Arrrr!

Täna mõistis Rootsi esimese astme kohus [L] Pirate Bay asutajad süüdi. Tõsi – lõplik otsus oli mõnevõrra leebem taotletust ja pealegi jätkub tralli veel aastateks kahe Rootsi kõrgema kohtuastme ja vajadusel ka Euroopa tasemel. Ja selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõutakse, on kogu tänane autorikaitsesüsteem ja “intellektuaalomand” otsad andnud.

Kakk pole suurem asi failisikutaja (tegelikult ei tegele sellega üldse), aga selle otsuse peale tuleks paar filmi tõmbama panna. Protsess oli täiesti küündimatu ning süüdistus ei jaganud kogu tehnoloogiast ööd ega mütsi.  Aga ju toppis **AA mõne kohtuniku suu raha täis.

Up yours, meediakorporatsioonid. Mitte niivõrd oma aegunud ärimudeli, kuivõrd lauslolluse ja korruptsiooni eest.

5 kommentaari postitusele “Arrrr!”

  1. Oudekki ütleb:

    Huvitav, kui saidi nimi oleks teistsugune, kas siis oleks otsus ka teistsugune olnud 🙂

    Aga jätkuvalt, ma loodan, et “intellektuaalomand” päriselt otsi ei anna, sest ma tahaks kuidagi ära elada sellest intellektuaalsest toodangust, ilma, et peaks minema tsementi segama…

  2. Kakk ütleb:

    Nojah, neil on Rootsis ju Piraadipartei ka… Sellest on muide saamas täiesti arvestatav jõud.

    Mis aga sellesse teise väitesse puutub, siis Kakk elab täitsa rahulikult ära ka ilma tsementi tegemata ja nii, et kõik looming (artiklid, õppematerjalid jne) on juba üle 10 aasta vabalt veebis väljas. Sellest võiks terve artikli kirjutada, aga praegu katsun lühidalt teha.

    Sa ju ei kavatse akadeemilisest maailmast ära kolida ja kirjastajaks hakata? Akadeemilisel inimesel on PALJU mõttekam oma loomingut vabade litsentside all (kindla juriidilise staatusega) levitada, teha nõnda endale nimi ja elada ära siis oma ajude müügist. Loengud, koolitused, projektid jne. Kogu trükimaterjal on selles protsessis kõrvaltoode ja turundusvahend – umbes nagu reklaamvoldikud. Põhilist varandust – hallollust, isiksust ja väljendusoskust – ei saa aga mitte keegi varastada. Ja vastupidi: õppejõud, kelle konspekti “vargus” on tragöödia, kuna keegi teine võib seda hakata autorist paremini esitama, ei vääri oma kohta.

    Küsimus: mispoolest on mõisted “intellektuaalomand” ja “merisiga” sarnased?

  3. Oudekki ütleb:

    Noh, ütleme, et otseselt akadeemiline tegevus peaks olema rahastatud ülikoolide või uurimisasutuste kaudu, kes siis raamatuid subsideerib. Raamatud on olulised just selle pärast, et need elavad kauem kui sinu hallollus ning teiseks, ühes raamatus on kordades rohkem infot ja mõtet kui ühes loengus 🙂 Kui naftakriis internetile – või kättesaadavusele – võib otsa teha, siis raamatud vast ikka püsivad…

    Aga peale akadeemilise väljundi on olemas seesugused asjad nagu ajakirjandus, muusika, kirjandus, film, esseistika, fotograafia…

    Uuendan just fotovarustust ja maksan – taaskord – suurusjärgus €3000. Selle tulem on pilt, mille müügist – ajakirjadele, erakasutusse või näitamisest – näitused, võiks ju kuidagi saada ära elada. Rääkimata sellest, et kui tahta väärtuslikke pilte teha, siis kulub veel transpordile ja muudele asjadele. Ja siin ei pruugi hea fotograaf olla samal ajal hea koolitaja, loengupidaja vms. Võimalus on muidugi kõiki kunstnikke riigi poolt subsideerida, aga ma ei tea täpselt, kuidas see käima peaks, nii et korruptsiooniohtu ei oleks.

