Silt: Manowar

Nädal hiljem jätkus ITSPEAs juurateema ja rahvas torkis tarkvaralitsentse – tuli selgitada, millal ühel fiktiivsel ettevõtjal tasub kasutada kinnist koodi, GPLi või BSD litsentsi. Arendajale tegelikult äärmiselt vajalik teema.

Aga Maailma Kõige Valjem Ansambel jätkab 1992. aasta plaadiga The  Triumph of Steel. Eelmise albumi järel lahkus bändist Ross the Boss ning uueks kitarristiks tuli David Shankle – seda on natuke ka muutunud “käekirjast” kuulda (ta on ka mitmete lugude kaasautoriks). Ajutiselt lahkus ka Scott Columbus, valides enda järglaseks Kenny “Rhino” Edwardsi (õnneks aga jäi see vangerdus vaid sellele albumile).

Kohe plaadi alguses on tõsine hevimonument, ligi pooletunnine “Achilles, Agony and Ecstasy in Eight Parts”, mis olevat targemate peade väitel üsna hea Homerose “Iliase” hevipeegeldus. Kaheksa eripalgelist osa – mõned hümnilikud, teised vaiksed; Oldfieldi meenutavad kitarrikäigud ja Rhino Edwardsi äge trummisoolo (tõsi, viimane kolmandik kipub veidi üksluiseks mürinaks jääma). No ja muidugi paduhevi ka. Vahepeal olevat bändil olnud plaan teha rida albumeid eri rahvaste sõjajumalatest – see võiks olla neist ühe miniversioon. Teisest loost “Metal Warriors” tuleb too kuulus fraas, millega bänd käsib jobudel saalist uttu tõmmata – huvitaval kombel kirjutatakse paljudes kohtades “wimps” h-tähega (whimps), mõeldud on ilmselt siiski argpükse. Aga see lugu on tõsine hevihümn küll. Huvitav lugu on ka tajutava indiaani koloriidiga “Spirit Horse of the Cherokee”. Ülejäänud album kaldub kahe basstrummipedaali müdina saatel speed metali suunas (ja “Demon’s Whip” on üsna ebameeldiv pilt “alumiselt korruselt” – väidetavalt olla küll asja taga olnud Davidi ja Rhino õudusfilmi-üledoos, mitte paharetikummardamine), kuid lõpus on tasakaaluks selle pundi ehk parim lugu üldse – “Master of the Wind”. Ilus meloodia, mõtlik ja mõttega tekst, vägev hääl ja uhke saund. Ühe seletuse järgi kirjutas bänd selle haiglas, ühe raskesse haigusse sureva noore fänni palvel. Laivis lähevad fännid selle looga pöördesse ja ilmselt õigusega. “Here the four winds know who will break and who will bend“…

1996. aasta Louder Than Hell algab lärmakalt küll. “Return of the Warlord” on tempokas, barbar Conani filmide vaimus hevilugu. Scott Columbus on siin plaadil jälle trummidel tagasi, kitarristiks tuli (ja jäi pikemaks ajaks) Karl Logan, kes meenutab käekirjalt rohkem algaastate Ross the Bossi kui David Shankle’it. Siin albumil on taas jäme ots selgema joonega klassikaliste hevilugude käes, eelmise plaadi natuke tüütut kahe bassipedaali tüminat siin väga ei kohta (erandiks on “Outlaw” ja ehk ka lõpulugu “The Power”). Pehmemat poolt esindab klaveriga algav ja klassikalise heviballaadina lõppev “Courage” ja alguseosas ka “King” (see lugu keerab lõpupoole aga tuurid rohkem üles). Ka kaks instrumentaallugu lõpus – Joey DeMaio “Today Is a Good Day to Die” ja Karl Logani “My Spirit Lives On” on pigem pehmemat sorti (ehkki viimane on pigem üks kiire, ilma saateta kitarrisoolo).

