K-salong vahetas omanikke

Tänane [L] EPL kirjutab, et Säästumarketi omanikud ostnud kogu [L] K-Arvutisalongi ära. Eks ta ole, äri on äri. Muidugi, kui K senisest suurimast probleemist – saastamüüja mainest – rääkida, siis minek teise arhetüüpse sama mainega firma alla ei ole just parim imagoloogiline käik. Aga kui pakkumine oli soodus, miks ka mitte.
Aga tegelikult tahab Kakk praegu hoopis… Petsile ja Marekile õnne soovida. Kui need sellid kümnekonna aasta eest arvutiäriga alustasid, oli neil ainult üks eeldus – suur tahtmine. Pikka aega ei uskunud, et nad üldse vee peale jäävad. Ja erinevalt mõnest vennast, kellele rahapakid Newtoni õuna moodi pähe kukuvad, rabelesid need kutid tõesti kõvasti ning arenesid ka ise tublisti. Nüüd on poistel vähemalt kogu edasine elu kindlustatud (kui just rikkus pähe ei löö).

Nii et vennad – võtke natuke (aastate jooksul võtmata jäänud) puhkust ja tundke elust rõõmu. Palju õnne!

Proovitegemine

Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…

Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.

Eks tuleval laupäeval siis paistab.

Emmause missa

Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.

Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.

Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).

Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.

Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.

Tartu-reis

Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.

Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.

Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛

Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂

Kaastundeavaldus

Aabrami kauaaegne sõber [L] Claudius läks eile paraku paremasse maailma. Kakk ühineb kõigi teiste sõpradega ja avaldab kaastunnet.

Kui see kuidagi lohutab – Claudius oleks seda [L] dialoogi lugedes küll õnnelik. Isegi iga inimene ei saa endale sellist Saint-Exupéry loominguga võrreldavat järelehüüet.

Kuid elu läheb kõigest hoolimata edasi. Ning Claudius, Robi, Jer ja muud elukad on nüüd kusagil paremas paigas koos, limpsavad piima ja räägivad peremehi taga…

Head uut aastat!

… tuleks siinkohal soovida kõigile, kes siiakanti satuvad. 🙂

Käisime Kiisuga aastavahetust vastu võtmas Kaku vana sõbra ja grupiõe Katrini pool Kloostrimetsas. Hästi armas koht ja mõnus seltskond. Keskööks sõitsime autodega Viimsisse ja vaatasime linna kohal ilutulestikku. Seal jõudis taas kord pärale, kui väärt nähtus head sõbrad ikka on – eriti veel vanad sõbrad. Aitäh selle toreda aja eest!

Ja keda seal polnud, siis neile kõigile siitpoolt ikkagi parimad soovid uueks aastaks. Olge sama mõnusad kui alati olete olnud…

Aga näe – ära tõin!!!

Nii ütles Toots “Kevade” filmis, kui “Lati patsiga” riiulilt alla sadas.

Kakk esialgu küll ei sadanud kuskile. “Lati patsi” asemel aga on A-kategooria juhiload. Täna hommikul oli siis eksam… Uhh.

Kogu loll idee muidugi on juba üpris vana, aga mõnda aega ei saanud seda endale lubada. Möödunud sügisel aga sai natuke asja uuritud ja ennäe, üks vana sõber oli vahepeal USA-sse maandunud ja seal igasugu sõiduriistadega kauplema asunud. Väikese arutamise peale saigi diil tehtud ja Kaku jaoks üks [L] sihuke aparaat üle lombi siiapoole teele saadetud. Sügisel IT Kolledzhist saadud palgalisast läks suur osa selle katteks…

Vahepeal tuli talv, kevadel oli aga ratas kohal (pagana AS EV võttis ropult palju tollimaksu – aga masin oli iga senti väärt, väga sobilik, mõnusalt rahulik ja madal riistapuu) ja tuli hakata kooli poole vaatama. Väikese kaalumise, ringinuhkimise ja ühe sõbra soovituse tulemusel sai valitud [L] Haja autokool ja õpetajaks Aivar Kuivkaev (ette rutates öeldagu, et õpetajaga vedas seamoodi). Teooria osas polnud probleemi, Kakk juba ligi 15 aastat autoga ringi kütnud. Aga praktika… Njaa. 35-aastaselt esimest korda elus tsikli selga ronida pole naljaasi. Eriti veel kui kooli tsikliks oli [L] sihuke elukas (aastanumber ei ole ilmselt täpne) – see on nii kõrge, et sadulas olles vaid varbaotsad maha ulatusid…

