Silt: näm-näm

Tortilla alla Pöllö

Sihukese uhke nimega toit sündis jõululaupäeva eelõhtu kokanduslikust improvisatsioonist. Vaja läks

* kaks lavašši
* kaks 400g purki ube (juhtusid olema punased)
* kaks suurt sibulat (juhtusid kah olema punased)
* kaks suurt tomatit (juhtusid kah… erm, punased vist)
* pool rõngast Krakovi vorsti (ülejäänu sõid pärdikud ära)
* 6 Rakvere pihvi (kuna vorsti oli vähe)
* potsik Merevaigu juustu
* õli, veiniäädikat, pipart ja basiilikut

Alguses toimus suur häkkimine. Ühte kaussi vorsti- ja pihvikuubikud (ca 1cm küljega), teise hakitud sibul ja tomat. Viimastele peale soru veiniäädikat ja natuke õli, tiba marineerimist on abiks.  Lihapoolisele võib kah veidi äädikat, õli ja/või sojakastet panna.

Lavašid tuleb installeerida kahekorra pandult vastakuti küpsetusplaadile, kokkumurdmisjooned keskel koos (moodustub kaks poolringikujulist plärakat).  Kummagi lavaši alumisele poolele läheb laiali määrituna pool potti Merevaiku (võiks ka rohkem panna, seekord ei raatsinud). Siis sinna otsa pestud ja nõrutatud oad (ubade konservivedelik ei ole eriti hää).  Siis lihakuubikud ja kõige otsa sibula-tomatisegu. Sorts õli ja maitseained (piprasegu ja basiilik) kõige otsa ja siis lavašid korralikult kinni voltida.  Ja siis  – tortillad ahju!

Aga tulemus on üsna väga ontlik. Jätkub neljale väga näljasele kodanikule või kuni kaheksale tavainimesele. 🙂

Näljane karateka

Kakk laekus õhtul Yuishinkai trennist, pesakond oli ammu söönud ja tuli midagi hamba alla saada. Pliidil oli pann eilse seenesoustiga ja potis paar peotäit keedetud sarvekesi. Ega midagi, improviseerime.

Pasta pannile sousti sekka, tuli alla ja segama. Sisse sorts veiniäädikat ja veidi suurem sorts sojakastet. Maitseks piprasegu, basiilikut ja karrit. Külmutuses leidus viilutatud poolsuitsuvorsti, kümmekond õhukest viilu rändas sealt pannile.  Viimaks sai ära häkitud pirakas tomat ja kah pannile kupatatud.

Segades kuumutada, kuni pannilt on suurem vedelik ära auranud (ca veerand tundi). Siinkirjeldatud laadungist jätkub ca kahele inimesele.

Igal juhul oli pann väga kiiresti väga tühi. 🙂

Üks vana retsept

Lugesin [L] Kairu kirjutist, kus mainiti pelmeenipitsat ning tuli ka endal isu üle pika aja uuesti proovida. Kunagi 15-20 aasta eest polnud Eestis pitsat veel naljalt kusagilt saada (oli vist Peetri Pizza, aga see oli tollal suht kehv ja omas ajas üsna kallis). Nii hakkas Kakk ise katsetama ja töötas välja kaks varianti – üks muretaigna põhjal ja teine pelmeenidest. Tollal olid pelmeenid üldiselt üsna kättesaadavad ning ka üsna odavad – vahepeal läks nende hind aga üles ja seetõttu olen hiljem muretaignavarianti eelistanud.

Nii käisimegi täna poes ja vedasime vajaliku proviandi kohale. Väikese mäkerdamise järel saigi valmis. Pelmeenipitsa Kaku moodi käib nii:

* veidi üle 1 kg pelmeene laduda suht tihedalt rasvaga määritud ahjuplaadile ja jätta sooja kätte seisma, kuni nad pehmeks sulavad.

* pehmed pelmeenid tuleb peopesa abil lapikuks (ent mitte lödiks) pressida. Ennäe – tainas koos hakklihaga nagu naksti olemas.

Ülejäänu on põhimõtteliselt nagu ikka pitsa. Kaku tüüpvariant sisaldab lisaks pelmeenidele veel

* ca 300g keeduvorsti (kuubikuteks hakitud)

* ca 250g juustu (jämedalt riivitud)

* 3-4 keskmist tomatit (kuubikuteks hakitud)

* 1 paprika (kuubikuteks hakitud)

* 1 suur sibul (õhukesteks lõikudeks viilutatud)

* väike purk šampinjone

* väike purk oliive

* väike purk konservherneid

* purk tomatipastat (ketšup käib ka)

* maitseaineid – basiilik, muskaatpähkel, karri, piprasegu vmm.

Pelmeenide selga ladumise järjekorras – vorst/herned/sibul, paprika/tomat, kaste, oliivid, juust, maitseained.

Küpseb praeahjus alt teise relsi peal 200 kraadi juures mingi  20-25 minutit.

