Silt: TV

ETV Valimisstuudiot vaadates

… tekkisid sellised mõtted:

* stuudios olnud seltskond – Ants Laaneots Reformist, Artur Talvik Vabaerakonnast, Marko Mihkelson IRList, Jüri Ratas KE-st, Andres Anvelt SDE-st ja Henn Põlluaas EKRE-st – jättis tervikuna üllatavalt sümpaatse mulje. Ilmselt oli ka teema – riigikaitse – selline, kus praegusel ajahetkel lihtsalt ei saa tühja mulli ajada.

* stuudios olid algajad poliitikud, kogenud poliitikud ja üks riigimees (kes ei karjunud teistele vahele, kuid sõna saades esines kaalutletult ja konkreetselt).

* saatejuhid jäid külalistele seekord alla.

* kõige nadima mulje jättis Twitteris kommenteerinud seltskond. “Vaimutseda üritav tühisus” on vist kõige kohasem ühisnimetaja.

* Seekordne valik lähenevatel valimistel on suhteliselt kindel.

Soovitus rootslastele

Rootsi TV võiks enda [L] “uuendusliku lastesaate” Venemaale müüa. Putleril oleks hea pärast külalistele selgitada, et kõikjale majaseintele kirjutatu (noh, ikka X, Y ja veel üks tundmatu sümbol) on tegelikult hoopis saate andunud fännide eneseväljendus.

Aga tegelikult on see ikka üsna haige värk.

Õirovärk

Sel aastal sai Eurovisiooni eelvoorud möödaminnes ära vaadatud ning oh üllatust, eriti teisest poolfinaalist tuli mitmeid üsna kuulatavaid asju.

Selle aasta märksõnad:
* Võistlus oli mingis mõttes kodus tagasi – Rootsi on vist “kõige eurovisioonim” koht (kui ehk Iirimaa välja arvata – aga nende hiilgeajad olid 90-ndatel).
* Finaalis polnud MITTE ÜHTEGI eks-jugoslaavlast. Olgem ausad, selle üle on ainult hea meel. Samas tekitab see küsimusi, kas EBU asjapulgad neile mingi konksuga ära ei teinud… Igatahes finaalis olid balkanlastest vaid kreeklased.
* Osalejate sissemarss Björni ja Benny uue loo saatel oli päris vägev. “Chess” tuli meelde.
* Hispaanlased kõlasid nagu Cranberries – aga arvestades, et tegu on Põhja-Hispaania ajalooliste keldi alade esindajatega, polnud see üldse üllatav.
* Birgit Õigemeel on väga hea laulja. Kahju, et sel aastal ei olnud laulu. Esimesed kaheksa takti on enam-vähem, siis läheb plastikuks ning meloodia lihtsalt ei jää meelde. Tulemust oleks võinud ette arvata.
* Valgevene tantsupoisid olid miskipärast käinud Indias endale püksa ostmas. Nägid naljakad välja.
* Maltalased olid saatnud mõnusa ja vahetu hipilõhnalise seltskonna, kes laulsid lõbusat laulukest itimees Jeremyst ja tema pruudist. Lugu ise meenutas natuke “Somewhere Over the Rainbow” Israel Kamakawiwo’ole versiooni, ainult et Israel oli seda lugu salvestades siinsest malta poisist umbes neli korda suurem.
* Venemaad esindanud tatarlanna esitas väga kena ballaadi, mis erinevalt Birgiti loost ei olnud plastikust tehtud – see oli pigem norra-rootsi-islandi stiilis, piisava paueriga hümnilik lugu. Üks kahest parimast sel võistlusel.
* Libatädi Lynda Woodruff näitas läbi kolme saate portsu tervet rootsi eneseirooniat. Kohati isegi ohtlikult poliit-ebakorrektselt (sama rida jätkus veel karmimas vormis lõpus peale hääletuse lõppu – ärakohitsetud kirik, demokraatliku käsuliiniga lahingüksus ja lapsevankritega papad said kõik tolles minimuusikalis oma jao).
* Hollandit esindanud Anouk on kuulus ja hea häälega laulja, aga laul kõlas… huvitavalt. Nagu oleks helilooja seda kirjutades kõvasti mõnd rohtu suitsetanud. Natuke meenus biitlite “Norwegian Wood”, mis olla kah mõningate ainetega seotud olnud.
* Rumeeniat esindav kontratenor kõlas põnevalt, aga tolle Dracula-imagoga see väga ei klappinud. Miks pärgli päralt pidi va vampiir aia vahele kinni jääma…?
* Auntie Gaynor (aka Bonnie Tyler) tegi Birgitit – hea laulja raisati sandi laulu peale. Tädi nägi 63 eluaasta kohta ikka väga hea välja ja laulis vingelt.
* Islandi kutt nimega Eythor Ingi Gunnlaugsson tõi meelde kaks iiri härrasmeest üheksakümnendatelt, kes tulid lavale klaveri ja kitarriga ning võistluse täiega kinni panid. Kaugelt parim asi sel võistlusel. [L] Samad sellid laulsid seda lugu pressikonverentsil a cappella – täiesti omaette elamus seegi. Neil poistel pole lihtsalt tarvis laval tsirkust teha.
* Kreeka saab konkurentsitu eripreemia lauluteksti eest. “Auto on nagu kalapaat – kes kurat pani keset merd valgusfoori?” ja “meresõit allamäge võib alata!”. Kõigi maade roolijoodikud, ühinege!
* Norra lugu oli meeldivalt värske saundiga ja hästi lauldud meloodiline sündirokk. Üldse oli sel aastal üllatavalt palju bändikoosseise laval, mis samuti on teretulnud nähtus.
* Euroopa suurim laulurahvas Roheliselt Saarelt toodab endiselt püüdlikult Eurovisioonile solki, et 90-ndate õudus – kolm järjestikust võitu ja järgmise aasta võistluse korraldamist – mingil juhul ei korduks.

