Silt: haridus

Keberniitkatus

Vaat see pärlikogumik jäi avaldamise ajal kahe silma vahele.  Kakk luges ning naeris kaks päeva ja osa vahepealset ööd takkapihta. Paar parimat (motiveeritud mahus tsiteerituna):

* Raua omadused on head. Vasel ka. Tinast saab õngetina ja tina ka.
* Tugevad kivid on kraniit ja keberniit. Keberniidist tehakse katuseid.
* Kaamel on loom kes joob nagu loom ja kelle sitta põletavad petuiinid (see väide on iseenesest isegi ju õige!).
* Uued India jõed: Vindus, Kanges ja Kõnges.
* Spermatosoid koosneb munnist ja mootorist.

Tegelikult on natuke kurb ka. Üha enam noori lähebki kooli “mitte õppima, vaid munni mängima” (üsna aus ülestunnistus vähemalt!) ja nii imestame, kust SMS-laenajad ja muidu lambad tulevad.

Oi-oi-oi, oinalugu

Sain nüüd siis ka viimaks teada tollest Tartu Ülikoolis kõmu tekitanud sotsioloogia bakalaureusetööst (tänud [L] PKalale ja [L] Hillarile).

Sõnatuks võtab küll. Endalgi on väga suur hulk juhendatavaid olnud  ning kui mõni neist vahel retsensendi käest “rahuldava” saab, siis tunneb Kakk ennast sandisti (ju jäi midagi tegemata). Kuid kus oli juhendaja käesoleval juhul…?  Kogu Tartu Ülikooli üha enam nähtava konnatiigistumise juures ei tahaks sealse sotsioloogia tasemest nii pahasti arvata, nagu see töö arvata laseb.

Praegu sai inimene lõpudiplomi täieliku absurdi kokkukirjutamise eest. Ja diplom on diplom, pärast ei uuri enam keegi, millise jahu eest see anti. Tõsi, konkreetne lugu on tekitanud Eesti blogosfääris juba sellise lärmi, et kardetavasti jääb riigi väiksuse tõttu autorile ikkagi must plekk külge – kuid see on halb lahendus. Palju õigem oleks olnud seda tööd kaitsmisele mitte lasta – oleks olnud rohkem tüli ja tegemist, kuid nii ülikooli kui inimese (ja laiemalt ka Eesti kõrghariduse) maine oleks jäänud põhja laskmata.

Üsna palju küsimusi jääb õhku rippuma.

APDEIT 05.06: Nonii, nüüd on asi ka [L] massimeedias. Ja nagu eespool ohuna märgitud, ongi karistus ilmselt juba kukkunud – tsiteerides üht kommentaari “on Eesti saanud lisaks Farmi-Gabrielile ja Baari-Paavole ka Ajaloo-Edithi”.  Jääb ainult üle kaasa tunda – seekord teeb lollus ikka haiget küll.

Aga näe, ära tõin!

… ütles Joosep Toots, kui oli Lati Patsiga riiulilt maha sadanud.

Kakk esialgu kusagilt alla ei kukkunud. Pudelit ka ei antud, anti kohver ja naljakas klaasist julla (natuke raha ka). Ehk siin veidi varem mainitud ITSPEA kaugõppeversioon sai E-õppe Arenduskeskuselt “Aasta E-kursuse” tiitli (seekord läks jagamisele kolleeg Indrek Meose filosoofiakursusega).

Aitüma! 🙂

Soome haridus

Leidsin [L] Minutist lingi sellele [L] BBC loole.

Ega siin väga midagi uut ei ole.  Haridusministril tasuks aga lugeda ikkagi – eriti seda kohta, kus räägitakse sellest, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ei ole tark mõte (arvatavasti teab ta endise õpetajana seda ise ka, aga poliitiline tellimus on tugevam argument).  Õpetajate palkadest ja staatusest on muidugi jahvatatud juba piisavalt. Põhiline ilus lause on artikli lõpus – “There is an emphasis on relaxed schools, free from political prescriptions”. Asi, mida Eestis kohe kindlasti ei ole.

Tasuks ka ära märkida, et ääriveeri on meinstriim-meedia julgenud seekord mainida madalat immigratsioonitaset kui üht haridussüsteemi  edukuse faktorit.

