Kaku ajaveeb
“Over The Top” on südamlik filmilugu rasketest valikutest, tugevatest meestest nng ühe isa ja poja taaskohtumisest. Sylvester Stallone’i vist parimaid rolliesitusi.
Aga pealkirjas mõeldud laul on filmi üks peateemasid: [L] “Meet Me Halfway”, Kenny Logginsi esituses. Teksti leiab näiteks [L] siit.
Ilus, lihtne ja romantiline. Jälle üks neist meloodiatest, mida ei saa aastaid peast välja.
Midagi kõigile Tolkieni fännidele (esilinastus oli tegelikult juba 3. mail, aga varem ei jõudnud tervenisti läbi vaadata).
Täiesti rabav, mida annab teha pundi tõeliste fännide (kellest osa on head näitlejad ja teised asjalikud arvutiväänajad), tänapäevase digitehnika ja 3000 (kolme tuhande) briti naelsterlingiga. Stiililt on muidugi selgelt järgitud “suure” LotR filmitriloogiat ja 4o-minutiline lugu on natuke ebaühtlane (lisaks on kohati lipsanud sisse ebatolkienlikku sõnakasutust), aga tulemus on fännifilmi kohta ülivinge. Kuuldavasti tehakse praegu ka teist samalaadset – lugu Aragorni vanematest Gilraenist ja Arathornist.
Tunnustav noogutus Tolkieni Sihtasutuse poole, kes seekord tavapärast autorijonni ei ajanud ja lubas (mitteärilise klausliga) filmi valmis teha.
Aga kui tänapäeval saab sellist kvaliteeti enam-vähem põlve otsas teha, siis jäävad suured stuudiod varsti nälga.
(jälle mitu korda nähtud film, aga varem pole kirjutanud)
Midagi pole teha, Kaku peakuju erineb ilmselt suure osa filmikriitikute omast. Ka see film on põhiliselt sõimata saanud, ehkki leidsin ka mõned kiitvad hinnangud (üks väheseid positiivseid on [L] siin). Üks taibu teatas: “Ei saanud midagi aru!” – nojah, üks teine sihuke torunina kirjutas umbes samasuguse arvustuse ka LotR kohta. Kamoon, loe siis algallikaid!
Kriitikutega võib ehk nii palju nõustuda, et filmis on peotäis ajaloolisi ebatäpsusi (kostüümid, islami tekkeaeg jne), kogu lugu on kohati üsna naturalistlikult verine ning et materjali täit potentsiaali pole ära kasutatud. Keska ajal tagus pr. Metsma inglise kirjanduse tundides (eriklassi lõbu…) meile “Beowulfi” üsna ristipõiki ajukäärudesse ning filmi aluseks olev Crichtoni raamat ristab toda eepost huvitaval viisil ühe araablase rännulooga. Ehk oleks tegelaskujusid ja lugu veelgi detailsemaks saanud, aga ka praegune tulemus on täiesti vaadatav.
Filmi veavad välja kolm meest – peategelane Antonio Banderase isikus on OK, aga kaks üsna eripalgelist selli jätavad ta varju. Esmalt, kahemeetrine tšehh Vladimir Kulich Buliwyfina on väga hea leid, kuninglik ja võimas. Ka lõpus, kus ta mürgi kätte surevana tuigub mõõka järel lohistades oma viimasesse lahingusse. Ja lõpus istub mees surnult aial vaenlaste laipade kohal nagu valitseja troonil. Tuleb meelde Tolkieni kirjeldus Helm Kirvekäe viimasest võitlusest.
Teine meeldejääv tegelane on Dennis Storhøi Herger Lõbus. Vembumees, mölamokk ja kavalpea, kes igast asjast puhtalt välja tuleb. Tõsiselt lahe tegelane, kes Banderase peategelast “väikevennaks” hüüab ja tema eest omal moel hoolt kannab.
Mõned humoorikad momendid on ka – näiteks see, kuidas Ahmed Ibn Fahdlan Ibn Al Abbas Ibn Rashid Ibn Hamad lihtsalt Ebeniks muutub, kuna see on kõige lihtsam osa nimest, või viikingite aasimine Ahmedi väikese hobuse ja mõõga aadressil.