Vahepeal lasi bänd välja paar kontsertplaati – need jätaks vahele ja võtaks järgmise stuudioalbumi, Warriors of the World 2002. aastast. Avalugu “Call to Arms” on klassikaline Manowar, järgmine lugu “The Fight for Freedom” algab klaveriga ja meenutab… Elton Johni (“Can You Feel the Love Tonight”; pärast kerib lugu siiski Manowariks tagasi – kokkuvõttes on see päris huvitav laul). Kolmandana tuleb aga Giacomo Puccini “Nessun Dorma” – algselt lauldud Eric Adamsi lahkunud ema mälestuseks, on see fännide suur lemmik ning näitab ilmekalt laulja võimeid ka täiesti teistsuguses muusikas. Hea pauerballaad (ehkki veidi sarnane varasema looga “Master of the Wind”) on “Swords in the Wind” (YouTube’is tegi keegi fänn selle peale päris ilusa mashup’i “Sõrmuste isanda” Boromiri elust). Veel üks põnev element plaadil on “American Trilogy” kolmest 19. sajandi laulust, mida algselt armastas enda kontsertide lõpus laulda Elvis Presley. “The March” võiks olla mõne ooperi vahemäng. “Warriors of the World United” on aga taas üks kõige “manowarist manowarim” lugu – see on uuema aja omadest ehk nende kõige ikoonilisem laul. Plaadi kolm viimast lugu on igavamad, natuke üheülbaline madistamishevi (isegi natuke koomiliselt mõjub “House of Death”, kus Eric röögib kujutletavas lahingus: “SURE ÄRA! SURE KOHE ÄRA!”…). See plaat on seega paras kompott – aga huvitav just sellisena ning tõestab ka seda, kuivõrd paindlik Maailma Kõige Valjem Bänd tegelikult on. Veel üks hea klassikaline Manowari lugu on vaid mõnedel selle plaadi väljaannetel – “I Believe”. Nii et tervikplaadina ehk siinkirjutaja lemmik selle bändi loomingu seast.

2007. aastast tuleb Gods of War, mis on selgelt Põhjala mütoloogial põhinev ning ka senistest albumitest sümfoonilisem (see on selge juba avaloo esimestest taktidest peale), kasutatud on nii koori kui orkestrit. Ken Kelly plaadiümbris oleks vist tänapäeval teatud tegelased tagajalgadele ajanud (mitte, et see halb oleks). Huvitav (ehkki natuke kummaline) on madistamishevi ja klassika kokkupanekut üritav “King of Kings” – ma ise eelistaks Petra samanimelist lugu (millest kirjutab ehk kunagi hiljem). Põneva mitmehäälse vokaaliga (ja mitte kuigi manowarlik) on “Army of the Dead” (mõlemad osad), samasugust vokaali kohtab siin plaadil mujalgi (“Sleipnir”, “Odin”), see kõlab millegi meeste vokaalansambli ja Queeni vahepealsena. Manowari ilusate ballaadide rubriiki jätkab “Blood Brothers”, mis on ka saundilt veidi teistsugune – siit kõlab läbi mingi vana kooli noot (Zeppelin? Yes? Alan Parsons?). Sümfoonilise metal’i hea näide on “The Sons of Odin”, samuti ooperlik nimilugu. “Odini” kitarrisaund on alguses hämmastavalt sarnane Brian May omaga. Ka selle albumi paneksin enda jaoks kõrgele kohale, eeskätt stiilse ja väljapeetud muusika ning sümfoonilise saundi tõttu.

2009. aastal lasti välja topeltalbum Thunder in the Sky, kus ühel plaadil on kuus tavapärast lugu (peamiselt selline küllalt tüüpiline kiirema sordi Manowar – aga väga hea on uusversioon vanast loost “The Crown and the Ring”), teisel aga üks kena ballaad – esimese plaadi ingliskeelses versioonis “Father” – 15 erinevas keeles. Eriti põnev on kuulata Eric Adamsi soome keelt (“Isä” – algus kõlab täitsa nagu Juice Leskinen).

