Kaku ajaveeb
Esimene edukas katsetus ahjus banaani küpsetamisega tehtud… Polnudki miskit keerulist – tegin mitmekordsest fooliumist kausi (tegevuse käigus kangastus millegipärast peaminister…), panin sellesse kaks kooritud banaani, sinna otsa paar lusikatäit mett ning siis rändas kogu kupatus küpsetusplaadi peal praeahju.
Küpses 200 kraadi peal ca 20 minutit. Tulemus oli igati mõnus, suht sarnast asja pakutakse hiinakates. Järgmisel korral on kavas juba gluteenivaba paneeringuga eksperimenteerimine.
… ehk vaarika-rummi-beseekook. Väga lihtsalt tehtav ja täitsa gluteenivaba, aga dieedisõbrad peaks ette vaatama.
Vaja läheb:
* üks kahepoolne besee-tordipõhi (müüakse suuremates poodides valmiskujul, plastkarbi sees)
* ca 300ml vahukoort
* suhkrut (maitse järgi)
* veerand purki (ca 100ml) vaarikamoosi (siin oli Meie Mari oma)
* sorts (ca pitsijagu) tumedat rummi
Koor tuleb koos suhkruga ära vahustada, lõpus segada sisse rumm. Alumine koogipõhi katta vahukoorekihiga, panna sinna peale teine pool koogipõhja, sellele määrida korralik kiht vaarikamoosi ja kõige peale veel kiht vahukoort. Kaunistada võib muidugi ka, aga seekord jäi tegemata. Viimaks lükata ööseks külmkappi laagerdama.
Järgmisel päeval on kook valmis – ja kipub väga kähku kaduma.
Seda retsepti on juba korduvalt proovitud ja eri tegelaste peal testitud, aga siia pole veel kirja pannud. Niisiis…
Sedakorda on vaja leivaküpsetusmasinat (ja reeglina sihukest, millega tavalisest jahust leiba ei tehta). Kakul on üsna tavaline Tefali oma. Progeda pole vaja, asi käib kõige tavalisema vaikimisi tsükli peal (kestusega 3:18).
Vaja läheb
* ca pool pakki gluteenivaba jahu (on proovitud nii heledama kui tumedamaga, kõige parem klassikaline sai tuleb Finaxi punasega). NB! Tõenäoliselt töötab sama retsept täiesti edukalt ka tavalise jahuga, kui sööjatel gluteeniga jama ei ole.
* ca 1/3 liitrit piima
* ca teelusikatäis jämedat soola (aga võib ka tavaline olla)
* ca supilusikatäis suhkrut
* sorts (pool klaasi?) õli – on proovitud nii maapähkli- kui oliiviõli
* pakike kuivpärmi – näiteks Nordic Yeasti sinine
Ja täidiseks:
* kaks küünt küüslauku
* üks sibul
* 5-6 keskmist šampinjoni
* paar sõrmepaksust singiviilu (kokku mingi 100 g kanti)
* paar samasugust viilu juustu
Täidisesse võib muidugi igasugust muud kraami ka panna, oliive näiteks. Ja küüslaugu asemel võib panna tai küüslaugukastet (väikesed kollase sildiga pudelid, täitsa gluteenivaba ja üsna looduselähedane kraam). Kogu see värk tuleb hakkida mõõdukalt peeneks, juustu võib ära riivida (kuid ei pea, kõlbavad ka kuubikud).
Esmalt läheb masina kaussi piim, sinna sisse sool, suhkur ja õli ning umbes pool jahust. See kõik on hea segi ajada – masin segab küll ise ka, aga kindlam on teda natuke aidata. Siis sinna selga ülejäänud jahu, selle pinnale pärm ja kauss masinasse toimetama. Kusagil 20 minuti pärast (Kaku masin annab selleks eraldi piibitamisega märku) läheb sinna juurde täidis. NB! Kausi ja masina vahele pudenenud kraam hakkab seal kärssama ja võib koduse suitsuanduri lolliks ajada – seega tuleb lisada ettevaatlikult! Eriti hullusti lehkab kõrbev küüslauk…
Kui tsükkel läbi on ja masin vait jääb, tasub tulemusel lasta veel kuni tund sealsamas järelküpseda – vastasel juhul on oht, et sai jääb keskelt tooreks (kui see peaks juhtuma, võib saia pooleks lõigata ja natukeseks tavalisse praeahju lükata). Valmis saia võib peale vormist väljalöömist võiga üle tõmmata.
Senise kogemuse järgi kaob sai kapi pealt kahtlaselt kiiresti…
Ei, Kakk pole läinud arstiteadust õppima. Hoopiski võttis kätte ja hakkas endale ise gluteenivabasid pelmeene tegema.