Esimene sõidutund maikuus algas markantselt – mats ja maaühendus. Tunni lõpus aga oli Aivar juba üsna rahul. Varsti aga sai selgeks, et loodetud kiirusega (suve keskpaigaks) neid lube küll ära ei tee. Ühe paraja kaskadööristiilis kelgutuse tegi greenhornist Kakk veel… Siiski, kooli eksamid sai sooritatud õigel ajal, lisaks tuli vahepeal käia esmaabikursustel (väga kasulik asi). Pidime juba ARKi minema, kui ühel hetkel tuli väga lollide asjaolude kokkulangemisel estakaadi peal selline pauk, et tulemuseks oli roidevahenärvi põletik ja poolteist kuud tugitooliaresti… Väga vastik kogemus, mida teistele eriti ei soovita. Õnneks jäi see puhkuse aega, nii et vaid pool suve rikuti ära.

Aga septembris hakkasime uuesti harjutama… Estakaadiga oli endiselt jamasid – kallakul peatuda ja paigalt võtta, kui vaid varbad maha ulatuvad, polegi nii lihtne. Aga noh, viimaks pandi päev paika – järgnes nädal aega närvitsemist ja harjutamist. No ja nüüd on see värk läbi. Edukalt.

Kohustuslikud komplimendid – esmalt õpetaja Aivarile. Soovitasin tal tsirkusse tööle minna – kui Kaku-suguse tsikliga sõitma õpetas, ei tohiks karude ja muude elukate sõitmaõpetamine enam üldse mingit pinget pakkuda… Igatahes suur kummardus. Tänusõnad ka teistele asjaosalistele – Vahurile hea ratta valimise ja kohalesaatmise eest ning va Puravikule, kes oma kasinast pulmade-eelsest ajast mitu hommikut võttis, et Kakuga Laagris ühe platsi peal natuke lisa-õppesõitu teha. Aitäh!

Järgmisel nädalal saab paberid kätte. Siis käib Kakk korra hopsti Portugalis konverentsil ning peale seda võib töristama hakata… Ettevaatust, mootorratturhiired – siin on mootorratturöökull!

Raamatubatoon

Näe, sõber [L] Aab on jälle huvitava asjaga lagedale tulnud – Eesti blogosfääris levib nimelt Raamatubatooni nimeline mäng… Et Aab järje [L] Kakule edasi andis, siis üritaks omalt poolt ka miskit kirja panna…

Raamatuid riiulis

Raamatukapis vist umbes sama palju kui Aabramil – pakuks 500 ringis. Suur osa Kaku vanu raamatuid aga asub vanemate juures maal. Nagu Aabil, kipuvad ka Kaku raamatud mööda laudu ja kappe ringi rändama ja lähevad kappi tagasi alles siis, kui Kiisu nende peale urisema hakkab.

Viimati ostetud raamat

Oli paks ja tehniline Red Hati kapsas. Paraku ei ole viimasel ajal raamatupoodi sattunud.

Hetkel loen

Paraku peamiselt Internetti… Lisaks [L] Pühakirja, kõikvõimalikke [L] J.R.R. Tolkieni asju (n+53 korda) ja häkerdiste asju nagu [L] Linuse [L] “Just for Fun” või Pekka Himase [L] “Häkkerieetika” (viimaseid eriti seoses algava õppetööga – kusjuures Himase raamat on mainitud viite all üle mõistuse odav, iga mõtlev inime võiks selle 15 krooni eest endale soetada!). Lisaks lugesin hiljuti Queeni DVD vaatamise-kuulamise juurde üle nende eesti keeles ilmunud biograafia.

Viimased viis loetud raamatut

Kas mõeldakse esmakordset või ka ülelugemist? Lugesin üsna hiljuti läbi neli kirikuisade sarja raamatut (Augustinus, Cyprianus, Loyola, Luther).

Raamatud, mis on mulle olulised

Selle jaoks on Kakul lausa [L] omaette veebileht.

Niih…. Tehtud. Kes jätkab? [L] Elanor? Või [L] Hans?

Mõnus väljasõit

Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