Tagasi Rohelisel Saarel, vol 3

Eilne päev algas taas hommikulauas kolleegidega pada ajades ja kohalikku juustu kaifides (ilmselt oli selle margiks Duruss, hiljem nuhkisin välja. Kahjuks polnud aga võimalust minna seda poodidest jahtima). Pärast sööki kirjutasin end hotellist välja, võtsin asjad käe otsa (omal ajal ostetud väike ratastega kohver on hirmus hea asi – mahub lennukis käsipagasisse, mahutab nii läpaka kui mõõduka koguse kraami ning on ilusti järelveetav) ja vantsisin DIT poole.
Tööd jätkus viimasel hommikul vaid keskpäevani – et lõuna oli samas plaanitud 13.00-ks, istusin lihtsalt tunnikese läpakaga netis ja ajasin vahepeal teistega juttu. Tundub, et siin oli teisigi, kes minu IO-kriitikaga päris nõus olid, igatahes leidus mõttekaaslasi küll. Peale lõunat jätsin seltskonnaga hüvasti ja leppisin Vincentiga SMSi teel kokku, et käin veidi linna peal ja lähen seejärel temaga [L] IT Tallaght’s kokku saama.

Tolknesin natuke linna vahel ringi, ostsin paar pisiasja, vaatasin raamatupoode ja viimaks otsisin südalinnas üles bussi nr 54A peatuse. Dublini bussiliiklus on väljaspoolt tulija jaoks suht paras porno, peatustel pole nimesid (nüüdseks on küll vähemalt bussinumbrid seal kirjas) ja peatumist tuleb igal ajal ise paluda – nii et kui mahaminekukohta ise ära ei tunne, on tõsine võimalus mööda sõita. Õnneks olid bussinumbrid mitme aasta tagant meeles, peatuse asukoht samuti ning ka sihtkohas (kus tollal ise elatud sai) polnud äratundmisega mingeid raskusi.

Tallaght on Dublini edelapoolne eeslinn (umbes nagu Nõmme Tallinnal), mis tänaseks aga areneb nii kiiresti, et annab juba eraldi võttes ühe Iirimaa suurima linna mõõdu välja. Varasema ajaga võrreldes on kõvasti ehitatud ja nii linn kui ka kolledž laienevad mühinal. IT Tallaght, mida me eelmistel kordadel seoses ühe europrojektiga külastasime, on üks päris mitmest sedalaadi õppeasutusest üle Iirimaa – Institute of Technology on meie mõistes polütehniline kutse/rakenduskõrgkool, annab nii kutse- kui ka rakenduskõrgharidust ning viimastel aastatel pakuvad mitmed IT-d mõnes vallas ka kraadiõpet. Arvutivallas on vist lähimaks vasteks meie ITK, kuid iiri IT-d õpetavad märksa suuremat valikut alasid (ja arvutivallas paraku kummardavad endiselt pisipehmet puujumalat).

Sain ilusti bussiga kohale, jalutasin mööda igavesti uhkest pseudogooti stiilis prioraadikompleksist, kaifisin Glenview’ panoraami Wicklow’ mägede suunas, jalutasin [L] St. Maelruaini kirikuaias ning viimaks maandusin IT-sse. Vincenti oodates lappasin kohalikku tudengiteatmikku – muidu asjalik raamatuke, aga muude erinevate kontakttelefonide ja -andmete kõrval jäi silma rubriik “Relationships/Marriage” ja seal prominentsel kolmandal kohal figureeriv telefoninumber kirjaga “Victim Support”. Njah, kuidas seda nüüd mõista… 😀

Viimaks sai Vincent oma asjatoimetustega ühele poole ja hakkasime tema kodu poole liikuma. Kuna aga tee viis minu omaaegsest majutuspaigast mööda, tekkis mõte sisse astuda ja vaadata, kuidas tädi Claire elab. Mainitud võõrastemajapidajast vanadaam oli meile kõigile omal ajal vanaema eest – esimene kord olin seal sügisel neli nädalat, järgmisel kevadel veel kaheks tagasi minnes oli tõesti tunne, nagu läheks vanaema juurde. Hästi armas inimene on. Nüüd aga polnud paar aastat kontakti pidanud – isegi ei teadnud, kas ta eluski on (vana inimene ikkagi ju)…

