ITSPEA ja Petra, 1

ITSPEA tegelased jõudsid täna professionaalsuse teemasse ja pidid analüüsima kõrghariduse, rakenduskõrg-/kutsehariduse ja sertifikaatide mõju IT-karjäärile. Päris huvitav lugemine oli (leidus ka arvamus, et kõrgkooli polegi varsti enam vaja). 🙂

Aga paralleelse muusikakuulamise osas koliks folgilike Rankinite juurest tagasi rokilainele, aga väikese iseärasusega. Järgmine rokkbänd on – Suurel Neljapäeval kuulamisega alustamiseks sobivalt – kristliku rokkmuusika üks alusepanijaid, kelle ajalugu annab pikkuselt võrrelda kasvõi Runrigi või Springsteeniga (seega tuleb taas päris mitu osa).

Petra (kreekakeelne “kalju”, nagu ka Peetruse nimes) sai alguse ajal, mil USA kirikuseltskond suhtus rokk- ja üldse poppmuusikasse üsna karvaselt. Siis aga hakkas tekkima noori kutte, kes küsisid “Why should the Devil have all the good music?” ehk miks peaks kogu hea muusika Saatanale jätma (veel üks tuntud selle rea muusik – Larry Norman – tegi 1972. aastal ka sellenimelise laulu).

Petra alusepanijaks oli 70-ndate alguses kitarrist Bob Hartman, kes hipiajastu järellainetusena püüdis kokku sulatada rokkmuusikat ja sõnumit Jeesusest (hipid ei olnud just tavamõistes kirikuskäijad, kuid Jeesus Kristusest pidasid enamasti lugu). Esialgne Petra koosnes kahest laulvast kitarristist (Bob Hartman ja Greg Hough), bassimehest (John DeGroff) ja trummarist (Bill Glover) ning bändi esimene, endanimeline stuudioalbum (peamiselt Bob Hartmani loominguga) ilmus aastal 1974.

Muusikalises mõttes oli see üsna taltsas (suures osas pigem segu kantrist ja pehmest folkrokist), kuid põhjustas ikkagi USA-s paraja furoori. Avalugu “Walkin’ in the Light” on üsna korralik kantrirokk (kitarris on konteksti arvestades ikka üsna julgelt “traati pandud”). “Mountains and Valleys” toob meelde isegi Queeni esimese albumi (vrdl “Doing All Right”). “Lucas McGraw” on puhas lõbus kantri bändžo ja prääksuva ninahäälega. “Backslidin’ Blues” ehk “usutaganeja bluus” on väidetavalt üleüldse esimene tõsine bluusilugu kristliku muusika albumil. Aga see plaat kõlab kuidagi tuttavlikult – umbes nagu varajane Fix. 🙂

Ent Petra on algusest peale vaieldamatult selge sõnumiga bänd, tekstid on üsna üheselt evangeelse sisuga (seega ei ole imestada, et nad on alati suutnud mõlemale äärmusele närvidele käia). Samas on muusika tolle aja kontekstis väga korralikult tehtud (ja Bob Hartman näitab end algusest peale väga hea kitarristina) ning alles alustanud plaadifirma Myrrh Records jäi läbimüügiga rahule.

Järgmine album Come and Join Us tuli kolm aastat hiljem 1977. aastal. Trummar läks vahepeal minema, kuid tuli albumile stuudiomuusikuna tagasi. Stiili oli raskemaks keeratud (“Sally” kõlab natuke isegi Zeppelini kanti) ning Hough’ ja Hartmani kõrvale võeti laulma mitu külalissolisti (sh hilisem pikaajaline laulja Greg X. Volz). Jauramist jätkus ka – üks laul praagiti firma poolt välja ja plaadi algne nimi tuli ära muuta. Ent ikkagi jäi Russ Ballardi kaver “God Gave Rock and Roll to You” (algselt oli mõeldud ka plaadi pealkirjaks) avalooks – see on ikka juba päris rokilugu (hiljem laulis seda mh KISS) ja konteksti arvestades julge samm (isegi kui siinne versioon on üsna pehme). Veel üks samaväärne on lõpuks nimilooks saanud “Come and Join Us”, päris lõbus on ka “Woman Don’t You Know” (nagu oleks Freddie asemel Miki-Hiir varajase Queeni ette pandud…). Plaadifirma sihiks olnud läbimurre n.ö. ilmaliku roki turule jäi aga tulemata ning poisid said firmast kinga.

Kahe aasta pärast oli Petra tagasi albumiga Washes Whiter Than (uue plaadifirma Star Song Records alt). Koosseisust jäi alles vaid Hartman, kes kutsus juurde (Petras esmakordselt) klahvimängija Rob Frazieri ja juba eelmisel plaadil laulnud Greg X. Volzi (too olevat pidanud valima REO Speedwagoni ja Petra vahel ning pühendunud kristlasena eelistas viimast), viimane hakkas ka uueks trummariks.

See plaat on märksa pehmem raadio-popprokk (kõige tuntumaks sai ilmselt “Why Should the Father Bother?”, mis enda ilusa kitarri ja vokaaliga ongi ilmselt parim lugu albumil, veel üks samalaadne on ka “Mary’s Song”) ja ehk rahustas vanameelsemaid kuulajaid natuke. Stiil aga meenutab omaaegset Jaak Joalat ja Radarit kusagil varietees (eriti viitab sellele mõnes loos esinev funky-noot) – iseenesest kvaliteetne, aga veidi igav ja natuke haltuura –  nagu kroomitud plastik. Ainus pluss on see, et Greg X. Volz oli algusest peale selgelt parem laulja kui Hartman või Hough.

Aga ka see taltsas album ei müünud (erinevate jamade tõttu) hästi ning varsti oli Bob Hartman jälle ainult koos Volziga (ning kaalus ka Petraga lõpetamist). Kuid Star Song oli nõus jätkama – nii ilmus 1981. aastal järgmine plaat Never Say Die, mis tõi Petrale esimese suurema läbimurde.

