Islandilt tagasi

Nüüd siis on käidud. Ega midagi suurt ei näinud – vaid üks päev kohapeal ja seegi konverentsil. Siiski, õhtul peale konverentsi vastuvõtule minnes nägi natuke linna ja hommikul ilusa ilmaga Keflavikki sõites ka natuke maad.

Õhtune vastuvõtt oli vahva, raekoja kõrval asuvas muuseumimajas. Hästi kihvt oli meelelahutajaks kutsutud viiuldaja (kel kuulu järgi lausa stradivaarius kasutada olevat) – mängis üksi, ilma igasuguse saateta ja laia valikut asju Vivaldist Gershwinini. Saime mõnusas õhkkonnas veel juttu ajada ning muidugi oli ka söök tasemel. Huvitav lahendus oli eelroog – sai (väga mõnus selline), jäme kristalne meresool ja väga hea oliiviõli. Lihtne, aga täiesti piisav.

Hommikusöögil tegin eelmisest hommikust järeldused ja vahetasin muna külma toidu vastu. Islandil tuleb ju kala süüa. Ja täkke läks – vähemalt suitsulõhe oli küll ülimalt maitsev. Kohv ja saiad olid endiselt head, nii et sellest toidust jäi igati OK mulje. Kõht täis, tuli asjad kokku pakkida ja minekule sättida – lennuk läks 13.15, aga buss tuli hotelli juba pool üksteist.

Keflaviki tee äärest sai läbi akna ka natuke pilte tehtud (totufoniga – päris fotokas otsustas enne reisi jonnima hakata). Teen millalgi mingi valiku ja panen välja. Vahvad olid tee ääres siin seal kividest tehtud puuslikulaadsed kujud (suure kivi peal väike peaks), ka laavamaastikud olid põnevad. Eestiga võrreldes aga oli teeäärne üsna tühi – kohalike kinnitusel elab maal (s.t. väljaspool linnu) vaid 2% elanikkonnast.

Keflavikis on karm turvakontroll ja laseb isegi püksirihma maha kiskuda. Aga asi käib viisakalt ja üsna sujuvalt. Lennuk jääb ligi pool tundi hiljaks – õnneks on tagasiteel aega küllalt, lennukite vahel on ligi 3 tundi.

Kopenhaagenis tuian Kastrupi lennujaamas veidi ringi, helistan Vitale (taanlanna, kellel kevadel külas sai käidud) ja teen aega parajaks. Loll on ringijooksutamine transiidi check-in’i ja tagasi – loodetavasti saavad Eesti asjapulgad Schengeni asjad peagi ühele poole, jääks see jama ära. Otsisin ka Marti, kellega pidime koos tagasi lendama, aga ei leidnud. Tal oli tulekuga mingi jama olnud ja jõudis lennukile alles viimasel minutil.

Kodutee kulges eriliste vahejuhtumiteta. Auto oli lennujaama parklas alles, viskasin Mardi TLÜsse tema auto juurde ja tüürisin kodu poole.

Iseendast tore sõit oli, aga üsna väsitav ja ega just kuigi palju ei näinud. Island on paraku meie mõistes ka roppkallis (võrreldav Norraga), nii et ei raatsinud isegi suveniire osta. Aga kunagi tulevikus, kui hinnavahed vähenevad, võiks sinna tagasi minna küll.

P.S. Kodus ootas Vita saadetud sünnipäevakink – külmkapimagnet suure kirjaga “SHIT HAPPENS”. Lahe. 🙂