P.S. Nagu ikka, tegid pärdikud algul nägusid (“WTF?”), hiljem kadus kogu kraam aga kiirelt…

Mõnus hommikuamps

Kaku tomatisodi (paarile inimesele):

* 3 suurt tomatit

* veidi oliiviõli (tomatitele) ja mingit lihtsamat õli (praadimiseks; võib muidugi ka oliiviga praadida)

* ürdisoola, basiilikut, piprasegu

* igale näole paar saia- või sepikuviilu

Tomat tuleb ära häkkida ca 1 cm küljega kuubikuteks, valada peale oliiviõli (suht väike tilk) ja maitseained. Segada läbi ja lasta veidi seista – samal ajal võib tegelda saia- või sepikuviilude kerge praadimisega (vähese õliga ja küllalt lühikest aega – s.t. mitte kuigi pruuniks. Rösteriomanikud võivad saia-sepikut ka selles röstida). Tarbida suht kohe, tõstes tomatisodi sooja saia/sepiku peale.

Päris hea kerge kõhutäis, lihtne teha ka.

Itimees teeb süüa

Kiisu tõi poest kanafileed. Kakk pidi aitama süüa teha. Mida itimees seepeale teeb? Õige: lööb Google’isse “Indian chicken sauce” ja vaaritab sealsetele retseptidele tuginedes (open source!) kokku omaenda sousti. Ning paneb selle parima GNU traditsiooni kohaselt teistele blogisse vaatamiseks välja. Niisiis läksid potti järjekorras:

* ca 3-cm küljepikkusega võikuubik.

* paar-kolm supilusikatäit hapukoort (maitsestamata jogurtit polnud käepärast).

* sorts head oliiviõli. See kõik soojenes ja segunes mingi aeg (aktiivse sekkumisega).

* üks keskmine sibul. Peeneks ja kah potti.

* üks suur ja üks väike tomat. Ditto.

* suur soru ketšupit (asendamaks originaalis olevat tomatikastet)

* vürtsid: tšillimaitseaine, küüslauguhelbed, karri, piprasegu, koriander, kardemon. Tunde ja maitse järgi, et piisavalt tuline oleks.

* soola nii umbes poole teelusika jagu.

* supilusika jagu mett.

Tarbida tuleb koos keedetud riisi ja pannil praetud kanafileekuubikutega. Ja nagu alguses öeldud, järgitegemine on litsentsiga täiesti lubatud. 🙂

Sink ja vesi

Küsimus suurele ringile: kas keegi teab mõnd kohta, kus müüakse (enam-vähem inimväärse hinnaga) mingit sorti kodumaist sinki, mille paarisajagrammisest tükist ei õnnestu poolt tassitäit vett välja pigistada? Ostis Kakk üle hulga aja poest sinki – maitsel polegi väga viga, aga lirtsub ikkagi jubedat moodi.

Õnneks on vanemate juures maal võimalik ise liha suitsetada – nii et tuleb täielikult selle praktika peale üle minna, kuni sihuke kaasinimeste järelt varastamise komme ära kaob.

Idee ITK söögikohale

Juba varem kiidetud ITK söögipaik on üldiselt endiselt mõnus (ainult pitsa on kehvemaks läinud – Kakk sööb seetõttu nüüd teisi asju). Et tegu on itimeeste toitumispaigaga, siis idee pidajatele: nimetage peamised toidud mingite lahedate itikeelsete nimedega (nagu kunagi on mingist teisest kohast meelde jäänud kanapraad nimega “Vahva võitluskuke viimane võitlus”). Oleks oma rahval lõbus ja ehk tuleks ka mujalt lähedusest mõned patsilised asja uurima.

Mõned ideed:
* kana riisiga – “hiinlased võitlevad Vistaga” (vista on läti keeles kana)
* juurviljasalat – “Kevin Mitnicki rootkit”
* spagetid Bologna kastmega – “Morrise uss”
* ühepajatoit – “Dambjuuseri vint”
* pannkoogid meega – “honeypot”
* mahlatarretis – “Compiz” (see kasutajaliides kallerdab suht samamoodi)
* kohupiimakreem – “Pisipehme”
* kalapraad – “Tuxi lemmik”
* …

Edasi arutades – seal müüakse vist mingis väheses ulatuses ka alkoholi. Siia sobiks siis peenemad ameerikakeelsed nimed nagu “Control-Alt-Delete”, “UPS Failure”, “Defacer”, “Format C:”, “DDOS”, “rm -rf /” ja “Social Engineering”.

ITK söögikoht

… uuenes. S.t. ruumid jne on endised (selline mõnus pretensioonitu koht), aga majandaja on uus.

Kaks väga suurt plussi võrreldes eelmise ajaga on a) võimalus kaardiga maksta ning b) PIZZA! See viimane on kohapeal tehtud, sarnaneb Americana pannipitsadega ning on üks paremaid senikohatutest – mõnusalt koduse maitsega. Sektor maksab 15 eeku, nii et 30 eest saab täiesti viisaka kõhutäie. Soovitan teistelegi.