No koputasime siis uksele. Ja ennäe, tädi ise täitsa ukse peal! Sama kõbus nagu enne (ehkki nüüd peaks aastaid juba üksjagu üle 70 olema) ning sama terane ja asjalik. Eks tal oli ka kindlasti tore meid näha – tegelikult pidavat tal paljud endised kliendid niimoodi sisse astuma (tädi Claire’i tundes pole see mingi ime). Viisime talle šokolaadi, tegime koos pilti ja istusime seal juttu ajades ligi tund aega. Vahva oli.

Edasi siis kobisime Vincenti poole. Vincent oli täitsa endine, tema proua Margaret samuti. Aga noorem põlvkond, sindrinahad, olid tollastest pägalikest vahepeal kõik Kakust pikemaks kasvanud… Hästi mõnus õhtu oli, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Kui hästi läheb, saab neid ehk lähitulevikus ka siinkandis näha – ma juba ähvardasin, et võtan hullud katsed kavasse ja proovin järgi, mismoodi ühe suure iirlase peal eestimaine saunaleil toimib…

Enne keskööd viskas Vincent mind lennujaama. Seal oli paras tsirkus, Eesti Õhu lend oli juba tablool pool tundi hilisem kui varem plaanis, seejärel aga venis veelgi. Selgus, et lennuki ühes aknas oli ühes klaasikihis mõra – igasugu insinöörid torkisid ja näppisid siis toda akent siit ja sealt ning viimaks andsid loa startida. Lennata tuli aga madalamal kui plaanitud ning seetõttu tuli kogu lennuplaan jms ümber teha. Kell oli igatahes tubli poolteist tundi üle eelnevalt teadaolnud stardiaja, kui minema saime.

Lend sujus vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada kapteni naljakat puterdamist vahepealsete teadete esitamisel (nii eesti kui inglise keeles). Olin parajalt zombie-olemisega, õnneks pakuti viivituse tõttu vähemalt kohvi tasuta (muidu on kogu nodi ju nüüd tasuline) ja see oli üllatavalt joodav keedetud. Päikesetõus oli ka täitsa ilus. Lennujaamas keegi mingit tüli ei teinud, pakke polnud ka vaja oodata. Taksosse ja koju.

Nii et nüüd tuleb hakata siinmail Vincentile mingit kättemaksuaktsiooni plaanima. Kokkuvõttes oli vahva sõit – tore oli nii maad kui inimesi uuesti näha. Varsti peaksid ka paar pilti siiasamma üles saama.

3 kommentaari postitusele “Tagasi Rohelisel Saarel, vol 3”

  1. Kairu ütleb:

    Ah, nii kade olen 🙂

  2. akaasik ütleb:

    Sain Kaku aadressi, kasutasin kojutulekut juba eelpool kurjasti ära.Elan fotosaidis ja ei tunne ise mingit vajadust üle piiri sõitmise järele.Seevastu on tekinud vajadus edastada virtuulselt teiste reisimisi, reportaaze, looduspilte jne.Mittetulundusühingul Portaal Estonaiphoto on probleem, kuidas luua 3-keelne fotosait, midagi sarnast http://www.photosight.ru (eesti,vene, inglise), kuidas leida, kaasata programmerijat ehitamaks portaali.

  3. Kakk ütleb:

    Kairule: ää muretse, jõuad kindlasti ka sinnakanti. Roomas ju käisime juba. 🙂

    akaasikule: Kui mingit konkreetsemat nõu vaja, võib mulle meilida ja küsida. Midagi suurt ise tegema hakata ei ole võimalik, midagi soovitada aga ehk ikka võin.