Veel üks ammune retsept

Kaku juustusodi on pärit juba vanast ajast, aga kuna sellest pole siin kirjutatud ja just sai ühe portsu tarbimine lõpetatud, siis ehk mõni soovib kah proovida.

Tegu on uhke prantsuspärase toidu nimega fondüü maavillase sugulasega. Tegemine on nii lihtne, et sobib noorema rahva omatehtud jõudsin-koolist-koju -toiduks.  Siintoodud ports on näljasemat sorti suurtele kakkudele või kahele väiksemale sööjale.  Vaja läheb

* 1 karp sulatatud juustu (maitsestamata Merevaik on kõige tüüpilisem)

* sorts (~pool klaasi) piima

* maitseaineid (mingi pipar, karri, nelk, basiilik, muskaatpähkel…)

* juurde saia-, leiva- või sepikukuubikuid, soovi korral ka viineriseibe või vorstitükke, aedvilju vmm.

Segamise jaoks on väga mugev selline uue aja väiksem pott, kus on mõnus pikk käepide küljes (vanasti tuli plekk-kausis teha). Kausi põhja tuleb panna piim ja sinna sisse urgitseda karbist juust. Panna tulele ja hakkida juust soojenemise käigus lusikaga peenemaks.  Segada kõvasti ja pidevalt. Kui segu vedel, keerata tuli miinimumile (kohe süües võib ka üldse maha keerata) ja segada sisse maitseained (viimati katsetasin balsamico lisamist – andis huvitava hapuka lisamaitse, aga see ei pruugi kõigile sobida).

Tarvitamiseks tuleb võtta saiakuubik kahvli otsa (soovi korral koos vorsti- või aedviljatükiga), kasta sooja segusse ja pista nahka (ettevaatust tulise juustusodiga!).   Sihuke lihtne, aga täiesti asjalik kõhutäis.  Suurema seltskonna korral annab samal moel ka päris fondüü sarnase seltskonnalõuna tekitada.

1 kommentaar postitusele “Veel üks ammune retsept”

  1. Oudekki ütleb:

    Natukene röstitud saiakuubikuga on eriti hea 🙂