Silt: näm-näm

Kakk käis õhtul metsas kaikaid vibutamas ja leidis tagasi tulles, et pärdiklased olid õhtusöögist alles jätnud ainult kotikese riisi (sihukesed mõnusad keedukotid, mida tänapäeval pakkide sees müüakse).  Egas midagi, teeme järjekordse kirvesupi.

Pannile läks

* kotike keedetud riisi

* kaks sardellisuurust grillvorsti (ilmselt käivad ka sardellid, viinerid vms)

* kolm paksu juustuviilu

* sorts worchesteri kastet (käib ka sojakaste vms)

* lätakas grillsalatit (sihuke purgis müüdav sodi; alternatiiv on hakkida hapukurki, tomatit ja muid aedvilju)

* väike suts õli (et asi alguses kohe kõrbema ei hakkaks; ilmselt aga võib ära jätta, kuna toit on niigi rasvane)

Pann tulele, juust ja vorst jämedateks kuubikuteks ja riisile selga. Kaste ja grillsalat sinna otsa. Praadida, kuni juust on sulanud ja siis veel natuke, kuni sodi hakkab tahkemaks muutuma ja kipub panni põhja kinni hakkama.  Juurde võib võtta suuremas koguses leiba, kuna (nagu öeldud) asi on suht rammus.  Nii võib isegi 2-3 inimest söönuks saada.

Aga miks selline nimi?  Toit on igati maitsev, aga näeb välja… noh, nagu oleks seda korra juba söödud.

Rahvajutt pajatab soldatist, kes ihne perenaise käest kirvesupi keetmise ettekäändel järk-järgult kogu supimaterjali välja rääkis. Umbes samamoodi käis täna Kaku söögitegu.

Lähteülesanne: võtta midagi ette pannitäie kotlettidest ülejäänud kooresoustiga ja vähendada ühtlasi toidujääke.

Materjal:

* 4  suurt kartulit  (viimased kotis)

* 1 paprika (kauasest seismisest üsna kirtsus)

* 1 sibul

* paar muna

* õli, balsamicot ja maitseaineid

Kartulid keema ja siis viiludena pannile sousti sisse, veidi õli juurde ja tuli alla. Paprika ja sibul viiludeks ja sekka. Soru balsamicot ja peotäis tšilli- ja lihamaitseainet peale. Praadida aktiivselt segades, lõpupoole lüüa peale munad ja segada veel.

Valmis värk oli täitsa söödav. Kirvesupiga on aga suguluses asjaolu, et tegelikult pole sellise söögi jaoks algset sousti üldse vaja.

Eelmisel nädalal rääkisid ITK kolleegid tööl kodusest leivategemisest ja pakkusid huvilistele juuretist ise proovimiseks. Kakk on igasugust muud värki vaaritanud küll, aga leiba teha pole varem proovinud. Aga asi pakkus huvi.

Kodus oli esimene samm juuretis jahu ja veega  hapnema panna. Veidi valel kellaajal sai tehtud, järgmine samm ehk taigna kokkusegamine jäi öö peale. Aga hommikuks oli tainas olemas, ehkki natuke liiga vähe kerkis. Suur päts kokku, plaadile ja ahju.

Esimese korra kohta tuli söödav asi küll. Natuke tuleb järgmine kord pikemalt hapendada ja ka vist kerkida lasta. Aga kapis ootab jupp uut juuretist, nii et järgmisel nädalal proovime uuesti – siis võiks juba vormid hankida ja vormileiba teha.

Kaku juustusodi on pärit juba vanast ajast, aga kuna sellest pole siin kirjutatud ja just sai ühe portsu tarbimine lõpetatud, siis ehk mõni soovib kah proovida.

Tegu on uhke prantsuspärase toidu nimega fondüü maavillase sugulasega. Tegemine on nii lihtne, et sobib noorema rahva omatehtud jõudsin-koolist-koju -toiduks.  Siintoodud ports on näljasemat sorti suurtele kakkudele või kahele väiksemale sööjale.  Vaja läheb

* 1 karp sulatatud juustu (maitsestamata Merevaik on kõige tüüpilisem)

* sorts (~pool klaasi) piima

* maitseaineid (mingi pipar, karri, nelk, basiilik, muskaatpähkel…)

* juurde saia-, leiva- või sepikukuubikuid, soovi korral ka viineriseibe või vorstitükke, aedvilju vmm.

Segamise jaoks on väga mugev selline uue aja väiksem pott, kus on mõnus pikk käepide küljes (vanasti tuli plekk-kausis teha). Kausi põhja tuleb panna piim ja sinna sisse urgitseda karbist juust. Panna tulele ja hakkida juust soojenemise käigus lusikaga peenemaks.  Segada kõvasti ja pidevalt. Kui segu vedel, keerata tuli miinimumile (kohe süües võib ka üldse maha keerata) ja segada sisse maitseained (viimati katsetasin balsamico lisamist – andis huvitava hapuka lisamaitse, aga see ei pruugi kõigile sobida).

Tarvitamiseks tuleb võtta saiakuubik kahvli otsa (soovi korral koos vorsti- või aedviljatükiga), kasta sooja segusse ja pista nahka (ettevaatust tulise juustusodiga!).   Sihuke lihtne, aga täiesti asjalik kõhutäis.  Suurema seltskonna korral annab samal moel ka päris fondüü sarnase seltskonnalõuna tekitada.

