29.03.2009 arhiiv

Haru-basho

29.03.2009

(Lenc jõudis juba märkuse teha uudise puudumise kohta… 🙂 )

Eesti poiss Jaapanimaal tegi lõppenud turniiril mõnes mõttes sarnase esituse üle-eelmise turniiriga – alustas hästi, siis sai pikalt kotti ja lõpus vedas taas kord kastanid tulest välja. Ehkki seekord jäi veidi kripeldama küsimus, kas ja kui palju viimane vastane ozeki Kotomitsuki asjas kaasa mängis (loodetavasti  küll mitte, otseselt midagi välja ei paistnud).

Vist parimaks matšiks jäigi too esimene vana vaenlase Miyabiyamaga, kellest Baruto tõelise teerulli kombel üle sõitis. Kiire tsuppari vastase kõrisse ja too hooga publikusse (jälle tundus, et Miyabiyama on Virumaa mehel totaalselt üle visanud – teiste vastastega käitub ta märksa leebemalt).  Edasi läks nii ja naa, see polnud just kõige edukam turniir (ehk oli nimekaimul hiljuti trenni kõrval ka muid pakilisi asju ajada… 🙂 ). Siiski tuleb öelda, et Baruto tundub arenevat mitmekülgsema tehnika suunas, mis tabelis edenemise ambitsiooni silmas pidades oleks ülimalt vajalik.

Ootame järgmiselt basho‘lt veidi paremat minekut.

Jälle üks hea saade

29.03.2009

TV3 Eesti lemmiklaulu otsimine  on küll suuresti sama malli peale tehtud kui senised võistlussaated, aga ometi jättis väga meeldiva mulje. Ehkki saates kõlanud lood olid kõik niivõrd head, et sealt kedagi eelistada oli tegelikult ülekohus teiste suhtes (ainsa kehvema loona tundus “Tunnete keel” – üldse mitte halb lugu omaaegselt Mahavokilt, kuid mitte samas kaliibris teistega; pealegi oli Marju Läniku esitus kõvasti ilmetum teiste omast).

Rõõm oli näha Henry Laksi, kes oma haiguse kiuste on hääle ja karisma säilitanud. Teine positiivne “laks” oli Tanel Padar –  pop-kantri pole olnud just tema ampluaa, aga Eestis on vähe neid lauljaid, kes sellise omaaegse superhiti nagu “Aita mööda saata öö” võiks ette võtta ning selle ka nii stiilipuhtalt välja kannaks.   Koit Toome “On küll hilja” oli samuti tasemel. Ning muidugi kaks edasi valitud laulu – huvitava momendina üks juba auväärses eas daami ja teine noore laulutähe esituses, kuid mõlemad ühtviisi uhked ettekanded.  Ja lõpuks taas kord kompliment saatebändile, keda oli tõeliselt nauditav kuulata (kasvõi näiteks omaaegse Andres Põldroo kitrasoolo taasesitus Padari loos).

Mis aga peamine:  Eestis on tegelikult olemas uskumatult palju head kodumaist muusikat. Ootame järgmisi saateid.