Kohe avaloost “The Coloring Song” sai suur hitt – see on natuke Blackmore’s Nighti rea peal, keskaegsete mõjudega ballaad. Volzile ja Hartmanile lisaks tulid siit bändi bassimees Mark Kelly ja klahvimängija John Slick, trummi mängis plaadil külalisena Keith Edwards. Eelmise plaadi plastik kadus õnneks suuresti ära, siit saab alguse Volzi ajastu Petra ehe, kuid samas lihvitud firmasaund, mis meenutab ehk natuke Totot (eriti kohe alguses “Chameleon” ja “Angel of Light”, kus Bob Hartman kõlab väga Steve Lukatheri moodi).

Siin on ka kaks üsna vastuolulist lugu – “Killing My Old Man” on tõsine bluusrokk ning kahetimõistetav nii pealkirja kui ka teksti poolest (aga räägib siiski vaimsest pöördumisest ehk “enda vana mina” tapmisest), “For Annie” on valus klaveriballaad ühe tüdruku enesetapust (omas ajas vägagi tabuteema). Ning ka eespoolmainitud “Angel of Light” räägib tegelikult hoopis langenud valguseinglist – ehk vanakurjast. Uuesti on siin plaadil salvestatud Greg X. Volzi varasem “Without Him We Can Do Nothing”, mis on tugevasti parem kui algvariant. Viimaks lõpulugu, “Praise Ye the Lord”, mis kõlab otsekui bändi hilisemast perioodist (John Schlitti ajastust) ajamasinasse sattunud laul.

1982. aasta More Power to Ya toob trummide taha pikaajalise trummari Louie Weaveri. See album on saundilt samaväärne eelmisega, kuid ehk natuke raskemgi – suur osa on korraliku vungiga hardrokk (näiteks “Second Wind”), paar head ballaadi seal vahel (nimilugu, “Road to Zion”).

Mingitele uhuufundamentalistidele oli tollal tulnud pähe totter luul, et rokkmuusika sisaldab saatanlikke sõnumeid, mida kuuleb lugu tagurpidi mängides (tõsi, hiljem võtsid mõned paharetikummardajate bändid sellest luulust päriselt idee ja tegidki nii). Siin plaadil on esimene Petra leidlikest ninanipsudest sedalaadi seltskonnale. “Judas’ Kissi” alguse sõnamulinat tagurpidi mängides kuuleb seal manitsust “Miks sa otsid kuradit, kui peaksid otsima Issandat?”, lisaks on see lugu juba üsna ägedalt hevilik (Greg X. Volz suudab ikka päris vägevaid noote välja võtta). “Rose Colored Stained Glass Windows” algab ilusa ballaadina ja jätkub hardrokina.

Sarnaselt eelmise plaadi lõpulooga on ka siin üks justkui hilisemasse perioodi kuuluv lugu, Greg X. Volzi ülistusrokiklassik “Let Everything That Hath Breath”. Kokkuvõtlikult on see siinkirjutaja jaoks kindlasti Petra parimate albumite seast, see on ühtlaselt hea kuulamine.

Järgmise aasta albumit Not of This World on Bob Hartman ise nimetanud eelmise järjeks ning üldine loogika ongi sama (hinnang samuti, ehkki õrnalt meeldib eelmine plaat rohkem – siin on rohkem n.ö. lihtsalt häid lugusid). Selleks ajaks oli Petrast saanud kristliku roki lipulaev, keda veidi hapu näoga tunnustati ka väljaspool kirikut.

John Slick oli seni mänginud peamiselt Hammond B3 orelit, nüüd hakkas ta ka sünte proovima (seda kuuleb kohe avaloos “Visions (Doxology)” ja selle plaadi lõpus asuvas kordusversioonis). Nimilugu on hea mõtlik rokkballaad, klassikalise 80-ndate rokisaundiga (see klassikaline saund iseloomustab tegelikult kogu seda albumit). Veel meeldivad nutika metafooriga pauerballaad “Grave Robber” ja needsamad alguse-lõpu instrumentaalid.

Jätaks siin praegu katki, aga Petrat tuleb veel päris üksjagu. 🙂

ITSPEA ja Rankin Family

Eelmisel nädalal läks ITSPEAga nii kiireks, et muusikat ei jõudnudki kuulata. Just sai läbi kahenädalane juuraplokk – sel nädalal võrreldi erinevaid valikuid tarkvaralitsentside osas.

Seekordne kuulamine on jälle lühem, kuna sellelt bändilt on Spotifys saadaval ainult kolm nende seitsmest stuudioalbumist. Aga nagu Bruce Springsteeni puhul, nii on ka siin tegu väga pikaealise esinejaga – tänane kuulamine on The Rankin Family Kanadast. Nova Scotia ehk Uus-Šotimaa perebänd, mille asutasid 1970-ndatel viis õde-venda 12-lapselisest Rankinite perest. Pikemat aega on aga bändi vedanud kolm nooremat pereliiget vend Jimmy eestvõttel.

Esimese, endanimelise albumi The Rankin Family andsid liikmed välja 1989. aastal iseseisvalt, enda kulu ja kirjadega salvestatud kassetina. See ilmselt väga suurt läbimüüki ei tähendanud, aga peale järgmist edukat albumit andis Capitol Records selle uuesti välja kaks aastat hiljem – ja tulemuseks oli plaatinaplaat. Sarnaselt Runrigiga laulavad Rankinid nii inglise kui ka šoti gaeli keeles, kohe plaadi avalugu “Mo rùn geal dìleas” näitab selle pere võimeid – laulu esimene pool on a cappella, tagapool tuleb juurde Clannadit meenutav taust. Väga kena kuulamine. “Lonely Island” on kena pop-ballaad, segu biitlitest ja gospelmuusikast. “Lovely Arms” meenutab stiililt ABBAt (väikese reggae-nüansiga).

Siin albumil on tervelt kolm popurriid: klaveripõhine esimene meenutab alguse osas mõnd kodust pidu, kus peretütrel palutakse klaverit mängida – alguses natuke isegi armsalt konarlik (salvestust ei ole kunstlikult nühkima hakatud), aga väga vahva tõestus sellest, et keldi folki saab edukalt ka klaveril mängida. Ja lõpupoole tuleb ka korralikku tehnilist tulevärki.