Vahepeal hakkas bänd uuesti salvestama enda vanu albumeid – 2011 Battle Hymns ja 2014 Kings of Metal, lisaks anti 2012 välja Warriors of the World United  remaster. 2011. aastal suri kahjuks Scott Columbus ning seni viimasel, 2012. aasta stuudioplaadil The Lord of Steel mängib trumme taas esimesel albumil kaasa teinud Donnie Hamzik. See plaat on taas pigem kiiremat sorti madistamishevi ning vähemalt Spotifys olev variant tundub olema nürima saundiga kui eelmised albumid. Isegi kaks üsna kena pauerballaadi – “Righteous Glory” ja lõpulugu “The Kingdom of Steel” – on kõlalt kuidagi raskepärasemad kui varasemad.

Bändile pani mõne aasta eest põntsu ka kauaaegse kitarristi Karl Logani viieks aastaks kinniminek ühe suuremat sorti sigaduse eest (bändi kiituseks tuleb öelda, et Karl sai sealt hundipassi kohe, kui see välja tuli). Bändis on nüüd Eric Adams ja Joey DeMaio kahekesi, ülejäänud on vahetunud. Aga ehk teevad valju häälega metallitaadid tulevikus veel midagi põnevat.

Järgmine kord jälle midagi rahulikumat…

Sel nädalal hakkas ITSPEA seltskond juurat närima. Sel korral küsisin neilt, millist WIPO nn. intellektuaalomandi komponenti tuleks kõige enam muuta ja milline neist näib töötavat. Teema oli keerulisem kui mõned teised ja nimekiri tuli taas mõneti auklikum kui tavaliselt. See-eest tuli foorumisse hästi lahe ja huvitav teema patendikurioosumitest…

Aga muusikas sai lubatud lärmakamaks minna ja teeb seda siis ikka korralikult. Rootsist lennuga üle ookeani Auburni New Yorgi osariigis. Seal pesitseb Maailma Kõige Valjem Ansambel. Metallikunnid. Lo and behold – Manowar!

Tõele au andes ei ole nende mitmeid plaate vist varem läbi kuulanudki. Nüüd saab kõik stuudioalbumid ette võtta.

Bändi alusepanijaks oli bassimängija Joey DeMaio koos alguseperioodi kitarristi Ross “The Boss” Friedmaniga (nemad kahekesi kirjutasid siin ka suurema osa lugudest, hiljem jääb autoriks põhiliselt DeMaio), lauljaks võeti kohe alguses Eric Adams (kes tegelikult on hoopis Louis Marullo ja võttis enda lavanime poegade eesnimedest, Eric ja Adam) ning trummariks sai Donnie Hamzik.

Debüütalbumiks on Battle Hymns 1982. aastast (veel aasta varem ilmus bändi endanimeline demoalbum, aga seda Spotifys ei ole).  See algab selle bändi kohta ehk kergemapoolseltki – pigem selline korralik hardrokk kui hevi, hilisema monumentaalsuse algeid võib natuke ehk kuulda teises loos “Metal Daze” ja hiljem “Dark Avengeris” (mille vaheosa retsitatiivi loeb sugestiivse häälega Orson Welles – lugu ise võiks aga hoopis varajane Queen olla, vrdl “Stone Cold Crazy”). Eric Adams saab hääle korralikumalt soojaks alles neljandas loos “Shellshock” – sealt on juba natuke kuulda, mida see mees enda häälega teha võib. Natuke veider instrumentaallugu on lõpus “William’s Tale”, mis peaks Rossini kuulus “Wilhem Telli” avamäng olema, kuid kust vähemalt siinkirjutajal oli seda pea võimatu ära tunda (ent tehniliselt on see kahtlemata äge pala). Plaadi lõpu “Battle Hymn” on aga juba üsna selge Manowar – algusest kostab läbi tulevane “Master of the Wind”, edasi juba tuleb suurt sõjakirvest ja kahekäemõõka (aga lüüriline keskosa annab aimu, mida see mees peale paduhevi veel laulda suudab). Viimane lugu on ka enda lemmik siit plaadilt. Kokkuvõttes on see plaat debüüdiks väga korralik rokialbum, aga gaasi antakse esialgu mõõdukalt.