Kas asi oligi balkanlaste ukse taha jätmises või milleski muus, aga kokkuvõtteks võiks öelda – tegu oli üle umbes kümne aasta parima Eurovisiooni finaaliga. Paar väga head esitust ja lugu ning natuke nalja pealekauba. Ja “The Winner Takes It All” kontserdi lõpus oli kena punkt.

Kaku valik: konkurentsitu esikoht Islandile, teine sama suure edumaaga Venemaale(!), kolmanda osas läheb juba jagamiseks – Hispaania, Norra, Malta ja ehk mõni veel. Tegelikult võiks ka kreeklased poodiumile panna – poolfinaalis esmakordselt seda kuulates-vaadates sai ikka korralikult naerda.

Hääletamine oli nagu ikka. Balkanit polnud, seega jäi onupojapoliitika ülalhoidmine teistele, kuid sellega tuldi toime peaaegu tavapärasel tasemel. Esiotsa jõudnutest eriti midagi meelde ei jäänud (asisematest lugudest jäid esikolmiku selja taha tatarlanna, norra rokitšikk, malta hipid ja kreeka alkovennad).

Superstaar 2012

Just lõppes staarisaate viienda hooaja finaal. Võit läks õigesse kohta, ehkki sel aastal oli seltskond selgelt viie aasta kõige tugevam – erinevalt eelmistest kordadest puudusid seekord esikümne seas sinna “‘ära eksinud” nõrgad (ehkki omanäolised) tegelased. Aga Rasmus Rändvee näol on Eesti saanud endale kohaliku George Michaeli. Või Robbie Williamsi. Isegi Elvisega annaks kohati paralleele tõmmata.  Arvestades vanust ja arenemisruumi polegi see palju pakutud.

Finaalvoorus ausalt öeldes väga pahvikslöönud esitusi ei tulnud, ehkki Elina esitatud “Palve” oli ilus ja tundeline, Rasmuse “Meil aiaäärne tänavas” oli ilmselt Alenderi vaimu poolt produtseeritud ning kõigi finalistide esitatud “Do They Know It’s Christmas” tõi päris hästi tagasi 80-ndate all stars -laulude tunde (“We Are The World” jt).  Endale jätsid suurima elamuse hoopis eelvooru esitused (ja peaaegu kõigil oli midagi, mis meelde jäi):

Superstaar 2012 tipphetked Kaku poolt vaadates:

* Rasmus Rändvee ja “Aita mööda saata öö” – 100% Mihkliga nõus: kuidas saab üks 16-aastane jõmm teada selle laulu sisu nii sügavuti? Aga saab. Ja see klaverikäik ja arranžeering… Täiesti pööraselt hea esitus. Ja peaaegu samaväärseid tegi see sell veel mitu – ilmselt see tõigi talle võidu, et ühtki igavat ja lohisevat esitust saates ei näinud.
* Elina Born ja “Poison” – kui Alice oleks päriselt ka Alice ja mitte Vincent, siis võiks see lugu kõlada niimoodi. Selles versioonis on veel kõvasti Jim Steinmani ja Meat Loafi tunda – jällegi kaks pöialt ka bändi ja arranžeerija suunas. Kui saatest saaks laulu soovida, siis oleks Kakk finaali tellinud Bonnie Tyleri suurhiti “Total Eclipse of the Heart” (pikk originaalversioon) Elina esituses.
* Fredi Pärs ja “Purple Rain”.  Ja SEE sell laulis siiani omaette vannitoas? Naabrid peaks tagantjärele päris soolast piletiraha maksma – Prince on peale seda esitust pigem “Üks-ameerika-artist-kes-kirjutas-Fredi-loo”. Kui Maarja ja Mihkel saate žüriis otsekui hüpnotiseerituina sünkroonis peaga takti löövad, siis peab laval midagi erilist toimuma.
* Katrin Ruuse ja “Sweet Dreams” – vaieldavalt parim arranžeering saates, kus igas saates väärib saatebänd eripreemiat. Ja see tüdruk laulab videos seda lugu peale seda, kui ta on saatest välja kukkunud (sealt ka kobav algus) – aga selle laulu puhul aitab see olukord vaat et isegi kaasa. “Some of them want to abuse you, some of them want to be abused”… Kohati tundus, nagu oleks ühe tohutu attitude’iga rokitädi asemele üks teine pandud ehk Annie Lennoxi asemele Debbie “Blondie” Harry saadetud (isegi muie loo lõpus oli ülimalt tolle moodi).
* Janek Valgepea ja “Aria” –  see sell kaldus enne natuke liiga standardpopi poole, kuid see lugu on ilmselgelt tema täistabamus. Väga vägev itaalia popp-klassika ning nii palju kui Kakk itaalia keelest mõikab, ei saa ka keeleliselt väga ette heita. Täiesti võrreldav kui mitte Pavarotti või Bocelliga, siis vähemalt Al Banoga kindlasti (ja see ei ole üldse kehv saavutus).
* Karl-Erik Taukar ja “I Want It All” – huvitav, kas alguse kitrasoolot mängib tegelikult bändi kitarrist Laur Joamets (kel see peaks veel Laulupealinna ajast käpas olema) või õppis Taukar tolle ühe Brian May firmamärgi tõesti jooksupealt ära? Nii ehk naa, võtta ette mistahes Queeni lugu on suur julgustükk ja see kutt vedas selle täiesti arvestatavalt välja. Ja päris mitu lugu veel – näiteks “Free Fallin'” kõlas, nagu oleks seda Tom Petty asemel esitanud hoopis Hootie & The Blowfish (NB! Kakk fännab mõlemaid siinmainituid!).
* Toomas Kolk ja “Where Wild Roses Grow” – Nick Cave’i vaimuhaigevõitu plaadi “Murder Ballads” kuulsaim lugu duetis Kylie Minogue’ga. Toomase ja teda toetava Liisi Koiksoni esitus on parem kui originaal – ja seda mõlema esitaja poolest ning just selles versioonis, mis esitati juba peale saatest väljalangemist (Toomase liikumine tüdruku selja taha oli päris otsene vihje laulus esitatud loo jubedale lõpule). Kuigi Toomas polnud Kaku lemmik (natuke liiga kitsas ampluaa) ja mitu varem väljakukkunut olid kokkuvõttes lauljatena paremad, siis see esitus on saatesarja parimate seast.
* Anisa Vänikver ja “Any Man of Mine” – see tüdruk kippus muidu liigselt Mariah Carey koopiaks kätte, aga see lugu on erinev. Hea paueriga kantrirokk, stiilne esitus, hääletämber parem kui Shania Twainil endal – ning muidugi bändi poolt alguse kitraosa on viis pluss (Shania originaalis häiriv viiuliuputus oli õnneks ära jäetud).

Summa summarum – selleaastane finaalvoor oli täiesti vaatamist väärt (miinus pubekakisa ning haigelt pikk venitamine enne võitjate väljakuulutamist) ning mõnestki osalejast kuuleb lähiajal kindlasti veelgi. Eesti keelt rikastati uudissõnaga “sandriin” ja saatejuhid olid senistest kõige paremad koomikud kah. 🙂

Võeh

Poleks arvanud, et ette satub üks fantaasiafilm, mida rohkem vaatama ei kutsu (Kakk on üldiselt igasuguse fantasy suur fänn). Aga “Troonide mängu” seriaali rohkem ei vaata.