“Mairi’s Wedding” on keldi standard, mida on esitanud väga paljud – see siin on nakatavalt rõõmus esitus (Tuubis on ka video, mis seda meeleolu eriti hästi edasi annab). “Roving Gypsy Boy” on bändi originaallugu – pehme keldi folkrokk, küllaltki sarnane Runrigi loominguga. “Chì mi na mòrbheanna” on 1856. aastast pärinev šoti ballaad kodumaa udustest mägedest – täiesti võrreldav lugu näiteks Clannadi omadega (võrdluseks võiks sobida “I Will Find You”). Huvitava faktina on seda laulu esitatud nii John F. Kennedy kui Elizabeth II matustel.

Järgneb viiulipopurrii, mis on kohe algusest peale korralik folgi-tulevärk (selle taga on ilmselt John Morris Rankin, kellele teistega võrdset lauluhäält ei olevat antud, selle asemel anti ülikiired näpud). “Lament of the Irish Immigrant” on klassikaline keldi ballaad 1840. aastast – siin täiesti a cappella (leidsin veebist viite,  et see laulja võiks Raylene Rankin olla). Ja album lõpeb kolmanda popurriiga, millel on eriti hea alguseosa (keldi džiigi saab edukalt ka ilma saateta laulda!).

Ei ole üldse ime, et see album plaatinanormi täis müüs – see on senikuuldutest üks ühtlasemalt häid ja samas mitmekülgsemaid keldi folgi plaate.

Teine kolmest albumist on 1990. aasta Fare Thee Well Love. Ka see oli alguses enda välja antud, kuid 1992. aasta Capitoli uusversioon ületas plaatinanormi koguni viiekordselt. Ilmselt on ka Spotifys olevad versioonid Capitoli omad, igatahes kohe avalugu “Orangedale Whistle” annab märku märksa lihvitumast saundist kui esimesel albumil – see on korralik folgisugemetega poplugu (mõnevõrra sarnane Clannadi popiperioodi loominguga). “An T-Each Ruadh” on hoogne rahvalaul punasest hobusest, siin tehtud taas a cappella (ainult kerge rütm on taga). “Fair and Tender Ladies” on 20. sajandi alguse Ameerika ballaad (arvatavasti Apalatšide piirkonnast), Rankinite esitus on lihvitud ja väga hästi lauldud poppversioon.

Edasi tuleb sarnaselt esimese plaadiga viiulipopurrii, mis albumi üldise popstiili taustal on värskelt folgilik. “Fisherman’s Son” on jällegi pop-ballaad, ent Jimmy Rankini enda lugu. “Tell My Ma” sarnaneb nii lauluna kui esitusena väga eelmise plaadi Mairi-loole – väga mõnus hoogne rahvalauluesitus (tegelikult lastelaul poistest, kes tüdrukuid patsist tirivad…).

Kaks originaallugu – “You Left a Flower” ja hiljem “Gillis Mountain” – on siin plaadil puhtaverelised kantrilood. Ja siis tuleb plaadi nimilugu, Jimmy Rankini kirjutatud “Fare Thee Well Love”, üks paremaid senikuuldud popfolkballaadidest (ja tõenäoliselt Rankinite kuulsaim laul). Õe ja venna (Raylene ja Jimmy) duett, väga kummitavajääv lihtne meloodia ja õnnestunud taust kahele väga heale lauljale (refräänis on taga ka kolm teist õde-venda).

Plaadi lõpus on keldi popurrii – erinevad rahvalaulud. Plaadi lõpetab instrumentaalne “Tripper’s Jig” – tuntud keldi rahvaviis (mille pealkirjas mõeldakse siiski rändurit ja mitte midagi muud…). Kokkuvõtteks tuleb öelda, et ka see on väga hea album (eriti muidugi nimilugu).

Järgmisi plaate kahjuks Spotifys ei ole. 1993. aasta North Country jõudis taas Kanadas tabelite tippu (neljakordne plaatinaplaat), 1995. aasta Endless Seasons ja 1998. aasta Uprooted jäid natuke tagasihoidlikuma edu juurde – ent Rankinid olid Kanadas tegijad kogu kümnendi jooksul. 1999. aastal teatas bänd laialiminekust, kuid 2007 tuldi uuesti kokku ning Spotifys on kolmandana väljas 2007. aasta album Reunion.

Erinevalt varasematest albumitest on siin palju rohkem oma- ja teiste kanada muusikute loomingut, keldi rahvalaule on vaid kaks (klaverilugu “Johnny Cope” ja a cappella lauldud “Hush the Waves”). Kõla on küpsem ja tunne mõtlikum, kuid muusika on endiselt hea. Heather Rankini “Nothing to Believe” meenutab veidi toda Rankinite kõige kuulsamat lugu, teine väga armas ballaad on Raylene Rankini ja kanada folklaulja Susan Crowe’i koostöös kirjutatud “Sparrow”. “Sunday Morning” on kanada kantrimuusikult David Franceylt laenatud hea hoogne, väikese bluusielemendiga kantrilugu. Üldine tonaalsus on plaadil täpselt selline, mida tahaks kuulda õhtul maanteel sõites, selline natuke sume ja mõtlik kantri-folgi-popi segu, hästi tehtud raadiomuusika.

Väga hea bänd oli. Kahjuks sai viiuldaja John 2000. aastal autoavariis surma ning 2012 jäi vähktõvele alla tema õde Raylene. Mõned pereliikmed (nagu Jimmy Rankin ning ka juba mõned järgmise põlvkonna esindajad) teevad muusikat aga veel tänagi edasi.

Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 5

ITSPEA tegelased jõudsid täna võrgusuhtluse ja Virginia Shea 10 netiketikäsu lahkamise juurde. Huvitaval kombel tekkis foorumis mitu kokkupuutepunkti ka praegu paralleelselt toimuva sotsiaalmanipulatsiooni kursusega.