    Kui filosoofia on odav – ainult paber ja pliiats, isegi prügikasti pole vaja, nagu üks anekdoot ütleb, siis ikkagi, kuidas tehnilises kunstis seda raha tagasi teenida, mis varustuse peale läheb? Filmitegemisega on veel hullem… Kui keegi minu filmi eest ei maksa, millest ma elan, rääkimata sellest, et millest ma varustuse saan?

    Itaaliablogi, mida me täitsa tasuta teeme, on omajagu artikleid just selle pärast kirjutamata, et see tahaks kas nii palju uurimisaega, et palgatöö hakkaks kannatama või siis nõuaks nii palju eelraha, et seda ei ole hetkel kuskilt võtta. Ja pean tunnistama, et minu soov kirjutada meediasse igasuguseid analüüse – kuigi mulle siiralt meeldib seda teha – on väga väikseks kahanenud, kui ma selle eest raha ei saa. Millest ma elan, kui ma pean tasuta kirjutama? Taaskord: hea kirjutaja võib olla väga vilets rääkija, paljud suurepärased kirjanikud ei saa reaalselt eriti sõnagi suust. Hea kunstnik ei pruugi olla hea kunstipedagoog.

    Kui ma tahan teha uurivat ajakirjandust, siis võib minna aastaid, enne kui ma tulemi saan. Võib-olla hea ja olulise tulemi. Võib-olla mingi niisuguse info, mis puudutab paljude elusid. Kes selle tulemi eest maksab, kui lõpptarbija ei maksa? Võib-olla on mingisugune muu võimalus ka, aga ma ei näe seda praegu. Kas sina näed? Ja millestki üks uuriv ajakirjanik peab elama ka.

    Teine asi on meediakorporatsioonid ja praegune intellektuaalomandi reguleerimine, mis osaliselt on orjakaubandus (igavesed muusikalitsensid – keegi saab rahalised õigused kogu sinu elu tööle – orjandus!) ja osaliselt absoluutselt ebaefektiivsed ja jalus.

    Lisaks – ma arvan, et ühiskonnale on “vabad intellektuaalid”, nagu Pier Paolo Pasolini, kirjanik, poeet, režissöör, esseist, lingvist ja mida kõike veel, ülimalt olulised. Samas – neil peaks olema vabadus elatuda oma loomingust olemata seotud ühegi institutsiooniga (võimumängud). Kuidas seda tagada?

    Kui ma kirjutan näidendi, kas mulle peaks maksma selle esitamise eest? Kui ma kirjutan raamatu, kas mulle peaks maksma, kui keegi teeb sellest filmi?

  4. Kakk ütleb:

    Nagu Sa ehk tead, siis Kakk just kommunist ei ole. 🙂 Kuid üha enam taban end mõttelt, et mõnes osas sotsiaaldemokraat võin küll olla. Inimesed on erinevate võimekuste ja töötahtega ning seepärast peavadki mõned rohkem teenima – aga mitte suurusjärgus 150 korda nagu meil mõnel juhul. Aga see selleks.

    Eks siin tuleks igas kunstivallas kehtestada veidi omad reeglid. Näiteks kui aus olla, siis ühena väga vähestest N. Liidus kehtinud süsteemidest meeldis mulle sealne popmuusikakorraldus. Bändid teenisid üksnes esinemiste pealt (kuna plaadistada said üsna vähesed). Tänapäeval on salvestamine väga lihtne ning seetõttu on ka plaatide müük reaalne tuluallikas, kuid see ei pea käima süsteemis “hirmkallis plaat, mille hinnast muusikud saavad 2%”. Üldse ka teatri, filmide jms puhul peaks maksu alla käima tasuline taasesitus (näiteks kino maksab seal jooksva filmi pealt, teater jooksva näidendi pealt jne). Fotograafiat ma väga spetsiifiliselt ei tunne, kuid ka seal peaks saama luua arukama süsteemi kui praegune.