Kindluse mõttes vaatasin ära kaks osa, et mitte ühe pealt liiga kiireid järeldusi teha – pilt oli ka teises osas täpselt sama.  Asja üldmõiste on ilmselt “kurjus”. Ja mitte madinad ja kohatine, khm, naturalism (neid on mujalgi nähtud), vaid just inimeste sisemise kurjuse kohutav vohamine. Üldsegi tahtmata mingisugust ninnunännut (kujutatava perioodi elu võiski kohati julm olla) on ometi raske uskuda, et ühes mingis ajas ja kohas  – olgugi et väljamõeldus – on koos pea eranditult sellised inimesed, kellega päriselus mitte kunagi kokku puutuda ei tahaks. Nagu vaataks muinasaega saadetud “Dallast”, kus pea kõik tegelased on JR Ewingid (uhh, sorry – kunagi on ka seda nähtud, kuna ema kodus vaatas.  Ja seebisuse poolest annab TM Dallase välja küll).

Ja mingid tarkpead on kusagil Martinit Tolkieniga võrrelnud… Tolkien oskab ka kurbadest ja jubedatest sündmustest kirjutada nii, et inimese hing puhtamaks läheb. Tolle seriaali teise osa juures aga panin teleka poole pealt kinni – tekkis sihuke hunniku sisse astumise tunne.  Põhjusi oskaks kah pakkuda, aga esialgu ei hakka neid välja tooma. Nüüd läheb Kakk riiuli juurde ja otsib Silmarillioni välja.

Eurolaul

Peale katastroofilist eelvooru suutis ETV siiski sõnnikust hea asja välja sorteerida. Eelvooru laivis see  lugu erilist muljet ei jätnud, nüüd on juba hea lihv peal, korralik saund, ilus lihtne (ilma mõttetu tingel-tanglita) video – ja tulemus on [L] päris kena. Oti lauluoskuses pole muidugi kunagi kahelnud.  Natuke sarnane seis “Rändajatega”, kus algselt üsna hall (ja iseenesest üsna lihtne) lugu lõpuks elama hakkas ja hea tulemuse saavutas.

 

Laulupealinn

… osutus täitsa vahvaks telesaateks. Eeskätt just seetõttu, et tuntud lauljad pidid otsima endale erinevaid laulupartnereid ning seeläbi said laiema kajastuse ka paljud tundmatud, ent üllatavalt head esinejad.

Finaalis oli natuke kahju Tanja Mihhailovast – terve saatesarja jooksul tuli väga kihvte esinemisi, ent kahjuks oli viimane finaalilugu üsna ebaõnnestunud (ehkki väga ilusa ideega) ning see maksiski ilmselt võidu. Puhtpoliitiliselt oleks muidugi olnud kasulik Kohtla-Järve võit – arvata on, et see saatesari aitas Ida-Virumaad päris palju rahva teadvuses taas Eestina tajuda ning mine tea, ehk hakkas ka mõni sealne inimene esmakordselt mõnd eesti kanalit vaatama. Kuid muusikaliselt võitis finaali Ott Lepland ja Kärdla 2:1 (“Tanja Turner” oli endiselt ekstraklass).

Meelde jäänud esitusi sarjast (lisaks finaalile – suht suvalises järjekorras):
* Taimo Toomasti ja Ago Andersoni “Kaunid baleriinid”. Konkurentsitu komöödiapreemia – midagi soomlaste surematu Spede ja Vesku (aka Jean-Pierre Kusela) kanti. Tuubis ütleb üks välismaalasest kommentaator: “I’m not sure which drugs you guys are on, but I want the same! ;)” – aamen selle peale!
* Tanja Mihhailova ja perekond Räitsaku “Fell in Love with an Alien”. Täiesti korralik Kelly Family kaver, plussiks pereisa omapärane saksa aktsent. Kahjuks jäi sama pere finaaliesitus kahvatuks.
* Birgit Õigemeele ja Õige Meeletute “Wannabe” – Kohila õdedepunt andis Spice Girlsile selgelt silmad ette.
* Ott Leplandi ja Kärdla Ühisgümnaasiumi segakoori “Hallelujah” – maailma üks enimkaverdatud lugusid sai ühelt poolt küllalt klassikalise, ent samas ka piisavalt omanäolise tõlgenduse.
* Tanja Mihhailova ja Iisaku segakoori “River Deep Mountain High”  – pole midagi öelda, Tanja Turner on klass. Ja üks maalt tulnud koor paneb veel i-le täpi peale.  Väga uhke.
* Toomas Lunge ja perekond Raamatu “Meeste laul” –  papa Raamat poegadega suutis üllatavalt hästi asendada sukkpükstes Jaan-Villem Sibulat.  Vingelt ürgmehine lugu Volkonskilt ning igapidi täiesti isane ettekanne.
* Koit Toome ja Wannamoisa koori “Legend” –  hea paueriga esitus Kaku omakandirahvalt.
* Tanja Mihhailova ja Viru ÜJP ajateenijate “Kaunimad laulud” – sellest on juba eespool kirjutatud. Ülimalt äge number (lisapunktid veel saatejuht Marten Kuningale Hitleri kombel röökimise eest  stuudios peale laulu).
* Ott Leplandi, Joanna Jürimäe ja Miili Tammeveski “I’m Yours” –  üliväga chill esitus, võiks täitsa kujutada ette kusagil Kariibi kruiisilaeval hulgast ropprikastest miljonäridest koosneva publiku ees.
* Birgit Õigemeele, Tiina Adamsoni ja Lauri Pesuri “Süte peal sulanud jää” – absoluutne lemmik kogu sarjas.