Aga kuulasin ka Bossi edasi. Järgmine Springsteeni album on 2019. aasta Western Stars. See sarnaneb siin varem kuulatud Chris de Burghi Beautiful Dreams -plaadiga – siin on samamoodi taustal koos rokkbänd (mitte küll E Street – sealt on lisaks Patti Scialfale siin vaid viiuldaja-taustalaulja Soozie Tyrell) ja orkester. Lood on rahulikumat sorti (akustilisem ameerika südamaarokk ja folk, ehk natuke ka kantrit), seda on seekord ka tekstid. Kõlab nagu paremat sorti Hollywood, ainult veidi kummitab ühetaolisus (pildina sobiks juurde mõni vägev haagisega veok maanteel üle lõputu preeria vuhisemas). Mulle endale istuvad enim “Sleepy Joe’s Cafe”, “Somewhere North of Nashville” (mis võikski Chris de Burgh olla) ja lõpulugu “Moonlight Hotel”.

Letter to You ilmus järgmisel, 2020. aastal ning on taas salvestatud koos E Street Bandiga. Algus on sarnane eelmise plaadiga, üldine temaatika on natuke nukker (mitmest loost käib läbi kaduvus ja surm, huvitaval kombel on taas  sees usulised kujundid), aga vähemalt ei paista väga otsest (poliit-)siibrit (ühes loos on küll selge viide sees – õnneks on see ka muusikaliselt kõige lahjem lugu, ainult ühe fraasi peal) ning muusika on mitmekesisem ja elavam. Lugudest lähevad rohkem peale “Burnin’ Train”, “The Power of Prayer” (jällegi üks üsna otseselt usklik laul, muusikaliselt on see Springsteeni kõige paremini töötav retsept ehk hoogne meloodiline kergerokk) ning lõpuosast “Ghosts” ja “Song for Orphans” (ehkki neil on jälle tekst ja muusika kergelt vastuolus – eriti viimasel, mis on muusika poolest klassikaline mažoorne staadionirokihümn). Ka lõpulugu “I’ll See You in My Dreams” läheb samasse kanti, kuigi siin on vastuolu väiksem, see on mälestuslaul nagu neid ka varasematel albumitel on esinenud.

Seni viimane Springsteeni stuudioalbum on tema teine kaveriplaat Only the Strong Survive 2022. aastast – seekord on ta ette võtnud souli ja R&B (esimene mulle meeldib, teine reeglina mitte). Tervikuna küllaltki kuulatav album, R&B-muusikat uuemal ajal kummitavat nüri tümakat siin ei ole ja pigem on sees retronoot. Selgelt parim lugu siin plaadil on kolmas – kunagine Commodoresi hitt “Nightshift”. See on tegelikult taas mälestuslugu, algselt tehtud aasta peale soulilauljate Marvin Gaye’ ja Jackie Wilsoni surma 1984. aastal. Ja Bruce suudab algse mõtliku meenutuse jälle ellu äratada – see on tema selle sajandi parim lugu.

Kokkuvõtteks: Bossi aukartustäratavalt pika karjääri parimad lood jäävad ilmselt üheksakümnendatesse (ühte tema suurimat hitti – 1994. aasta “Streets of Philadelphiat” – stuudioalbumitel ei olegi). Tõenäoliselt teeb ta aga muusikat veel mõnda aega – sapise poliitsiibri jaoks võiks ta tõenäoliselt ainet saada ka eelseisvatelt USA valimistelt…

Veel üks ilus lugu

Kunagi ca tosina aasta eest kirjutasin siin ühest Tuubist leitud väga kenast gospelkantriballaadist. Lugu oli ainult audiona ja nii jäi laulja nägemata (tõsi, väga ei otsinud ka). Nüüd leidsin teise samaväärse – seekord juba koos Rachel Robinsoni endaga videos. “Goodness of God” on taas selle žanri üks parimaid näiteid – väga hea solist, taustavokaalid, klaver ja kitarr (tõsi, trummar on kas peidus või on taga rütmiträkk). Rohkem ei olegi vaja.

Seda lugu on teinud aga veel paljud – mõned veel:
* CeCe Winans – see on tavapärasem must popgospel, aga ilus variant ikkagi.
* Jenn Johnson – tjaa, on sellel daamil alles torud… Üks selle loo viiest autorist, meenutab paueri poolest veidi omaaegset ühe-hiti-imet “4 Non Blondes” ja selle solisti Linda Perryt. Aga see on tõsine alternatiivrokilik praise and worship (lugu algab rahulikult ja kerib pikkamööda üles). Selle korduva bridge’i laulmist võiks nii mõnigi rokklaulja siit õppida (aga võib olla on selleks ka n.ö. otseühendust vaja…).

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 4

ITSPEA tegelased ragistasid sel nädalal hambaid Eesti digiühiskonna arengukavale 2030 SWOT-analüüsi tehes. Üllatavalt huvitavaid punkte loeti sealt välja, Kakk jäi täitsa rahule.

Aga Springsteeni järgmine album tuleb 2007. aastast – Magic ei ole nimest hoolimata eriti maagiline, vaid pigem juba tavapärane Springsteeni kombinatsioon hoogsast kergerokist ja siibris tekstidest (suhteliselt sarnane oli tema edukaim plaat Born in the USA – ka see album sai plaatinaplaadiks). Eriti veider on rõõmsa rannaroki vormis esitatud tume nägemus tulevikuühiskonnast “Livin’ in the Future” (kõige selle taustal läheb üsna sürriks ka Bruce’i hilisema perioodi arusaam poliitikast – “riik on pekkis – seega hääletage kõik tüüpide poolt, kes selle veel rohkem sinna keeravad!”). Muusika on aga taas kord hea, see on hästi produtseeritud ja tugeva E Street Bandi saundiga plaat. Kõige tuntum lugu on ilmselt “Radio Nowhere”, ise pean seda natuke üksluiseks (see häda kummitab ka mujal albumil – iseenesest head lood, aga üsna ühe malliga) ning rohkem istuvad “You’ll Be Coming Down” ning kaks vist ainsat siibrivaba lugu plaadil, kohe järjest tulevad “Girls in Their Summer Clothes” ja natuke igatsevmõtlikum “I’ll Work for Your Love” (head vana kooli rokkballaadid, natuke “Kollane Allveelaev G” rida). Nimilugu on natuke “Nebraska” stiilis, kummalise tekstiga kantrifolk. Paremat sorti siibrilugu on “Long Way Home”, mis räägib mehest, keda sõjast koju saabudes ei oota mitte midagi. Sümpaatne on albumi lisalugu “Terry’s Song”, mis on Bruce’i kauaaegse abilise mälestuseks kirjutatud lihtne ja südamlik folklaul.