Hakkab kohale jõudma?

20% kõrgkoolide rebastest ei oska piisavalt eesti keelt (emakeelena!), et ülikoolis kõigega toime tulla. Jee, hakkame USA-le järele jõudma… 😛

Ammu räägitud asi juba, Kakk võib omast õpetamiskogemusest täiesti tõeks tunnistada. Tõsi, siin on varem räägitud kirjaoskusest (“palju puu peasi”), aga ilmselt on lugemusega asjad veel nigelamad. Eks probleemi juured on muidugi palju sügavamal ühiskonna üldistes väärtushinnangutes ja arusaamades.

Vastukaaluna aeg-ajalt venelaste kallal õiendamisele ütleb Kakk nüüd, et päris suur osa tema vene rahvusest tudengitest (mitte küll kõik) räägib ja kirjutab eesti keelt korrektsemalt kui paljud eestlased. Nad on lihtsalt märksa hoolikamalt grammatikat õppinud ja nõnda saanud ilusti kätte selle osa, mis emakeelsel inimesel peaks tegelikult kujunema piisava lugemuse tulemusena automaatselt.  Müts maha nende vene noorte ees ja suur “pfffft” eestlastest laiskurite poole.

Aga olgem optimistid, äkki  hakatakse nüüd olukorrale natukenegi rohkem tähelepanu pöörama.

APDEIT: Liigseks optimismiks pole paraku põhjust. Nägin silmanurgast telekas jooksvat reklaami, kus oli kiri “Laenu Revolutsion”. SMS-laenu pakkujad pole ilmselt juba olemuselt kuigi suured vaimuhiiglased (sorry, aga IMHO on tegu klassikalise “lollidelt lollidele”-teenusega), aga telereklaamis sihukest teksti panna on juba uus tase. Vt sama bännerit [L] siit. Nii et puu peasi on juba isegi tele visionis. 😛

Halloo, naabrimehed?

Postimees kirjutab, et [L] TTÜ tahab hakata nime ära muutma.

Ausalt öeldes ei saa hästi pihta. Jah, praegu on erinevad nimed – eesti keeles tehnikaülikool ja inglise keeles university of technology. Aga samamoodi on näiteks ka kuulsa Rootsi KTH-ga (isegi USA MIT eestikeelne tõlge peaks olema mitte “tehnoloogiainstituut”, vaid toosama selgelt arusaadav “tehnikaülikool”, sest seda ta ju sisuliselt on – muidugi märksa kõvemal tasemel kui meie oma).  Ja Helsinki Aalto tekke taga oli eri koolide liitumine, mitte lihtsalt ringinimetamine. “Tehnoloogiaülikool” aga kõlab eesti keeles hoopis halvasti, pealegi on sõnade tähendusväljad eri keeltes erinevad.  Pealegi ei saa öelda, et TTÜ maailmas väga tuntud oleks – nimevahetus aga laseb sellegi pisku torust alla. Eestis aga on Tehnikaülikooli kaubamärk täiesti tunnustatud asi.

Aga artikli kommentaariumi lugedes tekib taas kord kaks emotsiooni:

* Mitmed inimesed kas ei jaga matsu või üritavad tahtlikult nime allatõmbamise läbi Tehnikaülikooli mainet vähendada (nagu juhtus TLÜ nimeks “Linnaülikooli” puššimisega, mis Euroopa kontekstis viitab pigem meie rakenduskõrgkoolide sarnastele uuema aja õppeasutustele)

* Tartu ülikoolist on paraku saanud meeletu komplekside pesa.  On seal tõesti asjad nii pahasti, et lisaks mitmesuguste projektidega teistele käkikeeramisele (näiteid ei hakka praegu tooma, aga neid on võtta mitmeid – eesti kõrgharidusmaastikul käituvad nad üha enam nagu Microsoft arvutimaailmas ja Venemaa poliitikas) peab hakkama lausa kommentaariumides lollusi rääkima…?

Kehka värk

Tänased lehed [L] teevad kõvasti kisa avastuse ümber, et suur osa õpilasi kõikvõimalike vahenditega kehalise tunnist kõrvale viilib. Seda, et sõjaväkke jõudvad kutid suht nõrgukesed on, oli juba varem kuulda.