    Ainus mõeldav juhtum praeguse süsteemi mingil kujul säilitamiseks oleks minu arvates kahe suure muudatusega:
    * ühiskasutatava (commons) sfääri radikaalne laienemine kogu mittetulundussektori peale.
    * tähtaegade radikaalne lühendamine: autoriõigus 70+ aastalt peale autori surma 15-20 aastale peale loomist, patent 20-lt aastalt 2-3 aastale (ja tarkvara oleks mittepatenteeritav), kasulik mudel ca aasta. Autori motiveerimine on senises süsteemis ammu n+32 -järgulise tähtsusega, praegu läheb enamik raha mõttetute asjapulkade taskusse.

    Uurivale ajakirjandusele töötab praegune süsteem minu arust risti vastu, pannes igasugusele sõltumatusele kõvasti jalga taha. Ka “vabade intellektuaalide” tekkele mõjub see pigem halvasti.

    Kahele viimasele küsimusele vastaks mõlemale üldjuhul “jah”, kuna tüüpiliselt teenivad teised tegijad sellega raha. Häda on selles, et tänapäeval läheb raha enamasti valesse taskusse.

  5. Oudekki ütleb:

    Absoluutselt nõus, et praegune süsteem kuhugi ei kõlba. Minu argumendid olid pigem selle poolt, et intellektuaalne omand võiks ikka eraomandiga majanduses omandiks jääda (kui me kommunistid ei ole, siis eraomandit võib ju ikka eeldada 🙂 ). See, kuidas seda reguleerida on juba omaette jutt.

    Nüüd varalised õigused oma tööle autoril võiksid ikka tema surmani minu arvates olla – ja õigused oma teost suvalisel hetkel ringlusest maha võtta, mulle tundub see lihtsalt õiglane, et kuni ma elan, siis ma võin vähemalt omaenda väljamõeldud asjade üle kuidagi otsustada (ja kui kirjutada üks suurepärane bestseller, siis ma ei näe mingit põhjust, miks autor ei võiks sellest ära elada surmani). Pärandamise ma vist jätaks küll ära, sest ma ei näe loogilist põhjust.

    Tähtaegade lühendamine üldiselt on väga hea mõte 🙂 Ja lausa ülivajalik. Lisaks ma arvan, et igasugused varaliste õiguste edasiandmislepingutel võiks olla ülempiir, reeglina umbes 5 aastat – selle ajaga on levitajal reaalselt võimalus teost levitada ning sellelt tegevuselt ka mingit kasumit saada (raamatute, muusika, kunstiteoste puhul tundub suhteliselt mõistlik). Sest minu arvates ei ole ju probleem mitte niivõrd see, et keegi oma intellekti abil ei tohiks rikkaks saada vaid see, et takistada kolmandate isikute poolset “rõhumist” :), s.t. kolmandate inimeste lähtumist vahendamiskasumist, mis ei stimuleeri loomist ning teeb loomingu raskesti kättesaadavaks (tuletan meelde ka neid juhtumeid, kus muusikateoste õiguseid osteti eesmärgil seda muusikat _mitte_ toota, et turul konkurente vähem oleks – seesuguse toimimise eest võiks lausa karistada)

    Patent 2-3 aastat – kas sa arvad, et selle ajaga jõuab (eriti millelegi keerukamale) reaalselt tootja leida, kes valmis teeb, katsetab ja siis müüb ja see kõik midagi sisse toob? Mingit kasu ju autor võiks ikka saada oma heast ideest. Mulle tunduks ka siin 5-7-10 mõistlikum, ilmselt saab ka seda valdkonniti reguleerida. Kui aeg on liiga lühike, siis on patendiomanikul ju raske endale ka tootjat leida – sest 2 aastat annab ju oodata ning siis viuhti ilma loojata tootma hakata. Ma tegelikult ei usu, et 10 aastaga enam keegi niimoodi “ootama” hakkaks. Aga pikk aeg kaitseb eelkõige väiketootjat, väikeettevõtet ja üksikinimest, ning ma arvan, et see põhimõtteliselt on õiglane (sest suurkompaniidel on nagunii oma turueelised ning kui väikestele sisenemine raskeks teha, siis võib juhtuda, et turg hakkab konsolideeruma). Minu arvates nende “õiguste” mõte on anda autorile reaalne eelis oma mõtte pealt teenida ja siis tekitada avalikuks.

    Ühiskasutatav sfäär mittetulundussektorile on ka nii hea mõte, et siin ei olegi rohkem kommenteerida.