Silt: film

Filmielamus: Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused

Midagi tõsiselt head on jälle arhiividest üles kaevatud. Sherlocki seikluste taasnägemine tekitab tublisti nostalgiat – kui need esmakordselt telekas jooksid, oli Kakk ikka väga kõvasti noorem. Aga asi pole mitte ainult nostalgias – see on tõepoolest vähemalt seninähtutest parim ekraniseeringutesari kuulsa detektiivi lugudest. Ehkki on neid, kes Basil Rathbone’i paremaks Sherlockiks peavad, eelistab siinkirjutaja selgelt Vassili Livanovi tegelaskuju (huvitav – kaks parimat Sherlocki on sisuliselt nimekaimud). Neid, kes samamoodi arvavad, on ilmselt teisigi – igatahes ei juhtunud kaheksakümnendatel just tihti, et N. Liidu näitleja saab Order of British Empire’i (ja seda veel nii inglasliku rolli eest).

Tugevaid kohti on filmil veel. Lisaks nr. 1-le ehk Sherlockile on ülimalt hästi kujutatud ka “number 2” ehk Vitali Solomini dr. Watson. Niisamuti väga hea on Rina Zeljonaja Mrs. Hudsonina, lisaks veel rida teisi meeldejäävaid tegelaskujusid (sir Henry ja Stapleton “Baskerville’ide koeras”, kolonel Moran ja muidugi kurja juur professor Moriarty Holmesi surma ja tagasituleku loos jne jne).

Fantastiliselt hea on Vladimir Daškevitši muusika. Otse kümnesse – jõuline ja ilus peateema, keskel erinevaid motiive (viiulipartii, mida mängiks justkui Holmes ise, keldilik vaheosa jne). Ja kogu visuaalne pool on samuti tasemel – kuuldavasti on suur osa ka Eestis filmitud (näiteks koeraloo Grimpeni soo ja nõmm on tegelikult Risti raba Haapsalu maantee ääres).

Kogu film on (kui nii võib öelda) hämmastavalt mittevenelik. Üksnes üksikutes kohtades on aimata vene päritolu ja nendes annab see filmile pigem juurde (kasvõi vapustusest taastuva sir Henry lusikaga toitmine koerafilmi lõpus, mis meenutab natuke teist vahvat nõukaaegset filmisarja “D’Artagnan ja kolm musketäri”).

Esimene film sai eile ära nähtud, ootame huviga teisi.

Filmielamus: In Hell

Van Damme? Tobi yokogeri (samalaadne klassika nagu Norrise mawashigeri), kenad tibid, tamasseri rauad ja maailma päästmine? Seekord mitte. Nii ebatõenäoline kui see mõne kriitiku jaoks on – “Belgia puupea” on näitlejaks saanud.

Stampe on ka selles sünges loos omajagu, kuid kindlasti mitte rohkem, kui mõnes “heas” filmis. Naise mõrvamine, mehe kättemaks ja kinnimakstud kohus – jah, neid on mujal ka nähtud. Koiliblika kujund (mis ei ole üldse halb) on ilmselt pärit aasta-paar varem ilmunud LotR-ist. Aga sellist koloriiti, nagu režissöör Ringo Lam siin demob, näeb ameerika filmis suht harva. “Shawnshanki lunastus” oli ehk veel parem, aga mitte klassi võrra.

Nagu juba öeldud, ei näe siin uhkeid kannaga pähe löömisi. Näeb aga Liivi sõja ajal Eestissegi jõudnud koerakoonlaste piiritut julmust omavahelistes kahevõitlustes. Hammastega kõri läbinärimine või ühe sadistist valvuri jalgade lömastamine auto all peategelase poolt ei tundu seejuures üldse kunstipärase liialdusena.

Ja häid osatäitmisi on siin veel. Eriti hämmastavana tundus mõnd vangi mängiva ameeriklase tõetruudus – hiljem järgi vaadates aga selgus, et näitlejadki polnud suurelt jaolt anglosaksi nimedega.

Filmi lõpp vajub natuke ära. Tundub, nagu oleks tegijatel olnud hirm liiga juustust happy end’i teha, samas ka ei saanud ameerika publikule lauskoledat lõppu välja käia. Nii jääb tulemus kuidagi ripakile. Aga üldmuljet ei suuda see oluliselt rikkuda.

Eestlasena (või mõne muu eks-idablokimaa elanikuna) on seda filmi vaadata veel hoopis omaette tunne. Kahjuks ei saa mõnest vastikult tuttavast tundest üle ega ümber. Mõnigi veel elus olevatest vanadest eesti meestest võib “filmimuinasjutuga” äravahetamiseni sarnaseid, aga kahjuks täiesti reaalseid mälestusi rääkida. Mõned asjad ei muutu kunagi.

