Islandil madistamas

Mõned nädalad tagasi pakkus Jaan [L] EITSist välja variandi minna sünnipäevaks (peaaegu) Reykjavikki ja ühel IT-alasel konverentsil microsoftimeeste parv jõepõhja lasta (kui klassikutelt metafoori laenata). No mis saab Kakul selle vastu olla… Lisaks esitlusele sai tehtud ka [L] vastav veebileht (slaidid on ka seal väljas)

Reis oli muidugi pikk ja väsitav, peale koolipäeva tuli esmalt lennata Kopenhaagenisse ja siis pikalt üle mere kaugele saarele. Ajavahe on kolm tundi, nii et hotelli kohale jõudes oli Kakk üsna küps. Natuke Keflavikist hotelli sõites nägi maad ka, aga ilm oli kehv ja pime oli – karta on, et selle sõiduga jääb absoluutne enamik Islandist nägemata… 🙁

Vahva oli see, et sattusime kolleeg Mardiga samale lennukile – ja tuleme reedel tagasi ka samaga: tema Budapestist, mina Reykjavikist. Ajasime lennu ajal plära, rääkisime tööasju ning vahelduseks jorisesime South Parki julgalaulu (“Me-me-me-me-meee…. I am the great mighty poo / and I’m gonna throw my shit at you…”). Tore on töötada koos mitte liiga normaalsete inimestega.

Konverents toimub sealsamas Loftleidiri hotellis, kus majutuski on. Iseendast kena koht, aga vähemalt tuba on võrreldes seniste kogemustega ja arvestades põhjaeuroopa kultuurikonteksti suht lohakil. Nii kraanil kui dušil on ärajooks katki, peldikus puudub debugger (noh see atribuut, millega potti puhtaks saada), telekapuldi pooled nupud ei tööta ja takkapihta küsitakse WiFi eest hingehinda (õnneks konverentsi ajal on see tasuta peale keeratud – aga SSH ja e-post olid ikkagi kinni pandud). Lisaks oli vastuvõtupreili suht nipsakas ja hommikusöögil munaroog täiesti külm. Kakk on üldiselt vähenõudlik elukas ja ei kurda ega protesti, kuid kuna konverentse mööda on üsna palju käidud ning võrdlusmaterjali on üksjagu, siis sellisel jõukal maal neljatärnihotellis selliseid detaile kohata on veidi ootamatu. Hea kohv ja saiad ning lõunasöök aitasid õnneks mulje rohkem tasakaalu.

Isand Ebert osutus (Microsofti-mehe kohta) üsna meeldivaks onkliks ning oma ettekandes ta väga muhku ei norinudki – muidugi oli sihuke ilus sile lugu sellest, kuidas pisike ja pehme korporatsioon kangesti kõiges interoperaabel üritab olla. Mõnest asjast võtsin muidugi kinni ja jõrisesin. Pärast siis vaidlesime omavahel ka veel jupi aega (suhteliselt tsiviliseeritult) – vaidlus jäi enam-vähem viiki, aga publiku nägudest oli näha, et suur osa auditooriumist hakkas esmakordselt tõsiselt mõtlema teemal “äkki ongi peale Microsofti midagi muud kah olemas”. Selles mõttes läks jutt täkkesse.

Lõunalauas saime seltskonnaga juba jutule (siin on kaks eestlast veel, lisaks üks onu Soomest). Õhtuks kutsuti isegi raekotta vastuvõtule. Noh, nüüd on töö tehtud, võib ka natuke ringi vaadata. 🙂

Aajah, islandi keele kohta väike õppetund ka. Lennukiraamatus oli pilt erinevatest loomadest ja igaühe juures tema häälitsus kah. Panen naljapärast siia kirja, võite mõistatada, kes on kes – “voff”, “me me”, “mjá”, “kri kri”, “muu”, “ihihihihi”, “krúnk”, “gaggalagú” ja “hronk”.