Eraldi mainimist väärib ka sarja keskpaigas ühislauluna esitatud [L] Queeni “I Want It All” – refrääni mitmehäälne vokaal ei jää Queenile alla, Laur Joametsa kitarr kõlab nagu Red Special  ning Koit Toome lauldud avataktid on täiesti Freddie.

Seega kiitus sarja tegijaile (ja muidugi tavapäraselt universaalsele stuudiobändile). Alguses ei tahtnud hästi vedu võtta, aga nüüd ilmselt oodatakse huviga juba järgmist korda.

Ilus laul

Pühapäevane Laulupealinna saade oli üllatavalt tasemel, tuli eripalgelist muusikat ja ühtviisi vahvas versioonis. Väga kuraasikas lahendus oli pakutud Tanja Mihhailova poolt –  kui ülesanne on laulda koos mundris meestega, siis marsib tüdruk lihtsalt Virumaal Üksik-Jalaväepataljoni  sisse ja küsib: “Poisid, kes laulda oskab?” 🙂  Olusid arvestades tuli ülivingelt välja – oli nii mundrihuumorit, lõbusaid pisikobistamisi kui ehtsat Alo vaimu ning Tanjast saaks vist vajaduse korral täiesti tasemel rühmaülem. Ja ka Koit Toome kooriga versioon “Legendist” oli hea.

Aga täiesti karbi lahti võttis [L] Kohila seltskond. Avalikkusele täiesti tundmata keskkoolinoored laulsid Birgitiga võrdselt (ja tegelikult meeldis mulle Tiina hääletämber rohkemgi kui Birgiti oma).  “Süte peal sulanud jää” on Ott Leplandi originaalis küll kuuldud, aga see laul läks “lahti” alles nüüd (nagu Ivo Linna žüriist märkis, on Oti versioon magusavõitu).  Täiesti 101% elamus.

Selles mõttes on see saade küll igati tänuväärne, et näitab, kuidas võib täiesti n.ö. kännu alt väga vingeid lauljaid leida.

Häbilugu

Eile juhtusin ETV valimisstuudiot vaatama. Piinlik hakkas.

Taas kord ebapädevad ja ennasttäis saatejuhid, lisaks sellele ajasid pooled stuudios olijad ikka väga …. emm, omapärast juttu. Sel õhtul oli piinlik kristlane olla: kuidas saab sellise ülejalasuhtumisega sellisesse debatti minna, on arusaamatu (ainus võimalik põhjendus: kusagilt jäi kõrva, et alguses pidi sinna teine inimene minema. Aga ikkagi, nii ei aeta asju).  See, et paar selli veel imelikku teksti ajasid, on lahja vabandus.

Vastukaaluks pidasid suurparteide esindajad end üleval märksa viisakamalt ja näitasid end ka asjast sisulise poole pealt natuke jagavatena. Valimisotsust kahetsema ei pannud, aga natuke suudeti end paremast küljest demoda küll.

Egiptuse nuhtlus

Just näitas TV uudistes sürri pilti – Kreekas voolas üle maantee ojadena konni. Mis sellise müstilise rände põhjustas, ei osata täpselt öelda. Igatahes sõitis kolm masinat kraavi, enne kui vastav maanteelõik kinni pandi.

Nojah, arvestades Euroopa rahanduse süüdimatut pangelaskmist polegi imestada, kui järgmisena tulevad parmud ja rohutirtsud…