Aluseks sai [L] Mummu blogist pärit retsept, ainult jahu asendus Sunnuntai ja Finaxi gluteenivabade segudega. Nagu juba varem mainitud, on gluteenivaba taigna tegemine igavene keberniit – jahu meenutab konsistentsilt tärklist (seda ta osaliselt ongi, maisi oma) ega taha kuidagi muude asjadega seguneda. Ja rullitava konsistentsi saavutamine on eriti suur keberniit.
Täidise tegin suht eeskuju järgi. Ainult mõned maitseained mängisin veidi ringi ja õli läks tiba rohkem. Ja 3-4 poeküüslaugu küüne asemel oli tüse eestimaine küüslauguveerandik, mis vinge olemisega hiinlastele hoobilt ära teeb. Pelmeenivormi ei olnud, tegin klassikaliselt piparkoogivormiga kettaid lõigates, kahekorra murdes ja kahvliga kokku surudes. Suurem osa läks õue külmuma, väiksem osa ahju. Sinna läks ka lõpujääkidest tehtud maksipelmeen.
Küpsetamisel läksid kõik peale ühe lahti, seega tuleb järgmine kord korralikumalt kinni vajutada. Aga maitse oli tipptopp, tainas oli miskit lavaši ja nachode vahepealset ja täidis mõnusalt krehvtine.
Tähelepanek: pelmenoloogiaga ei tohiks tegelda, kui endal kõht tühi on. Aega läheb üksjagu ja suu hakkab koola ajama…
APDEIT 10.12: vahepeal sai pelmeenid ära külmutatud ja täna siis ka keetmist proovitud. Vastu kartusi jäi enamik täitsa terveks ning maitsesid täiesti tavapäraste, paremat sorti pelmeenide moodi. Ainus tähelepanek on, et külmutamisel ei tohi pelmeene kokku jätta, tekib samasugune kole känkar nagu tihti poepakkides näha võib.
Sedakorda esimest korda gluteenivaba dieedi tingimustes ja traditsioonilisel viisil nagu varem.
Kolleegide antud juuretist ei anna enam kasutada, tuli teha ise (gluteenivabalt). Tuli totaalne improvisatsioon – väikesesse keeratava plekk-kaanega heeringapurki läks kolm Schäri gluteenivaba kuivikut (pudikstehtuna), ports Nopri kirsijogurtit (muud sellelaadset hetkel kodus polnud) ja peotäis Finaxi Grov Mjölmixi gluteenivaba jahusegu. Purk läks neljaks päevaks kapi peale sooja ning tegutses seal omaette. Õhku midagi ei lennanud (kindluse mõttes sai kaas jäetud kinni keeramata). Nelja päeva pärast lõhnas sodi hapult – ent lõhnas, mitte ei haisenud.
Edasine protsess sarnanes suuresti varasema leivateoga. Paraku ei julgenud varasemaid plekkvorme kasutada – tuleb osta uued, seekord tuli jääda pätside juurde. Veidi üle liitri vett keema ja pärast suurde potti, kui käesoojuseni jahtus, siis tuttuus juuretis sisse, natuke Mjölmixi lisaks ja ligi ööpäevaks potiga vannitoa nurka seisma, suurema paueri andmiseks valasin sisse ka ca pool klaasi värsket õunamahla. Järgmisel päeval läks juuretisepurki juba uus juuretis järgmise laari jaoks, potti lisandus sool, suhkur ja seemned (lina ja sihvkad), seejärel järk-järgult terve kott Sunnuntai tumedat gluteenivaba jahusegu. Segamine-sõtkumine on märksa suurem keberniit kui tavalise jahu puhul, ent viimaks oli potis miski asi, mis meenutas juba päris lootustandval määral leivatainast. See läks uuesti vannitoa nurka.
Ajagraafik oli selline, et pott jäi vannituppa ligi ööpäevaks – ja hea oli, kuna lõpuks oli kerkimine päris korralik (arvestades värsket juuretist – enamasti pidavat see saama täisjõu 3-4 korraga). Seega näib, et gluteenivaba leiva puhul kuuest tunnist ei piisa, kerkimine peab kauem kestma.
Lõpuks aga oli tainas valmis, sellest sai plaadile kaks suurt pätsi. Kui viimaks asi ahjust välja tuli, oli tulemuseks keskmisest korralikumat sorti seemneleib – päris must leib mitte, ent siiski leib, mitte sai. Seega tuleb eksperiment kuulutada kordaläinuks.
Ja kui keegi peaks gluteenivaba juuretist tahtma, siis Kaku purgist peaks natuke ka teistele jätkuma (kõige lihtsam on muidugi küsida järgmise laari tegemise eel).