Kaks aastat hiljem ilmus Working on a Dream, mis jätkab küllaltki sama rida, ent siibrit on lugudes sedakorda palju vähem (ning tekstid on ehk veidi igavamad – nagu juba öeldud, Springsteen suudab pahatihti siibritekste paremini kirjutada kui positiivseid). Avalugu “Outlaw Pete” tuletab alguses meelde biitlite “Eleanor Rigbyt”, sürrivõitu tekst võiks aga olla pärit mõnest makaronivesternist. Nimilugu on lihtsa mehe unistus paremast tulevikust (väidetavalt kirjutatud peale Barack Obama presidendiks saamist – sellega läks muidugi, nagu ikka) ja sellisena täitsa hea kuulamine. “Queen of the Supermarket” on tekstilt väga sarnane ühe omaaegse laheda eesti looga kutist, kes ostab poest tonnide viisi juustu (et Julia-nimelist kena müüjat näha). 🙂 “Tomorrow Never Knows” on “Ei me ette tea”-tekstiga stiilipuhas, lihtne kantrilugu. Nii et see plaat on pigem selline ühtlane, rahulik loksumine – midagi erilist ei juhtu, aga halvasti pole ka midagi. USA-st tuli selle eest kuldplaat.

2012. aasta Wrecking Ball sarnaneb natuke taas Born in the USA-ga – energiline rokk (tagapool läheb rahulikumaks) ja suures osas pahuravõitu tekstid teemal “riik ei hooli inimestest” (aga Obama valitses ju endiselt?). Teine lugu, “Easy Money”, on vähemalt aus ja isegi lõbus pätirokk (“ajame vatid selga ja läki linna kerget raha otsima, mul on S&W 38!”). Huvitav, et sellel plaadil on päris tuntav iiri vunk (“Shackled and Drawn”, “Death to My Hometown” ja eriti boonuslugu “American Land”, mis on väga mõnusa mineku ja päris autentse tekstiga iiri immigrantide laul Ameerikasse jõudmisest), kuigi see ei ole päris algupärane iiri folk, vaid pigem midagi Bob Geldofi kanti.

Täna viimasena tuleb 2014. aasta High Hopes, mis on kogu kaveritest, uusversioonidest ja sinnani avaldamata vanast materjalist. Jällegi näitab Bruce end kohe üsna plaadi alguses üheaegselt nii geniaalse muusiku kui poliitilise veidrikuna – plaadi ilmselt (muusikaliselt) parim lugu “American Skin (41 Shots)” tõi kaasa üleskutsed tema boikoteerimiseks ühe politseinike organisatsiooni poolt (kes tahab, uurib põhjuse ise järele). Plaat tervikuna kõlab muusika osas küllaltki sarnaselt Tunnel of Love -albumiga, pigem on siin mõtlikumat sorti materjal. “Heaven’s Wall” näitab jälle korra laulja katoliiklikke juuri – see on selgelt Piibli motiividel ning refräänifraas on otseselt ameerika gospeli mõjudega. Veelgi rohkem läheb samasse ooperisse aga “This is Your Sword”, mida võikski täitsa paremat sorti gospellauluks pidada. Ent siin plaadil on ka juhtmega versioon varasema albumi The Ghost of Tom Joad nimiloost, mida võiks sellisena hoopis näiteks Metallica esitada. Eelviimane lugu “The Wall” on taas üks neist ehedatest kurbadest lugudest, mida Bruce päris hästi teha mõistab – see räägib Vietnami sõjas kadunuks jäänud noorepõlvesõbrast.

Springsteeni seni viimased kolm albumit tulevad siis nädala pärast.

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3

ITSPEAs jõudis kätte kolmas nädal ja teemaks oli uus meedia. Osalejate arv on nüüdseks stabiliseerunud kusagile 70 peale, täitsa piisav seltskond.

Vastavalt eelhoiatusele aga jätkub Springsteeni-maraton 1995. aasta albumiga The Ghost of Tom Joad, mis mõnes mõttes (paksu siibriga tekstid ja mõtlik folgilik muusika) sarnaneb Nebraska-albumiga. Võiks öelda, et enamiku teiste lauljate puhul hakkaks vist poole albumi peal karjuma “Lõpetage see soigumine!”, Bruce suudab need tekstid siiski mingil määral elus hoida. Muusika on enam-vähem – kujutaks ette, et elavas ettekandes võiks seda täitsa kuulata, albumilt jääb igavaks. Kui siit midagi esile tõsta, siis mitut täitsa kuulatavat, ehkki kurba iirilikku ballaadi. Näiteks “Sinaloa Cowboys” või “The Line” (kus muide sünti mängib mõlemas Bruce ise), võib-olla parim on ilusa taustavokaaliga “Across the Border”. Huvitava momendina on kõik need kurvad lood kirjutatud mažoorse meloodia peale – samas on need teineteisega niivõrd sarnased, et pealiskaudsem kuulaja võiks pidada kogu albumit alates 5. laulust üheksainsaks pikaks ballaadiks. Isegi albumi läbimüük ei olnud päris võrreldav varasematega – kuldplaat on paljude lauljate puhul kõva tulemus, aga Springsteeni jaoks ei ole see suur edu.