Filmis on üsna mitmeid häid tsitaate – Hergeri ellusuhtumine (“Vanaisa on elukanga ammu valmis kudunud, hirmust pole mingit kasu!”), Ahmedi palve enne lahingut (“Andesta mulle tühi-tähi, millega olen tegelenud ning asjad, mida ma pole teinud. Eelkõige aga luba mul järgmistel hetkedel elada head elu”) ja veel mõned. Vist kõige meeldejäävam on aga surmaminekuvormel, mida sõdalased lausuvad enne viimast lahingut (kust eluga pääsemine on väga kahtlane):
“Lo there do I see my father.
Lo there do I see my mother.
Lo there do I see my brothers and my sisters.
Lo there do I see the line of my people back to the beginning.
Lo they do call to me;
they bid me take my place among them in the Halls of Valhalla,
where the brave may live forever.”
Jälle tuleb Tolkien meelde (näiteks Húrini lugu või Gondolini hukk). Või ka rooma gladiaatorite “Ave Caesar, morituri te salutant”.
Kokkuvõtteks: siit oleks saanud väga hea filmi, seekord sai lihtsalt hea.
Uskumatult hea dokkari on Eesti kanalid üles leidnud – [L] “Püha raamatu varjus” tuli lausa kahest kohast järgemööda. Üsna võrreldav Moore’i vastuoluliste filmidega – kaks nahaalselt järjekindlat kutti ajavad jälgi, kuidas “nutikad” ärimehed kasutavad [L] Türkmenbaši hobuseunenägu ühe maailma kõige jaburama diktatuuri loodusvaradele käpa pealepanekuks. Ja kui siis küsima minnakse, on kõigil j… jahe, keegi ei tea korraga midagi ega julge tunnistada, et raha nimel oldi hea meelega nõus täielikku jama toetama.
Filmist õpib, et kaks asja on peaaegu lõputud – mõnede inimeste rumalus ja manipuleeritavus ning teiste küünilisus ja ahnus. Võiks olla väärt õppematerjal kasvõi Eesti gümnaasiumides, nii meedia, ajaloo kui ühiskonnaõpetuse vallas.
APDEIT: järgmise filmi võiksid samad poisid teha mõne aasta pärast nendest küünilistest eurotegelinskitest, kes täna ikka veel Venemaaga nafta- ja gaasiäri loodavad ajada… 😛 Tegelikult on Ruhnama-afäär nende kõrval poisike.
Nojah, mõni võiks öelda, et nüüd on Kakk puhta kõntsa vaatama hakanud. Ameerika massikultuur jne. Tuleb meelde mingi kunagine artikkel “Aja Pulsis”, kus Rambo üle ilguti (eriti muidugi seetõttu, et ta venelastega kakles).
Aga siis vaatasin kunagi kinos kogu seeria avapauku “First Blood”. Seda, kus posttraumaatilise sündroomiga sõjaveteran kolkalinna sõpra otsima tuleb ja siis seal sadistidest pollarite mõnitada jääb, kuni paljukannatanud sellil peas prõks käib ja mõned seejärel kõvasti peksa saavad. Sain aru, et vähemalt selle filmi kohta aeti “Aja Pulsis” küll suisa jama. Esimese Rambo bodycount on muide … 2. Kogu ümbruskonna politseijõududest, kes üht meest jälitavad, saab surma helikopteri meeskond. Kui nood üritavad teda snaiperipüssist tabada (mis pole pealegi selles kontekstis eriti politseilik teguviis), lennutab peategelane neile mingi asja (kivi? ei mäleta enam täpselt) kabiini ja masin sajab alla.
Vahepealseid sarja osi on nähtud jupiti ja need olid suht harilikud Commando-sarnased laibamägedega märulid. Nüüd aga jäi ette neljas osa, kus nimikangelane Myanmaris seikleb.