Kuna Kakk ei tohi teraviljavärki (vähemalt mõnda aega) tarvitada, siis tekkis muuhulgas probleem näiteks ketšupiga, kuhu kiputakse imelikke asju (maltodekstriin jms) segama. Mis ikka, teeme ise, täitsa improviseerimise korras (mõtteliseks aluseks sai netist võetud pico de gallo -nimelise mehhiko salsa retsept):
* 12 kobartomatit (~4 tavalist)
* 4 väikest hapukurki (~2 suurt)
* 4 väikest sibulat (~2 suurt; tegelikult võib natuke vähem panna, ühest suurest peaks piisama)
* 2 küünt küüslauku
* 1 tšillikaun
* poole sidruni mahl
* 1,5tl suhkrut
* peoga soola
* sorts balsamicot
* suurem sorts oliiviõli
Komponendid mõõduka suurusega tükkideks, blenderisse ning põhjalikult puruks ja segamini. Täitsa huvitav asi tuli – ehkki ilmselt tasub retseptiga veel edasi mängida, et maitse päris tasakaalu saada (sibulat võiks ehk vähem olla). Sellest laarist tuli välja ligi liiter sousti – osa jäi kohe pastakeetmist ootama, ülejäänu kolis purgiga külmikusse.
Tarbitud sai taldrikutäie riisinuudlite ja peotäie juustupudiga – tavalise pastaga polnud erilist vahet. Jõmmid tegid algul nägusid, aga peale proovimist kadus sodi kopsikust suht kähku.
Kui keegi peaks kunagi tahtma Kakule süüa pakkuda, siis igaks juhuks teavitus – tavalist leiba-saia, pastat, pitsat, õlut jms asju, milles leidub rukist, otra või nisu, ei tohi va linnule enam anda (õnneks on olemas ka erivariandid, kus neid – või õigemini gluteeni-nimelist ollust – pole). Esialgu sügiseni, aga võib juhtuda, et ka edaspidi.
Aga positiivse poole pealt on endiselt in näiteks liha, riis, puuviljad, punane vein ja šokolaad… 
Seekord katsetas Kakk erinevates söögikohtades palju nähtud seentega sealiha tekitamist. Tuli välja küll.
Vaja läheb:
* ca 1kg sealiha (siin oli Rimi karbonaad)
* üks pirakas sibul
* poolik karp šampinjone
* pool suurt pakki (=väike pakk) hapukoort
* juustu (viilutatud või riivitud)
* soola ja pipart
Sealiha sõrmejämedusteks viiludeks, läbi vasardada, mõlemale poole soola ja pipart riputada ja fooliumiga ahjuplaadile panna. Lihaviilude peale käivad viiludeks lõigatud seened ja sibul. Sinna peale hapukoort ning kõige peale juustuviil (või riivjuustu). Küpseb ahjus 200 kraadi peal ca pool tundi (sõltub ahjust).
Kõrvale tegime kartuliputru, aga kindlasti võib ka muid lisandeid kasutada. Sünnib väga hästi süüa.
Veel variatsioone pasta teemal… Vaja läheb
* pakk pennet
* 400g lõhekonservi (siin oli John West Pink Salmon)
* 200g hapukoort
* 50g võid
* 2 küüslauguküünt
* maitseaineid (sool, pipar, basiilik, muskaatpähkel)
Penne keeta nagu ikka. Kastet alustasin võist, mille koos purustatud küüslauguga pannil ära sulatasin. Sinna otsa siis kala (konservis võib olla vahel selgrootükke, mille võib välja korjata – aga nad on suht pehmeks hautatud ja sünnivad süüa), veidi hiljem maitseained ja viimaks hapukoor. Kuumutada keskmisel tulel veel ca veerand tundi (segada tuleb ka), siis peaks valmis olema.
Jätkub sõltuvalt penne kogusest ja sööjate näljasusest 3-4 inimesele. Peale võib garneeringuks mõnd kõva juustu riivida.
Veel üks laupäevaõhtune improvisatsioon pastakastme teemal:
* 2 karpi purustatud konservtuunikala
* 1 suurem sibul
* 3 küünt küüslauku
* 1 suurem tomat
* väike purk rohelisi oliive
* peotäis marineeritud šampinjone (mistahes seened peaks sobima)
* 3 päikesekuivatatud konservtomatit
* ca 100 g juustu
* ca 200g hapukoort
* poole sidruni mahl
* maitseained: tšillisegu, basiilik, muskaatpähkel
Sibul, küüslauk ja tomatid peeneks (väga õhukesed viilud käivad ka), seened ja oliivid pooleks ning kogu kupatus pannile praadima. Kümnekonna minuti pärast tuunikala sinna otsa, veel veidi hiljem maitseained, sidrunimahl ja juust (riivida ei viitsinud, jällegi piisas õhukestest viiludest). Segada ja kuumutada, kuni juust ära sulanud, siis lisada hapukoor ning kuumutada segades veel natuke (kokku läks umbes pool tundi).
Jätkub pasta peale lahedasti neljale inimesele. Publikust kostis igatahes kiiduavaldusi.