Silt: jee!

Kirju nädalalõpp

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

Gaudeamus igitur

Täna on siis tarkusepäev. Tehakse tähtsat nägu ja lauldakse muuhulgas ka hümne. Aga viimase aja sündmused on ülikoolirahval ikka siibrisse visanud – nii [L] TLÜ kui [L] ITK jätsid avaaktusel ära Gaudeamuse salmi “vivat et res publica et qui illam regit”. Mida sa siin vabariiki ülistad, kui selle eesotsas on imelikud inimesed – akadeemiline vaba vaim hakkab viimaks vist pead tõstma. Eriti hästi passib see ITK-s alati eksisteerinud häkkerivaimu juurde – häkkerid pole teatavasti lolle ülbikuid kunagi sallinud.

Ilus liigutus.

Mõnus moment

Sõitsin täna veidi peale keskpäeva südalinna asju ajama. Autoraadio oli Vikerraadio peal, diktor teatas, et peale muusikapausi kuulete värsket lülitust Toompeale. Siis hakkas tulema mustalt mängitud tsirkusemarss, seejärel Viktor Vassiljevi statusquolik käre kitarririff ning Vello Toomemetsa avasõnad “Ja minu najal vaid seisab | see terve tsirkus koos…”

Vana Fix oli ikka tase. Pole ime, et nii see lugu kui “Viimane mohikaanlane” omal ajal tsensoritele hambusse jäid – vinge lugu, tasemel esitus ning eriti muidugi väga kümnesse tekst. Ja esitamiseks paremat ajastust annab kah otsida.

Tubli, Vikerraadio!

Lõpuks ometi

… on Eestis olemas too väike poiss Anderseni muinasjutust, kes ütleb – aga kuningas on ju paljas!

Tänases [L] Päevalehes ja [L] Postimehes käib üllatavalt kõva arutelu presidendivärgi ümber. Alguse sai lugu sellest, et üks tohter julges valju häälega välja öelda selle, mida suurem osa rahvast (kaasa arvatud need, kes olukorrast omakasu loodavad lõigata) ammuilma teadsid.

Härrased Toompeal, lõpetage ükskord see jama ära.

Apdeit: [L] mida oligi tarvis tõestada.

Kanuutamas

Vahel on EMT kliendiks olemisest isegi kasu. Seekordne kampaania pakkus välja poole hinnaga kanuumatka Tori Matkakeskuses. Perega minnes oli võit 4 inimese pealt kokku 600 krooni – üldse mitte paha variant. Aitäh!

Eks siis täna kasutasimegi selle kingituse ära ja põrutasime Torisse. Valisime marsruudiks rabajalutuskäigu + 18 km kanuusõidu. Jupid sindrid ei viitsinud rabasse tulla – turakad, jäid nii ilusatest vaadetest ilma… Kakk astus korra laudteest mööda ja vajus põlvini mudasse, aga see oli pisidetail – sooja ilmaga kuivas jalg peagi ära ka. Aga peab ütlema, et tasakaal on endiste aegadega võrreldes kõvasti paranenud – mööda ühest laiast lauast tehtud teed käimine polnud enam mingi probleem.

Seejärel lükkasime kanuud vette ja hakkasime allavoolu minema. Teistel peale minu erilist kogemust polnud, aga sõiduga tulime ilusti toime. Maa oli muidugi üksjagu pikk – jäime oma arust juba päris kaugel lõunalaagrisse ning tuli välja, et alles alla poole on sõidetud… Jõgi oli madal ja pidevalt pidi passima, et kivide otsa ei satu, paarist väikesest kärestikust tuli ka läbi tulla (aga need olid mõne muu jõega võrreldes suht taltsad).

Tagasi Torile jõudes olid kõik üksjagu kapsad, isegi paadist andis välja ronida. Aga ikkagi oli hästi mõnus sõit. Pildid on nüüd ka [L] Kakkr’is väljas.

Aitäh, Vincent!

Kaku iiri sõber Vincent kinkis viimati Dublinis olles peotäie plaate, mille esitajad esialgu täiesti võõrad olid. Eva Cassidy avastasin tänu Vincentile juba eelmisel korral, Eliza Gilkysoni käisime seekord Dublinis lausa elusas esituses kuulamas. Nüüd siis kodus tööd tehes lükkasin mängima veel ühe Vincenti kingituse, [L] Gretchen Petersi 2005. aasta liveplaadi “Trio”. Selline intiimne kantri-folk, mõneti sarnane Eva Cassidy “Live at the Blues Alley”-ga.

Tjah, jääb üle veel kord tõdeda – Vincent kuulab ainult väga häid asju. Iirlaste “häda” vist – või on süüdi hoopis Vincenti liignimi: Lennon (Johniga sugulane siiski pole)…?

Maakera alustas teistpidi pöörlemist

O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.

Soome võitis Eurovisiooni.

Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.

(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)

Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.

K-salong vahetas omanikke

Tänane [L] EPL kirjutab, et Säästumarketi omanikud ostnud kogu [L] K-Arvutisalongi ära. Eks ta ole, äri on äri. Muidugi, kui K senisest suurimast probleemist – saastamüüja mainest – rääkida, siis minek teise arhetüüpse sama mainega firma alla ei ole just parim imagoloogiline käik. Aga kui pakkumine oli soodus, miks ka mitte.
Aga tegelikult tahab Kakk praegu hoopis… Petsile ja Marekile õnne soovida. Kui need sellid kümnekonna aasta eest arvutiäriga alustasid, oli neil ainult üks eeldus – suur tahtmine. Pikka aega ei uskunud, et nad üldse vee peale jäävad. Ja erinevalt mõnest vennast, kellele rahapakid Newtoni õuna moodi pähe kukuvad, rabelesid need kutid tõesti kõvasti ning arenesid ka ise tublisti. Nüüd on poistel vähemalt kogu edasine elu kindlustatud (kui just rikkus pähe ei löö).

Nii et vennad – võtke natuke (aastate jooksul võtmata jäänud) puhkust ja tundke elust rõõmu. Palju õnne!

Mõtlemapanev aprillinali

Tänase päeva puhul on igasugu kino lugeda saanud. Terve [L] Slashdot on roosades toonides, kasutab “OMG LOL!!!”-sõnavara ning lajatas vastu õhtut veel uudise sellest, et Microsoft Openoffice.org’i ära ostis; [L] MUME’is on haldjate asemel jedid, päkapike asemel wookie’d ja orkide asemel stormtrooper’id; isegi [L] EKEK veebis sai (yours truly märgataval kaasabil) üksjagu pulli jne.

Aga Distrowatchi lugu [L] “Windows Hasta la Vista” tekitab lisaks äratundmisrõõmule ja naerule ka hirmu. Natuke liiga tõepärased tendentsid on sees – [L] Snake Plisskeni filmid tulevad meelde.