Seejärel läks mööda päris hulk aega, kuni 2002. aastal ilmus The Rising. Aasta varem olid New Yorgis kaks suurt maja kokku kukkunud ning otsapidi on see ka selle albumi taustaks. Õnneks aga on see suuremalt jaolt just nimme positiivne, üldisemalt julgustav ja lootust andev Americana-stiili plaat (nii et pigem on see sarnane Tunnel of Love’i või kahe 1992. aasta plaadiga), lisaks on taas tagasi E Street Band. Häid lugusid on siin mitmeid: “Into the Fire”, “Waitin’ on a Sunny Day” (see Suure Mehe saksiriff koos Soozie Tyrelli viiuliga on väga mõnus), “The Fuse” (küllaltki ebatüüpiline Springsteen), “You’re Missing” (ehk kõige otsesemalt 9/11 lugu), nimilugu (tuletõrjuja põleva pilvelõhkuja juures), “Paradise” (meenutab kohati päris tublisti Simoni ja Garfunkeli kuulsat “Sound of Silence”-lugu). Mõneti vastuoluline (arvestades toda majade kokkukukkumist) on sufi muusika laenu kasutamine “Worlds Apart” alguses (ehkki ka see lugu on iseenesest hea). USA-s jõudis see album topelt-plaatinanormini.

2005. aasta Devils & Dust läheb mõnevõrra uuesti Nebraska ja Tom Joadi rea peale (akustiline esitus, mõtlikud meloodiad ja siibris tekstid…), aga siiski mitte täiesti (siin on “juhet taga” selgelt enam ning siibrit on sellevõrra jällegi vähem). Kaks esimest lugu on head, samuti “Long Time Comin'” ja “Leah”, teksti poolest räägib mõtlemapaneva loo “Black Cowboys”. Veel üks eripärane lugu on “Jesus Was an Only Son”, kus Springsteeni katoliiklik lapsepõlv üllataval kombel välja lööb – see võiks pimesi kuulates olla näiteks mõni lõunaosariikide gospelkantrilugu. Nii et tegelikult oleks see album oma olemuselt kusagil positiivsete ja siibrialbumite vahepeal.

Järgmisel, 2006. aastal võttis Bruce ette huvitava kaveriprojekti ja tegi ära plaaditäie vasakpoolse protestilauliku Pete Seegeri lugusid (We Shall Overcome: The Seeger Sessions). Seegerist siinkirjutaja väga ei pea (juba ilmavaatest lähtuvalt) – kuigi teda tuleb tunnustada selle eest, et ta omaaegsesse N. Liidu režiimi pigem eitavalt suhtus, olles seega mõnevõrra sarnane eurokommunistidega. Aga see album on täitsa mõnus, muusikaliselt isegi kergepoolse ja veidi vanamoodsa kõlaga. Tegelikult ei olegi siin eriti Seegeri enda tehtud, vaid lihtsalt tema poolt sageli esitatud lood, suures osas rahvalaulud. Kahju muidugi, et Bruce ei kaverdanud ära “Big Joe Bluesi”, milles natuke vanem ja targem Seeger ütles Jossif Stalini kohta üsna kurjasti.

Täna jäi aga Springsteeni kuulamine natuke lühemaks – edasi kuulasin Kaarli kirikust “Eesti palve” ülekannet. Tegelikult tahtsin ka ise kohale minna, aga tööde lugemine ei võimaldanud.

Bossi tuleb jälle nädala pärast (ilmselt lööb Springsteen rekordi – sellest kuulamisest tuleb vist isegi viis postitust).

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 2

ITSPEA teine nädal pani seltskonna uurima internetitehnoloogiaid – üks juba kadunud nähtus ja teine ikka veel alles. Üldiselt oli enam-vähem nädal ning päris suur osa inimesi kirjutab esialgu veel täitsa ise. 🙂

Aga jätkame siis Bossi järgmiste plaatidega. 1982. aasta Nebraska on kantri, folgi ja akustilise roki segu ehk teekond ameerika muusika juurte juurde. Algselt oli tegu demodega, mis lindistati neljarealise maki peale (Bruce mängis ise kõiki pille) ja pidid saama hiljem bändiga “korralikult” tehtud, aga Bruce mõtles ringi ja lasi need välja. Alguse nimilugu on mõtliku muusika ja taas kord sünge tekstiga – see on surmamõistetud sarimõrvari tagasivaade enne elektritooli (kusjuures sõnad “isa, ma tegelikult ei kahetse, sest meil oli vähemalt lõbus” pandi kirja ka päriselus…). Teine sama sünge tekstiga, kuid irooniliselt energiline akustiline rockabilly on “Johnny 99”. Tuntuim lugu siin plaadil on “Atlantic City”, mida hiljem on Bruce esitanud ka koos bändiga. Tervet albumit iseloomustab õrnalt skisofreeniline vastuolu muusika ja tekstide vahel – muusika poolest on see Springsteeni parimaid, aga tekstid on siibrist paksud (depressiooni kaldujad peaks sellest plaadist küll kaugele hoidma). Ainus positiivne erand on vist “Open All Night”, natuke Rock Hoteli “Kroolin nagu jaksan” stiilis lugu. Enda lemmikuks on ilmselt “Highway Patrolman”, mis meenutab nukraid iiri ballaade – ainult kitarr ja Bruce’i hääl (esitus on tegelikult väga kena), ilus meloodia ning muidugi taas valus tekst (ja hästi jutustatud lugu). See album oli aga väga edukas, USA’s ja Austraalias müüdi seda plaatinaplaadi vääriliselt. On ka spekuleeritud, kas kunagi ilmub ka “Electric Nebraska” ehk samad lood bändiga tehtult – väidevalt olevat see veidi hiljem ära salvestatud.

1984. aasta Born in the USA on ilmselt kõige kuulsam Springsteeni album. Kaks suurt hitti, nimilugu ja “Dancing in the Dark”, kogu album on natuke sarnane varasema Born to Run’iga. Hea hoogne kergerokk, korralik produktsioon – ja ehk natuke vähem masendavad tekstid. See plaat on ühtlaselt hea kuulamine, enda selge lemmik on aga “No Surrender” – albumiversioon on hoogne mürtsurokk, aga sellest on ka aeglasem ja mõtlikum variant tehtud (ja lisaks mitmed head kaverid eri esitajatelt). USA-s müüdi seda plaati 17-kordse plaatinanormi jagu ehk 17 miljonit tükki.

