Silt: jee!

Aitäh, Vincent!

Kaku iiri sõber Vincent kinkis viimati Dublinis olles peotäie plaate, mille esitajad esialgu täiesti võõrad olid. Eva Cassidy avastasin tänu Vincentile juba eelmisel korral, Eliza Gilkysoni käisime seekord Dublinis lausa elusas esituses kuulamas. Nüüd siis kodus tööd tehes lükkasin mängima veel ühe Vincenti kingituse, [L] Gretchen Petersi 2005. aasta liveplaadi “Trio”. Selline intiimne kantri-folk, mõneti sarnane Eva Cassidy “Live at the Blues Alley”-ga.

Tjah, jääb üle veel kord tõdeda – Vincent kuulab ainult väga häid asju. Iirlaste “häda” vist – või on süüdi hoopis Vincenti liignimi: Lennon (Johniga sugulane siiski pole)…?

Maakera alustas teistpidi pöörlemist

O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.

Soome võitis Eurovisiooni.

Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.

(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)

Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.

K-salong vahetas omanikke

Tänane [L] EPL kirjutab, et Säästumarketi omanikud ostnud kogu [L] K-Arvutisalongi ära. Eks ta ole, äri on äri. Muidugi, kui K senisest suurimast probleemist – saastamüüja mainest – rääkida, siis minek teise arhetüüpse sama mainega firma alla ei ole just parim imagoloogiline käik. Aga kui pakkumine oli soodus, miks ka mitte.
Aga tegelikult tahab Kakk praegu hoopis… Petsile ja Marekile õnne soovida. Kui need sellid kümnekonna aasta eest arvutiäriga alustasid, oli neil ainult üks eeldus – suur tahtmine. Pikka aega ei uskunud, et nad üldse vee peale jäävad. Ja erinevalt mõnest vennast, kellele rahapakid Newtoni õuna moodi pähe kukuvad, rabelesid need kutid tõesti kõvasti ning arenesid ka ise tublisti. Nüüd on poistel vähemalt kogu edasine elu kindlustatud (kui just rikkus pähe ei löö).

Nii et vennad – võtke natuke (aastate jooksul võtmata jäänud) puhkust ja tundke elust rõõmu. Palju õnne!

Mõtlemapanev aprillinali

Tänase päeva puhul on igasugu kino lugeda saanud. Terve [L] Slashdot on roosades toonides, kasutab “OMG LOL!!!”-sõnavara ning lajatas vastu õhtut veel uudise sellest, et Microsoft Openoffice.org’i ära ostis; [L] MUME’is on haldjate asemel jedid, päkapike asemel wookie’d ja orkide asemel stormtrooper’id; isegi [L] EKEK veebis sai (yours truly märgataval kaasabil) üksjagu pulli jne.

Aga Distrowatchi lugu [L] “Windows Hasta la Vista” tekitab lisaks äratundmisrõõmule ja naerule ka hirmu. Natuke liiga tõepärased tendentsid on sees – [L] Snake Plisskeni filmid tulevad meelde.

Eli on jälle (vist)

Tjah, vist ei tohi nii palju inimeste lollust kiruda, siis hakkad ise ka lollusi tegema. 😛 Aga too kaua kummitanud müstiline viga – suvaline hulk inimesi eri paigust ei pääsenud serverile ligi – oli vähemalt mingis osas ilmselt Kakupesa tulemüüris. Aitäh Priidule Elionist, kes asjale jälile sai. Tõsi: tulemüüri konfiguratsioon on olnud sama oma kaks aastat ja alles nüüd hakkas massiliselt kaebusi tulema; samuti leidus inimesi, kes serveris midagi muutmata hakkasid n.ö. lambist uuesti ligi saama. Ei tea. Aga peale serveri tulemüüriga mässamist on esimene positiivne signaal Virumaalt ka juba tulnud – sealt saavat jälle ligi. Üks variant on ka see, et serverit aastavahetusel uuendades tekkis seal mingi krõks, mis mõned kodanikud puu taha saatis.

Igatahes tahaks loota, et sellega sai ühele poole.

dotCommunist

Kakk luges täna Eben Mogleni. Äge vana – häkkerist advokaat või advokaadist häkker, vaba tarkvara isa Richard Stallmani ametlik juuranõunik (tasuta kusjuures) ja SCO tohmanite paha unenägu. Võib endale lubada radikaalse tooniga kirjutisi nagu [L] dotCommunist Manifesto (lahe dokument ja üldse mitte niiväga kommunistlik kui nimi eeldaks) või [L] Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright ning olla samal ajal endiselt Columbia Ülikooli juuraprofessor ning mitmete suurfirmade (IBM, Novell) juures heas kirjas. [L] Law.com’i tutvustuslugu annab temast päris hea pildi.

Kui Kakk kunagi suureks peaks saama, siia hakkab tema kah millekski sihukeseks.