Donnie Hamzik lahkus varsti peale seda bändist ja 1983. aasta Into Glory Ride on esimene album pikaajalise trummari Scott Columbusega (kelle kohta võiks tsiteerida tuntud laulusalmi “Lõi trummi lõhki, sai vaevast lahti” – mehel olevat hirmsa kolkimise tõttu eritellimusel trummikomplekt olnud). Kõlaline vahe on kohe tuntav ja see plaat käib juba hevi alla (ehkki saund on veel 80-ndate oma). Temaatiliselt on siin segamini tsiklikultuur ja bändi kauane leivanumber ehk mõõga ja mantli fantaasialood. “Secret of Steel” sai otseselt alguse algsest Arnold Schwarzeneggeri Conani filmist ning kutid ilmselt tahtsid siitmaalt kah Arnoldi moodi välja näha – igatahes on Manowar alati olnud üks kõige korralikumalt jõusaalis käivaid bände (õnneks ei sega see aga rokkimist). Võib-olla parima loona mainiks ära “Gates of Valhalla”, kust kostab hästi bändi oskus segada ühte loosse kokku vaikne lüürika ja paduhevi (ning Ross the Boss on muidugi väga äge kitarrist), samasugune on ka lõpulugu “March for Revenge”.

Vahemärkusena: selle plaadi eelviimane lugu on “Revelation (Death’s Angel)”, mis on otseselt inspireeritud Johannese Ilmutusraamatust Piiblis. Piiblit kohtab metallimuusikas mujalgi, aga enamasti äraspidises vaates – siin tundub, et vaade on ehk omanäoline, aga siiski originaalitruu (see on niigi poeetilisele Johannese tekstile lihtsalt natuke veel vinti peale keeranud). Tegelikult leidub samalaadseid viiteid ka mujal Manowari lugudes (antiik- ja kunstmütoloogia kõrval) – tundub, et Maailma Kõige Valjem Ansambel ütles “Whimps and posers, leave the hall!” ka Saatanale endale.   Lisaks on see lugu juba “päris” Manowar eepilise saundi ja tõsise vokaaliakrobaatikaga.

1984. aastal ilmus lausa kaks plaati. Esimesena tuleb väidetavalt ainult kuue päevaga (veel üks paralleel Pühakirjaga!) salvestatud Hail to England. Avalugu on jälle ehe “suure kirvega” Manowar – “Blood of My Enemies” aitaks ilmselt hästi autovaraste vastu (kui õnnestuks see uksemuukimise peale autos täiega käima lasta, paneks pätt ilmselt täistehtud pükstega plagama…). Eric teeb siin plaadil kohati juba üsna uskumatuid hääli (aga heas mõttes), bänd hakkab enda täisjõudu ja -saundi kätte saama. Nimilugu on ka huvitav – paduhevi koos Londoni katedraalikooriga. Plaat tervikuna on korralik, aga keskpaigas natuke üheülbaline hevi – ent sarnaselt esimese albumi Wilhelm Telli looga on ka siin üks napakavõitu kõlaga, aga samas tehniliselt virtuoosne instrumentaal, “Black Arrows”. Lõpulugu on jälle pikk ja monumentaalne, “Bridge of Death”. Alguseosa mõtlik ballaad on väga kena, aga lugu on iseenesest kurjakuulutav vaade ühe omadega rappaläinud inimese lõpule. Ent vastupidiselt mõnedele, kes seda saatanliku alatooniga looks peavad, loeks mina siit välja hoiatuse – nii lõpetab see, kes enda hinge raha eest müüki paneb. Sellele viitab ka õel naer lõpus: no ei antud talle tiibu…