1987 ilmus Tunnel of Love – suuremalt jaolt jälle Bruce’i soolonumber ning inspireeritud segadustest eraelus (peegeldus paistab ka lauludest – samas on need tekstid pigem mõtlikud kui sünged-siiberdavad – ses osas kuulub see plaat minu jaoks lemmikute hulka). Avalugu “Ain’t Got You” kõlab mõneti nagu Janis Joplini “Mercedes Benz”, teisena tuleb ilmselt minu selge lemmik kõigist Springsteeni lugudest – “Tougher than the Rest”. Üks ehk kõige jõulisema (või isasema?) tekstiga armastuslaule üldse. Plaadiversioonis on kasutatud lihtsat trummimasinat, laivis on Max Weinbergi partii aga tunduvalt mõjusam. Tuntumatest lugudest on siin veel “Brilliant Disguise” ja ehk ka nimilaul, päris andekalt räige tekst (mõneti sarnane varasema “You Can Look”-looga) on “Spare Parts” ning vastukaaluks väärib melanhoolsemast otsast äramärkimist “Cautious Man”. See on üsna tüüpiline hea kaheksakümnendate album, kolmekordne plaatinaplaat tuli siit samuti.

1989. aastal tegi Springsteen paljudele arusaamatu sammu ja saatis enda taustabändi laiali. Tegelikult olid juba kaks eelnevat albumit olnud suuresti Bruce’i eralõbu. 1992 järgnes plaadi-paarisrakend Human Touch ja Lucky Town (sisuliselt lastigi kaks albumit välja ühekorraga, kuigi Human Touch pidi ilmuma juba 1991. aastal). Human Touch’i nimilugu sai üsna suureks hitiks, endale aga meeldivad veel enam “Cross My Heart” ning tagapool järjest tulevad hoogne ja kõigest-hoolimata-positiivne “Man’s Job” (serenaad tulevasele abikaasale Pattile?) ning sellele vastukaaluks ehedalt valus “I Wish I Were Blind”; veel üks hea hoogne lugu on “The Long Goodbye”, mis võiks vaat et Van Halen või ZZ Top olla, ning viimaks on lõpus “Pony Boy” – lühike vanakoolilugu, mida võib tõlgendada kasvõi lastelauluna (“Sõit-sõit-sõit linna”), aga ka muudmoodi; kuid see briljantse taustavokaali, sündi ja suupilliga esitus on absoluutselt suurepärane. Plaadil on vanast bändist alles vaid pianist Roy Bittan, trummidele laenati Totost üks tollase maailma parimaid rokitrummareid Jeff Porcaro. See on üldpildis hea minekuga ja tervikuna väga mõnus plaat (väga hea automusa), ülemäärast jauramist ja siibrit õnneks ei ole.

Plaadipaari teine pool Lucky Town (mis on saundilt rohkem varasemate moodi, natuke karedam) algab aga siinkirjutaja arvates ühe parima (ja optimistlikuma) looga Springsteenilt – “Better Days” on mõnusa vungiga, pähe kinnijääv ja lootusega tulevikkuvaatav (pärast valusat lahutust). Head on veel samuti hoogsad “Local Hero” ja “Leap of Faith”, mõtlikud “If I Fall Behind” ja “Book of Dreams” (viimane meenutab natuke hilisemat “Streets of Philadelphiat”), pea stiilipuhas deltabluus “The Big Muddy”… Mõlemad tandemi plaadid jõudsid üle plaatinanormi, seega on veider lugeda mõningaid (vingatsitest vasakpoolikute?) arvamusi, et need on Bruce’il halvad plaadid ja too ei oskavatki õnnelikumat muusikat teha. Tegelikult oskab – vähemalt siinkirjutaja jaoks on need viimati kuulatud neli plaati tema parimad (seda näitab ka see, et tegelikult on neilt pärit päris suur hulk tänini mängitavaid hitte). Võib-olla ongi asi selles, et päris noor Bruce oli veel vaesepoolne, vana Bruce on kahjuks aga üksjagu võugiks ära keeranud?

Järgmine kord kuulates tuleb jälle rohkem siibrit. 😛

Veel Bossi

Seda lugu olen siia juba vähemalt korra pannud – aga leidsin Tuubist uue versiooni. Arvatavasti mu lemmik Springsteeni lauludest: Tougher Than the Rest. Live-esitus Roomast 2016.

Alguse filigraanne trummisaund ja täpne löök (Max Weinberg trummidel). Veidi aeglasem ja kantrilikum vibe. Sellisele stiilile pea kohustuslik Fender Telecaster. Vägev suupillisoolo. Väga head vokaalid. Ja muidugi see elekter, mis üle aastate ikka veel nende kahe vahel on. Tougher than the rest…

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 1

Sel kevadel on taas kord kavas ITSPEA e-kursus ning reedese töödelugemise taustal jätkuvad ka muusikamaratonid. Kursus käivitus üldiselt kenasti ning IT ajalugu sai nii blogides kui foorumis päris huvitaval viisil ette võetud.

Muusikas aga alustaks kohe ühe klassikuga ning võtaks läbi ühe väga pika karjääri – tänane peaesineja on The Boss ehk Bruce Springsteen. Tõenäoliselt jätkub kuulamist vähemalt järgmiseks, ehk ka ülejärgmiseks korraks.

Bruce alustas 1973. aastal, kui siinkirjutaja oli kolmeaastane. Esimene stuudioalbum oli Greetings from Asbury Park, N.J. – ehkki hääl on nooruslikum, on see selgelt äratuntavalt Springsteen kohe algusest peale. Stiil on ehk veidi folgilikum, aga tekstid on tihedad (ka otseses mõttes – sõnu on sel mehel alati palju olnud) ning ka bändi kõla tundub tuttav. Algusest peale oli bändis The Big Man – suur must mees saksofoniga ehk Clarence Clemons.