Lennu-jaam

Väga vahva ettepanek Argo Ideonilt oli selle nädala Ekspressis, kuidas Lennarti mälestust vääriliselt jäädvustada: anda Tallinna lennujaamale Lennarti nimi. Maailmas on ju olemas Charles de Gaulle’i ja John F. Kennedy nimelised lennujaamad, seega poleks idee uus. Lennart oli suursaadik, välisminister ja väga hea välissuhtleja president – lennujaam on olemuselt seega igati sobiv objekt. Nimi on välismaalastele suhteliselt kerge hääldada. Ja mis peamine – lahe sõnademäng: lennujaam = Lennu jaam.

Võiks täitsa ära teha.

Tubli, Europarlament!

Europarlament [L] lasi eile põhja järjekordse patendifännide poolt välja käidud seaduse – üritati läbi lükata “patentide harmoniseerimist”, mis oleks mistahes EU riigis kehtiva jabura patendi (ja uskuge, jaburaid patente on ka Euroopas oi-oi kui palju) muutnud kehtivaks kogu euroliidus. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kogu sousti taga on USA suurfirmad, kes kardavad konkurentsi ning üritavad oma agentide (lobbymeeste) kaudu ettesöödetavate napakate seaduste abil oma konkurenti endises kauguses mahajäänuna hoida.

Aga näe – ära tõin!!!

Nii ütles Toots “Kevade” filmis, kui “Lati patsiga” riiulilt alla sadas.

Kakk esialgu küll ei sadanud kuskile. “Lati patsi” asemel aga on A-kategooria juhiload. Täna hommikul oli siis eksam… Uhh.

Kogu loll idee muidugi on juba üpris vana, aga mõnda aega ei saanud seda endale lubada. Möödunud sügisel aga sai natuke asja uuritud ja ennäe, üks vana sõber oli vahepeal USA-sse maandunud ja seal igasugu sõiduriistadega kauplema asunud. Väikese arutamise peale saigi diil tehtud ja Kaku jaoks üks [L] sihuke aparaat üle lombi siiapoole teele saadetud. Sügisel IT Kolledzhist saadud palgalisast läks suur osa selle katteks…

Vahepeal tuli talv, kevadel oli aga ratas kohal (pagana AS EV võttis ropult palju tollimaksu – aga masin oli iga senti väärt, väga sobilik, mõnusalt rahulik ja madal riistapuu) ja tuli hakata kooli poole vaatama. Väikese kaalumise, ringinuhkimise ja ühe sõbra soovituse tulemusel sai valitud [L] Haja autokool ja õpetajaks Aivar Kuivkaev (ette rutates öeldagu, et õpetajaga vedas seamoodi). Teooria osas polnud probleemi, Kakk juba ligi 15 aastat autoga ringi kütnud. Aga praktika… Njaa. 35-aastaselt esimest korda elus tsikli selga ronida pole naljaasi. Eriti veel kui kooli tsikliks oli [L] sihuke elukas (aastanumber ei ole ilmselt täpne) – see on nii kõrge, et sadulas olles vaid varbaotsad maha ulatusid…

Esimene sõidutund maikuus algas markantselt – mats ja maaühendus. Tunni lõpus aga oli Aivar juba üsna rahul. Varsti aga sai selgeks, et loodetud kiirusega (suve keskpaigaks) neid lube küll ära ei tee. Ühe paraja kaskadööristiilis kelgutuse tegi greenhornist Kakk veel… Siiski, kooli eksamid sai sooritatud õigel ajal, lisaks tuli vahepeal käia esmaabikursustel (väga kasulik asi). Pidime juba ARKi minema, kui ühel hetkel tuli väga lollide asjaolude kokkulangemisel estakaadi peal selline pauk, et tulemuseks oli roidevahenärvi põletik ja poolteist kuud tugitooliaresti… Väga vastik kogemus, mida teistele eriti ei soovita. Õnneks jäi see puhkuse aega, nii et vaid pool suve rikuti ära.

Aga septembris hakkasime uuesti harjutama… Estakaadiga oli endiselt jamasid – kallakul peatuda ja paigalt võtta, kui vaid varbad maha ulatuvad, polegi nii lihtne. Aga noh, viimaks pandi päev paika – järgnes nädal aega närvitsemist ja harjutamist. No ja nüüd on see värk läbi. Edukalt.

Kohustuslikud komplimendid – esmalt õpetaja Aivarile. Soovitasin tal tsirkusse tööle minna – kui Kaku-suguse tsikliga sõitma õpetas, ei tohiks karude ja muude elukate sõitmaõpetamine enam üldse mingit pinget pakkuda… Igatahes suur kummardus. Tänusõnad ka teistele asjaosalistele – Vahurile hea ratta valimise ja kohalesaatmise eest ning va Puravikule, kes oma kasinast pulmade-eelsest ajast mitu hommikut võttis, et Kakuga Laagris ühe platsi peal natuke lisa-õppesõitu teha. Aitäh!

Järgmisel nädalal saab paberid kätte. Siis käib Kakk korra hopsti Portugalis konverentsil ning peale seda võib töristama hakata… Ettevaatust, mootorratturhiired – siin on mootorratturöökull!