Ausalt öeldes on tegu ühe jõhkraima nähtud sõjafilmiga. Alates dokumentaalsetest avakaadritest ja lõpetades viimase lahingu lõpuga, kus sadistist major Tint (kelle lavastajast Stallone on ohtlikult poliit-ebakorrektselt kõige tipuks veel selliseks teistmoodi meheks esitanud) oma otsa leiab ja peategelase matšeetel vihamehe soolikad tolknevad. Rääkimata veel sõjaväelastest, kes inimesi põllule maamiinide otsa ajavad ja kihla veavad, kes esimesena õhku lendab. Peategelane amputeerib ühel kaabakal kõrisõlme sõrmede abil. Kasutatav põhikaliiber on .50 ehk 12,7mm (kuulipilduja ja raske snaiperipüss), mille üksainus tabamus inimesel pool pead minema viib. Ja ometi saavutab Stallone üldjoontes lavastajana selle, mida taotleb – “Live for nothing or die for something”. Ehk siis näitab sõda kogu jubeduses – ja kahjuks mõnel juhul ka paratamatuses.
Laibaloend on muidugi röögatu ja see ongi peamine miinus (ehkki siin on lõpus tegu tõelise massilahinguga) – esimeses osas saavutati pinevus täielikult muude vahenditega. Birma sõdurid on nagu Diablo mängu deemonid, ühtviisi näotud ja ühtviisi seestunud. Üksnes peapaha on oma perverssel moel täpsemalt välja joonistatud.
Aga kõigest hoolimata ei ole see lugu üksnes laibategu – huvitav liin on naismisjonär Sarah’ ja peategelase suhe, mis paneb mõlemad üksjagu asju ümber hindama (ilmselt tänu sellele lõpeb film ka Rambo kojujõudmisega). Või üpriski ennasttäis patsifistist juhtmisjonär, kes lõpulahingus on sunnitud ühe ründaja pea kiviga lõhki lööma (olles alguses põlglikult keeldunud ‘tapjaga’ edasi minemast, kes paaditäie piraate reisijate kaitseks maha lasi). Ja Rambo pääseb eluga üksnes tänu ühele kõige sümpaatsemale kõrvaltegelasele – “Koolipoisiks” hüütud snaiperile. Ning viimaks polegi selles filmis klassikalist kangelast – on vaid üks üsna katkine mees, kes võitleb, kuna tal muud üle ei jää.
Filmi tagline “Heroes never die… They just reload” annab asja olemuse päris hästi edasi (kõige hea ja veaga). Aga ütleks, et laibamäest hoolimata on see film pigem We Were Soldiers Once või siin varemkirjeldatud Soldier kui Arnie lõbussüüdimatu Commando.
YLE1 näitas just meenutusi 1968. aasta Prahast. Autentsed kaadrid koos soomlasest reporteri tollaste kommentaaridega. Tšehhide lendlehed ja loosungid (“SSCP” oli juba seal kasutusel – pole juhus, et idanaabrid omaenda patte teiste kaela üritavad määrida. Sama tegid nad ka Nürnbergis Katõniga ja n+1 muul korral, sama jätkub tänagi). Vene tankid rahulike elanike vastas. Dubčeki raadiokõne. “Vabastajad”, kes kõrtsi sisse murdsid ja selle puupaljaks tegid. Seda kõike oleks vaja ETV-s näidata, soovitavalt venekeelsete subtiitritega.
Üsna jubedalt tuttavlik tundus kogu see värk.
Uskumatult mõjuv dokkar, mida peaks Eesti koolide ajalootundides (eriti nendes, kus õppekeeleks mingi muu keel) kohustuslikus korras näitama. Kusjuures venevastase propagandaga tegu ei ole – pealetungivaid punavägesid kujutatakse sisuliselt vaid ühena eesti rahva kahest suurest vaenlasest (Saksa juhtkonna poolne reetlikkus on üsna selgelt välja toodud).
Eriliselt õnnestunud on isikulood, eriti Paul Maitla päevik ja tema tütre meenutused – aga hästi ja inimlikult on kajastatud ka teispool rindejoont olnud eesti mehi. Ühe venelasest veterani ausad meenutused annavad aga selgelt edasi Stalini režiimi hoolimatuse omaenda meeste suhtes (“inimene ei tähendanud meie ülemustele absoluutselt mitte midagi” – 150 000 meest läks kahe nädalaga).