Nii ja naa… Ühelt poolt ei saa salata, et praegune hedonismiajastu ei soosi pingutamist. Mõned taibukamad saavad kehakultuuri vajadusest ise aru ja käivad trennis, totud aga ei viitsi ja jäävad parema meelega pelmeenilaadseteks moodustisteks.

Teisalt – kui koolikehalise orgunnipoolt vaadata, on see ikka panges küll. Kakk oli kooli ajal kehkast vabastatud, ent pidi osalema ikkagi (eeskätt abilisena mõõtmiste jms juures) ja nägi seetõttu asja piisavalt. Positiivne oli see, et õpilased said kohustuslikus korras ülevaate päris paljudest spordialadest, jama oli aga organiseerimine ja hindamissüsteem. Klassis oli paar suht universaalset kutti, kes tegid kõiki alasid 4-5 peale – ülejäänud said kogu skaala ulatuses. Mis mõte on panna turske maapoisi kehaehitusega selli sundkorras kõrgust hüppama või pikka kõrendit kuuli tõukama ning siis neile selle eest kahtesid laduda? Tulemus on üksnes see, et esimene ei taha kõrgushüpet ja teine kuulitõuget pärast isegi telekast näha. Hiljuti toimunud klassikokkutulekul meenutati isegi 20 aastat hiljem veel kehka õpetajaid “hea sõnaga”…. Mis aga loo kurjaks teeb – mõlemad jupid raporteerivad, et tänapäeva seis ei erine tollasest kuigi palju.

Omaette ooper on kehalise tunnid keset koolipäeva. Kakk on piisavalt trenni teinud ja treenerikoolitust saanud, et seda jaburuseks pidada. Ühe koolitunniga ei jõua praktiliselt midagi teha, efektiivne treening on alati pikem – küll aga on pidev oht ebapiisava soojenduse tõttu end ära lõhkuda. Lisaks veel asjaolu, et pärast ei pruugi korralikuks mahajahtumiseks, pesemiseks jms aega jääda.

OK, urisetud on juba küll – mida siis teisiti võiks teha… Kehaline peaks jääma kohustuslikuks aineks, kuid mitte hindeliseks (arvestusest piisab täiesti). Tunniplaanis peaks kehalise tunnid asuma paarikaupa (90 minutiga jõuab üht-teist juba teha) ning alati päeva lõpus. Nooremas kooliastmes peaks süsteem jääma selles mõttes endiseks, et tegeldakse võimalikult paljude alade tutvustamisega (Kakk muidugi toriseb erialasest kretinismist: miks ei räägita koolis budoaladest midagi?) – see aga peaks jääma silmaringi ja mõnusa katsetamise tasemele, mitte ei aeta tulemusi taga (tulevased tippsportlased peaksid kasvama spordiklassides-koolides ja see on omaette rida). Keskkooli tasemel aga peaks süsteem olema selline, et igal õpilasel on kohustus käia mõnes ametlikult atesteeritud trennis (võib ju ka mingi ametlikult tunnustatud alternatiivide nimekirja teha). Kas inimene tegeleb kergejõustiku, karate või golfiga, on juba oma teha. Soliidne oleks muidugi, et sellist trenniskäimist loetakse tasuta üldhariduse hulka ning selle eest maksab riik (kes üle normi tahab trennis käia, maksab juba ise juurde). Arvestuse andmine on konkreetse treeneri rida ning selle saamine on kooli lõpetamiseks kohustuslik (v.a. põhjendatud erijuhud).

Niipalju siis kehkamõtetest. Muide, allakirjutanu tegi omaaegses TTÜ-s II kursuse kehalise arvestuse täitsa ära – karatetrenni kaudu.

Hea eeskuju

Ajal, mil meil ikka mõned räägivad haridussüsteemis Microsofti eelistamisest ja [L] mõned üritavad kooliõpetajatele nn intellektuaalomandit pähe tampida, võtavad Euroopa ühe rikkaima riigi tegelased kätte ja [L] viivad enda haridussüsteemi 9000 (üheksa tuhat) PC-d lõplikult Linuxi peale (varem olid need masinad dual-boodis). Teisalt muidugi pole šveitslased mitte üksnes jõukad, aga on läbi aegade suutnud ka oma peaga mõelda ja enda sõltumatust kaitsta.