Teine plaat samast aastast on Sign of the Hammer (huvitav, et kaanedisaini peale keegi lõugama ei hakanud, tollest lipust saaks ju kõvasti otsides leida sarnasuse Hitleri-Saksamaa omaga – aga ju oli tollal lumehelbekesi natuke vähem). Avalugu “All Men Play On Ten” kõlab natuke isemoodi – saund on Manowari oma, aga lugu võiks olla Aerosmith, Whitesnake või ehk isegi Gotthard (meloodia ja rütm on pigem popisugemetega – sedasama võiks öelda ka järgmise loo kohta, “Animals” võiks viisikäikudelt Bon Jovi olla). “Thor” ja sealt edasi on siiski juba tavapärasem Manowar – see on ehtne power-metali lugu Põhjala mütoloogia teemadel. “Mountains” on põnev, visuaalselt mõjuv ja suures osas aeglasemat sorti lugu, kus Joey DeMaio mängib ilmselt taas kord 8-keelset basskitarri (seda on kuulda ka “Thunderpickis”). Lõpus olev monumentaallugu “Guyana (Cult of the Damned)” on taas pahaendeline, kuid räägib traagilisest pärisjuhtumist – Jim Jonesi sekti poolt 1978. aastal Guajaanas korraldatud massienesetapust.

Pärast kaheplaadiaastat läks natuke rohkem aega, Fighting the World ilmus aastal 1987. See on ehk saundilt natuke kergem ning teemadelt peamiselt jälle “mõõga ja mantli” plaat. Siit tuleb kolmandana ka üks enda lemmiklugudest Manowarilt – “Carry On” algab kitarriballaadina ja kerib siis üles meloodiliseks, kohati queeniliku vokaaliga (Eric teeb jälle imeasju) power metal’iks. “Defender” on ehe sõdalaselüürika isa ja poja kahekõne kujul, huvitaval kombel on siin loos lisaks hevile ka tuntav bluusilik noot sees. “Holy War” (ning sellega kokkusulav lühike “Master of Revenge”; ka lõpulugu “Black Wind, Fire and Steel” tundub jätkavat sama teemat) on muidu ka korralik raskerokilugu, esiletõstmist väärib aga see, mida Scott Columbus siin enda trummidega teeb. See oli ka esimene Manowari album, mis jõudis mõnel maal kuldplaadiks.

Järgmisel aastal tuli välja Kings of Metal. Algab tõsise vungiga, “Wheels of Fire” on vist otsapidi juba speed metal. “Kings of Metal” on tüüpiline Manowar, kolmas lugu “Heart of Steel” aga toob esmakordselt Manowari plaadile (sündi)klaveri – see on esimeses pooles üsna klassikaline kena klaveriballaad, teine pool koos bändiga jätkub jõulise pauerballaadi vormis. Ent võib-olla kõige põnevam lugu siin plaadil on heviks keeratud klassik, Rimski-Korsakovi “Kimalase lend” ehk “Sting of the Bumblebee” – on ikka mõnele näpujooksu antud… Uhke kõlaga on ka Walesi meeskoor loos “The Crown and the Ring” (Lament of the Kings)”. Hea minekuga on “Kingdom Come”, poeetiline lugu enda hetke äraootamisest (ehkki see tekst on jäetud ilmselt teadlikult nii- ja naapidi loetavaks; sama käib ka retsitatiivi “The Warrior’s Prayer” kohta). See on üks Manowari klassikalisi albumeid ning jõudis samuti mitmel pool kuldplaadiks.

Hevi tuleb (ja tapab?) uuesti järgmisel nädalal (kusjuures see omaaegne käibefraas läks siin tegelikult untsu, Kakk kuulab nii ABBAt kui Manowari – tõsi, esimest ilmselt rohkem).