See plaat müüs viimaks kahekordse plaatinanormi jagu, aga suur osa sellest tuli hiljem, kui Bruce oli juba kuulsaks saanud. Endale meeldib siit vist kõige enam “Mary Queen of Arkansas” – see on Bob Dylanit meenutav mõtlik ja keeruka tekstiga lugu, mis on taas selgelt äratuntavalt Springsteen. Tõsi, selle keeruka tekstiga on segased lood ning sellest on pakutud erinevaid tõlgendusi – mine võta kinni, kas vihjatud on Mary Stuartile või hoopis millelegi muule. Veel teinegi samalaadne (veidi jõulisem) lugu on “Lost in the Flood”, kus võiks veidi paralleele tõmmata ka Procol Harumiga. Aga tuleb tunnistada, et 22-aastase selli kohta on need tekstid ikka väga head – Bruce on algusest peale lugude rääkija. Tema arusaamade üle võiks üsna tihti vaielda (olgu siis tegu sõjateemade, sotsiaalküsimuste või presidentidega), aga tal on selge arvamus olemas ja ta suudab seda omanäoliselt väljendada.

Kohe samal aastal järgnes The Wild, the Innocent & the E Street Shuffle, mis samamoodi eelmisega võeti hästi vastu muusikakriitikute poolt, kuid müüs keskpäraselt. Algab natuke neurootilises võtmes, teisena aga tuleb “4th of July, Asbury Park (Sandy)”, paralleel tekib ühe teise, samamoodi jutustava looga – Dire Straitsi “Romeo and Juliet”. Veel üks põnevam kuulamine on “Wild Billy’s Circus Story”, kus taustabändi kauane bassimängija Garry Tallent (tänaseks ainus algne liige peale Bruce’i enda) mängib hoopis… tuubat. Ja viimaks mängib David Sancious viimasesse loosse “New York City Serenade” vägagi tõsiseltvõetava klaveripartii. Siiski, enda lemmikuks jääb siit ilmselt “Incident on the 57th Street”, mis räägib “West Side Story” sarnase loo ja on muusikaliselt vist esimene Springsteeni leivanumbrite reas – pehme ja lihtsa, kuid väga hea bändipartii ja pähe kinnijääva meloodiaga kolmeduuri-rokiballaadi ja valusa teksti kombinatsioon. See plaat läheb natuke ka Jim Steinmani rea peale – lühim lugu on üle nelja minuti, kolm üle seitsme ja lõpulugu isegi ligi 10 minutit pikk.

1975. aasta Born to Run viis Bruce’i karjääri viimaks lendu – seitsmekordne plaatinaplaat ja rida kordusväljalaskeid. Kohe alguses tuleb senini repertuaaris olev “Thunder Road”, viiendana aga tema üks firmamärke, albumi nimilugu. Tekstid on taas head (ja üksjagu vaieldava sisuga – sisuliselt on Springsteeni tekstid kogu aeg olnud suuresti ühiskonna autsaiderite ja elule allajäänud inimeste vaates), muusika on aga energiline, hästi esitatud ja produtseeritud kergerokk. Siit alates on ka E-Street Bandi tuumik sisuliselt koos (Bittan, Tallent, Weinberg, Clemons, Federici – Steven van Zandt ehk Little Steven laulis siin plaadil vaid natuke tausta, kuid liitus varsti samuti bändiga), Springsteeni hääl aga hakkab omandama seda tuntud kärisevat tämbrit. Lisaks kahele eespoolnimetatule tõstaks siit esile veidi vähemtuntud lugu “Backstreets”.

Kolm aastat hiljem väljalastud Darkness On the Edge of Town jätkab küllaltki sama rida (saund on aga rokilikum ja vähem lihvitud). Avalugu “Badlands” on sarnaselt eelmise albumi omaga tuntud ja tänini kavas (sage kontsertide avalugu). Üsna ehedalt sünge on “Adam Raised a Cain” (Vanas Testamendis saab Aadama pojast Kainist vend Aabeli tapmisega maailma esimene mõrvar) – isa ja poja keerulise läbisaamise teema olevat Bruce iseenda minevikust võtnud. Hea on pikk klaveriballaad “Racing in the Street” (taas üks väga hästi räägitud, ent pessimistliku tooniga lugu). Kipub seaduspärasuseks, et kui Bruce üritab vahelduseks midagi optimistlikku kirjutada, on lugu tervikuna üsna väheütlev, samas “siibrilood” õnnestuvad märksa paremini (hea võrdlus on siin “The Promised Land” contra “Factory”). Aga tulemuseks oli taas USA-s kolmekordne plaatinaplaat – seega ameeriklasi ravimatus optimismis süüdistada on ilmselt ülekohtune.

The River 1980. aastast on topeltalbum. 20 lugu, mis on üldiselt varasematest tublisti lühemad – ja sel korral kohati isegi ka lõbusamad (head vunki on ka varasemast enam). “Sherry Darling” ja eriti muidugi naljakalt nilbe (eriti laivis koos vahelugemiste ja sama naljakalt nilbe lavašõuga – albumiversioon ei ole tegelikult üldse nii hea) “You Can Look (But You Better Not Touch)”, mis kontserdil suudab vist igasuguse publiku pöördesse ajada. “Siibrilugudest” (mida siin on samuti mitmeid) on vist parim üsna süsimust (jälle!) “Fade Away” ja veidi leebem “The Price You Pay”. Tuntumatest lugudest on siin veel “Hungry Heart”, hea vungiga “Ramrod” (Suure Mehe saksofon on hästi mõnus) ja nukker nimilugu, võib-olla parim on aga “Independence Day”, mis on väga ehe ja inimlik tekst (ja mitte siiber lihtsalt siibri pärast, nagu mõnes muus loos) koos äärmiselt ilusa seade ja väga hea vokaaliga. Bruce on pigem Bob Dylani sarnane laulev jutustaja kui tavamõttes laulja – aga siin on ta seda viimast ilma mingi hinnaalanduseta. Teine väga hea, aga taas kurb lugu on erandina üle kaheksaminutine kaeblik ballaad “Drive All Night” (jällegi tuleb bändi tunnustada, taas on väga hea saksofon).

Lõpetakski praegu siin, Bossi repertuaariga jätkab nädala pärast.