Ilus paralleel on Termopüülid – mäekitsus, kus väike hulk vingeid mehi pidas elu hinnaga kinni pealetungiva suure vaenlaste hulga. Ka see on kõnekas, et Sinimägedes võitles väga erinevaid rahvaid (flaamid, taanlased, rootslased, norralased jpt) ühise vaenlase vastu. Pole aga ime, et Eesti taasvallutamise lugu 1944. aastal on siiani mujal üpris tundmatu – venelased häbenevad enda mahajäetud laibamägesid, soomlased sõjast väljaastumist, sakslased summaarset tappasaamist ja lääneliitlased enda reetlikkust.
Lõunanaabrid on maha saanud korraliku dokumentaalmalakaga (nüüd õnnestus endal kah film ära näha). Päris hea asi naiivsetele eurooplastele soovitada, kui mõnel jälle nõukavaimustustõve hoog peale tuleb. Pole ime, et [L] našistid filmitegijate kujulisi nukke põletasid. Kurjategijat ei vihasta miski muu nõnda kui tema kurjategijaks nimetamine.
TV Ekspressi filmitutvustuses seisab: “Melodramaatiline ja primitiivne ulmemärul…”. Kirjutajaks on ilmselt järjekordne omast-arust-esteet, kes ei näe filmis puude taga metsa (ehk madina taga head filmi).
Tegelikult on see hea ulme-action, samasse ooperisse Matrixi, Equlibriumi ja teiste hoiatavate ulmelugudega (tõsi, eespoolmainitutest ehk kraad nõrgem). Ning tegelikult on see üsna sügavalt sõjavastane film, ehkki pealkiri viitab peategelasele seersant Toddile (Kurt Russelli esituses). Keegi IMDB tegelane oli kokku lugenud, et seersant Todd räägib filmi jooksul 104 sõna – siin on mõeldud kuuldavaid sõnu, sest pilguga räägib peategelane väga palju rohkem (Kurt Russell on erinevalt mitmestki madinakangelasest ka hea näitleja).
Filmi parimad osad on need, kus madinat ei käi – ehkki ka madin on tehtud hästi (ja alatooniga “masin ei saa ikkagi inimese vastu”). Väga head liinid on seotud autistliku poisi Nathaniga ja Toddiga koos “maha kantud” sõduritega, kes lõpuks talutud mõnituste eest kätte maksavad. Hea vastandus on kogenud rindeohvitser Church (üks väheseid kordi, kus Gary Busey saab enam-vähem positiivset tegelast mängida) vs ülbest jobust sõjakooliohvitser Mekum. Ja muidugi lapsest peale ajupestud tapamasinaks (“What do you feel?” – “Fear and discipline, Sir”) treenitud peategelane versus raskete olude kiuste õnnelik (niivõrd kui võimalik) perekond – ja esimese pikkamööda inimeseks kasvamine. Viimane on veidi sarnane Terminaator 2-ga – seal oli küll tegu robotiga, kuid Todd pole sellest alguses ka eriti kaugel.
Üks olulisi sõnumeid filmis on ka “pea rahu niipalju kui võimalik, kuid ole valmis ka võitlema” – kogukonda juhtiva nõukogu enesekindlast patsifistist esinaine lastakse läbirääkimisi üritades ilma tseremoonitsemata raketiga tükkideks ning rahu tuleb ikkagi alles läbi võitluse (“I will kill them all, Sir”). Filmis esineb ka Bushidole omane vastase austamise noot – Todd ütleb “Soldier deserves soldier” ja asetab isegi tapetud peavaenlase maha omalaadse austusega.Nii et nagu heale filmile omane, tasub siit otsida pisikesi detaile ja ka lõbusaid vihjeid mujale (näiteks Toddi toimikus esineb “Plisskeni medal” – väike vihje Snake Plisskenile, Kurt Russelli teisele tuntud filmirollile).
Selle flmi võiks kah endale hankida.
Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.
Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).
Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.
Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”
Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.