Sihukese uhke nimega toit sündis jõululaupäeva eelõhtu kokanduslikust improvisatsioonist. Vaja läks

* kaks lavašši
* kaks 400g purki ube (juhtusid olema punased)
* kaks suurt sibulat (juhtusid kah olema punased)
* kaks suurt tomatit (juhtusid kah… erm, punased vist)
* pool rõngast Krakovi vorsti (ülejäänu sõid pärdikud ära)
* 6 Rakvere pihvi (kuna vorsti oli vähe)
* potsik Merevaigu juustu
* õli, veiniäädikat, pipart ja basiilikut

Alguses toimus suur häkkimine. Ühte kaussi vorsti- ja pihvikuubikud (ca 1cm küljega), teise hakitud sibul ja tomat. Viimastele peale soru veiniäädikat ja natuke õli, tiba marineerimist on abiks.  Lihapoolisele võib kah veidi äädikat, õli ja/või sojakastet panna.

Lavašid tuleb installeerida kahekorra pandult vastakuti küpsetusplaadile, kokkumurdmisjooned keskel koos (moodustub kaks poolringikujulist plärakat).  Kummagi lavaši alumisele poolele läheb laiali määrituna pool potti Merevaiku (võiks ka rohkem panna, seekord ei raatsinud). Siis sinna otsa pestud ja nõrutatud oad (ubade konservivedelik ei ole eriti hää).  Siis lihakuubikud ja kõige otsa sibula-tomatisegu. Sorts õli ja maitseained (piprasegu ja basiilik) kõige otsa ja siis lavašid korralikult kinni voltida.  Ja siis  – tortillad ahju!

Aga tulemus on üsna väga ontlik. Jätkub neljale väga näljasele kodanikule või kuni kaheksale tavainimesele.

Kakk laekus õhtul Yuishinkai trennist, pesakond oli ammu söönud ja tuli midagi hamba alla saada. Pliidil oli pann eilse seenesoustiga ja potis paar peotäit keedetud sarvekesi. Ega midagi, improviseerime.

Pasta pannile sousti sekka, tuli alla ja segama. Sisse sorts veiniäädikat ja veidi suurem sorts sojakastet. Maitseks piprasegu, basiilikut ja karrit. Külmutuses leidus viilutatud poolsuitsuvorsti, kümmekond õhukest viilu rändas sealt pannile.  Viimaks sai ära häkitud pirakas tomat ja kah pannile kupatatud.

Segades kuumutada, kuni pannilt on suurem vedelik ära auranud (ca veerand tundi). Siinkirjeldatud laadungist jätkub ca kahele inimesele.

Igal juhul oli pann väga kiiresti väga tühi.

Lugesin [L] Kairu kirjutist, kus mainiti pelmeenipitsat ning tuli ka endal isu üle pika aja uuesti proovida. Kunagi 15-20 aasta eest polnud Eestis pitsat veel naljalt kusagilt saada (oli vist Peetri Pizza, aga see oli tollal suht kehv ja omas ajas üsna kallis). Nii hakkas Kakk ise katsetama ja töötas välja kaks varianti – üks muretaigna põhjal ja teine pelmeenidest. Tollal olid pelmeenid üldiselt üsna kättesaadavad ning ka üsna odavad – vahepeal läks nende hind aga üles ja seetõttu olen hiljem muretaignavarianti eelistanud.

Nii käisimegi täna poes ja vedasime vajaliku proviandi kohale. Väikese mäkerdamise järel saigi valmis. Pelmeenipitsa Kaku moodi käib nii:

* veidi üle 1 kg pelmeene laduda suht tihedalt rasvaga määritud ahjuplaadile ja jätta sooja kätte seisma, kuni nad pehmeks sulavad.

* pehmed pelmeenid tuleb peopesa abil lapikuks (ent mitte lödiks) pressida. Ennäe – tainas koos hakklihaga nagu naksti olemas.

Ülejäänu on põhimõtteliselt nagu ikka pitsa. Kaku tüüpvariant sisaldab lisaks pelmeenidele veel

* ca 300g keeduvorsti (kuubikuteks hakitud)

* ca 250g juustu (jämedalt riivitud)

* 3-4 keskmist tomatit (kuubikuteks hakitud)

* 1 paprika (kuubikuteks hakitud)

* 1 suur sibul (õhukesteks lõikudeks viilutatud)

* väike purk šampinjone

* väike purk oliive

* väike purk konservherneid

* purk tomatipastat (ketšup käib ka)

* maitseaineid – basiilik, muskaatpähkel, karri, piprasegu vmm.

Pelmeenide selga ladumise järjekorras – vorst/herned/sibul, paprika/tomat, kaste, oliivid, juust, maitseained.

Küpseb praeahjus alt teise relsi peal 200 kraadi juures mingi  20-25 minutit.

P.S. Nagu ikka, tegid pärdikud algul nägusid (“WTF?”), hiljem kadus kogu kraam aga kiirelt…

Kaku tomatisodi (paarile inimesele):

* 3 suurt tomatit

* veidi oliiviõli (tomatitele) ja mingit lihtsamat õli (praadimiseks; võib muidugi ka oliiviga praadida)

* ürdisoola, basiilikut, piprasegu

* igale näole paar saia- või sepikuviilu

Tomat tuleb ära häkkida ca 1 cm küljega kuubikuteks, valada peale oliiviõli (suht väike tilk) ja maitseained. Segada läbi ja lasta veidi seista – samal ajal võib tegelda saia- või sepikuviilude kerge praadimisega (vähese õliga ja küllalt lühikest aega – s.t. mitte kuigi pruuniks. Rösteriomanikud võivad saia-sepikut ka selles röstida). Tarbida suht kohe, tõstes tomatisodi sooja saia/sepiku peale.

Päris hea kerge kõhutäis, lihtne teha ka.