Uskumatult mõjuv dokkar, mida peaks Eesti koolide ajalootundides (eriti nendes, kus õppekeeleks mingi muu keel) kohustuslikus korras näitama. Kusjuures venevastase propagandaga tegu ei ole – pealetungivaid punavägesid kujutatakse sisuliselt vaid ühena eesti rahva kahest suurest vaenlasest (Saksa juhtkonna poolne reetlikkus on üsna selgelt välja toodud).
Eriliselt õnnestunud on isikulood, eriti Paul Maitla päevik ja tema tütre meenutused – aga hästi ja inimlikult on kajastatud ka teispool rindejoont olnud eesti mehi. Ühe venelasest veterani ausad meenutused annavad aga selgelt edasi Stalini režiimi hoolimatuse omaenda meeste suhtes (“inimene ei tähendanud meie ülemustele absoluutselt mitte midagi” – 150 000 meest läks kahe nädalaga).
Ilus paralleel on Termopüülid – mäekitsus, kus väike hulk vingeid mehi pidas elu hinnaga kinni pealetungiva suure vaenlaste hulga. Ka see on kõnekas, et Sinimägedes võitles väga erinevaid rahvaid (flaamid, taanlased, rootslased, norralased jpt) ühise vaenlase vastu. Pole aga ime, et Eesti taasvallutamise lugu 1944. aastal on siiani mujal üpris tundmatu – venelased häbenevad enda mahajäetud laibamägesid, soomlased sõjast väljaastumist, sakslased summaarset tappasaamist ja lääneliitlased enda reetlikkust.