendiks üsna kuulus mees – David Foster. Ent üldiselt jäi kehtima kõik eespoolöeldu – “just OK” ja kuldplaaditasemel läbimüük. Enimõnnestunud on ilmselt Ray Charlesi “I Can’t Stop Loving You”, Chuck Berry “Rock and Roll Music” ja John Fogerty “Down on the Corner” – nende üldmulje on nagu… vana hea Rock Hotel (Deluxe-versioonis on isegi “Aita mööda saata öö” ehk Kristoffersoni “Help Me Make it through the Night” olemas; seal on ka Mäksi “Laul kadunud kodust” ehk originaalis Jimmy Cliffi “Many Rivers to Cross”). 🙂 Natuke naljakas oli kuulda Adamsi esituses Boney M üht tuntumat hitti “Sunny” (kuigi see ei olnud iseenesest kehv). Plaat tervikuna meenutab aga veidi hoopiski Chris de Burghi loomingut.
Adams on aga viimastel aastatel selgelt “üles ärganud” (ja õnneks mitte võuklemise mõttes), esimene viide sellele oli Get Up 2015. aastast. Laule kirjutama tuli taas appi algaastate loomepartner Jim Vallance, produtsendiks aga ELO Jeff Lynne. Seegi plaat jäi müügi edult küllalt tagasihoidlikuks, aga häid laule on siin päris mitu. “You Belong to Me” (see on see lugu, kus Adams küsib kontsertidel üle maailma, kuidas “Shake your ass!” kohalikus keeles on; viimati Tallinnas oli “Raputa perset!” täitsa arusaadav) on kindlasti üks, “Brand New Day” on aga siinkirjutaja arvates Adamsi läbi aastate parimaid lugusid. Produtsenti on ka kuulda – “Do What Ya Gotta Do” on täiesti ELO ja ka “Brand New Day” sisaldab paari üdini “elolikku” käiku. Kummalisel kombel suhtus meedia sellesse plaati üle pika aja küllaltki heatahtlikult – on ka põhjust, see plaat on uus hingamine küll.
2019 lasti välja Shine a Light, mis jätkab eelmise albumi rida (selle plaadi tuurikontserdil sai viimati ise käidud). Nimilugu on kirjutatud kahasse Ed Sheeraniga, ülejäänu osas on taas umbes pooled koostöö Jim Vallance’iga. Mõnusalt kantrirokilik on “Part Friday Night, Part Sunday Morning”, head vunki ja keel-põses-teksti leiab siit veel (“Driving Under Influence of Love”) – Adams on viimaks enda vahepeal ära vajuma kippunud huumorisoone ja hea tuju täiel määral tagasi saanud. Plaat lõpeb iiri rahvalauluga “Whiskey in the Jar”, mis sarnaneb päris kõvasti sama loo kaveriga Metallicalt (isegi hääl kõlab James Hetfieldiga sarnaselt).
Värskeim plaat Bryan Adamsilt – So Happy It Hurts – peaks ilmuma järgmise aasta märtsis. Väljas on nelja looga EP “Kick Ass”, mis on taas koostöö Mutt Langega ning algab… umbes nagu smurfide multikas koos Manowariga. Edasi aga tuleb taas kord mõnus adamslik vungirokk.
Seega kui Bryan peaks jälle juba ei-tea-mitmendat korda siiakanti sattuma (kahjuks praegune turnee läheb Tallinnast mööda), lähen jälle kuulama.