Päev: 7. märts 2009

Eesti poliitika Brežnevi pakikesed

Kunagi nõuka-ajal oli üksvahe nii, et vanemate töökohtades anti aeg-ajalt mingeid pakke, mis sisaldasid tol ajal defitsiitset kaupa (sellesse kategooriasse kuulusid muide näiteks viinerid, keedusink, konservherned ja muu sarnane kraam, mida tänapäeval Säästukast saab, kuid tollal heal juhul paar korda aastas näha võis – hea koht noortel europunastel asjade üle järele mõelda). Nondel Brežnevi pakikesteks (tollase seniilsevõitu riigipea järgi) kutsutud asjadel oli see paha omadus, et defitsiidi saamiseks tuli võtta ka kohustuslikus korras juurde lisatud jama. Näiteks lisati ühele defitsiitsele raamatule kolm köidet Leninit või Brežnevi enda “Väike maa”.

Eesti poliitika on midagi sarnast. Tahaks valida – aga mida teha,  kui pea igal parteil on ühe asjaliku idee kõrval mitu lolli ning iga asjaliku inimesega tuleb kaasa paar kõlkapüksi…?  Hea näide  on muide just lõppenud [L] sotside valimised.

Õpetlik lugu

Üks iiri itikutt [L] väitis enda blogis, et leidis Ryanairi veebilehelt paraja puugi (kuuldavasti ei ole see esimene kord).  Seepeale võtsid firma töötajad kommentaariumis sõna, sõimasid selli idioodiks ja väitsid, et mingit puuki ei ole.  Naginast sai suurem möla ning viimaks võttis sõna ka firma ametlik esindaja. Samas toonis.

Lõpptulemus? Pole oluline, kas puuk eksisteeris või kui raske see oli. Isegi see mitte, kas see sell tahtis tõesti lihtsalt inimesi teavitada või  endale kerget publicity‘t tekitada.  Palju olulisem on firma massiivne PR-ämber (mis pole kah selle firma jaoks esimene).  Tolle blogi kommentaar kubiseb trackback’idest üle maailma (ilmselt läheb ka minu oma sinna) ja lugu on nüüd ka [L] CNNis üleval. Ühest pisikesest blogiloost sai üleilmne skandaal sellest, kuivõrd rumalad ja ennasttäis inimesed Ryanairis töötavad.

Loo moraal: inimestele kõrge kaarega pähelaskmine ja ajudeta ülbikute laiamine lõpeb viimaks ämbris. Meie poliitikud, ärimehed ja meedia võiks selle endale kuhugi üles kirjutada.