Üks tsitaat

“Well, let me explain the New World Order. Governments and corporations need people like you and me. We are Samurai… the Keyboard Cowboys… and all those other people who have no idea what’s going on are the cattle… Moooo. ”

Eugene ‘The Plague’ Belford filmist Hackers

Tuli täna meelde seoses mõningate TLÜ inimeste arusaamadega mõnedes IT-alastes küsimustes. Lähemalt ei hakka kommenteerima.

Ohtlik mees

Eespool kirjutasin Con Airi filmist, kus figureeris Danny Trejo esituses ka sarivägistaja Johnny-23. Täna kohtasin seda meest Pääskülas Kalda tänaval. Tal olid tunked seljas ja suur korv seeni käes, kuid samasugune nokamüts peas ning täpselt sama veidi viltune muie suul.

Naised, olge sealkandis ettevaatlikud.

Filmielamus: Con Air

Nagu ilmselt juba eelmistest filmijuttudest aru saab, armastab Kakk madinafilme. Pealkirjas mainitud lugu on viimase nädala jooksul kaks korda telekas jooksnud ja sellest pole varem kirjutatud, nii et teeb seda siis nüüd.

Con Air on küll Hollywood, aga üsna väga hea Hollywood. Loo lähtepunkt – heatahtlik kutt, kel ei jää enda ja sõbratari kaitsmiseks purjus pättide eest muud üle kui üks neist mättasse lüüa ning kes selle eest pikaks ajaks vanglasse satub – kõlab kuidagi koduselt. Umbes nagu JOKK… Sellele järgnenud vangla-ajast libisetakse üle, kuid tore ja soe on isa ja tütre (kes üksteist kunagi näinud pole) kirjavahetuse näitamine. Siis aga algab päris film – Nicholas Cage’i mängitud (üldse on see film tipptegijaid täis, eks see annab ka juurde) Cameron Poe saadetakse tapiga teise vanglasse, et amnestiat arutada. Lennuk on retse täis, üks hullem (ja koloriitsem) kui teine. Ja retsid otsustavad lennuki oma võimusesse saada ja kuhugi soojale maale kolida.

Tipptase on muidugi John Malkovichi Cyrus “The Virus” Grissom. Kuuldavasti loetakse seda rolli üheks parimaks kurikaelakehastuseks ning vist õigusega. Karismaatiline kuju, räägib väga korrektset inglise keelt (kaitses vangis olles doktorikraadi…) ning on samavõrd intelligentne kui julm. Film on häid one-liner‘eid täis. “Would you identify yourself, pleeaasee?” läbirääkija telefonikõne peale, reeturist latiinole tuld otsa pannes (teine kisab “Cy!”, Viirus täiendab “…onara!” ja viskab koni…) jne.

Värvikaid tüüpe on veel (visionäärist neegerterrorist Diamond Dog, pisikene pede Sally-Can’t-Dance, jõhker vägistaja Johnny-23 jt). Kuid isegi vist Viirus kahvatub teise tippnäitleja Steve Buscemi esitatud Garland Greene’i ees. Loo edenedes tuuakse “Marietta Tükeldajaks” tituleeritud väidetav 39 inimese tapja eritranspordiga lennukisse. Seal lastakse ta lahti ning sarimõrvar osutub täitsa inimeseks. Üsna isemoodi inimeseks küll …

Ja kui siis too kõhetu maniakk vahepeatuse ajal jalutama läheb ja ühe väikese tüdruku leiab, käivad vaatajal juba ette judinad üle selja. Päris pikka aega – ka veel siis, kui tüdruk küsib “Are you sick?”… Ja siis hakatakse koos nukkudega mängima ning “He’s Got The Whole World In His Hands” laulma… Johhaidiii. Ja kui Garland lahkub, jääb tüdruk lennukile järele lehvitama.

Filmi parim tsitaat pärineb samuti Garlandilt, kui vangid lennukis Lynyrd Skynyrdi “Sweet Home Alabama” saatel ringi kargavad: “Define irony: a bunch of idiots dancing around on a plane to a song made famous by a band that died in a plane crash. ”

Filmi lõpust oleks too tagaajamine võinud ära jääda. Pritsuauto küljes kõlkumine jne läksid liiale, eelmised madinad olid märksa usutavamad. Hästi ja efektselt oli lahendatud aga lühike ja tappev käsivõitlusstseen angaaris, kus Poe mõne sekundiga kaks latiinot auti lööb ja siis agent Larkiniga tõtt vahtima jääb.

Tõsiselt sürr koht on ka hädamaandumine Las Vegases, mille eel mitmed kanged retsid surmahirmus ruigavad: “We’re gonna die!!”, Garland aga üürgab stoilise rahuga üle lennuki laulda “He’s got the whole world in His hands….”. Sürri on üldse filmis üksjagu, kasvõi jobust agendi sportauto, mis startiva lennuki sabas talle köie otsas järgi lendab, või taevast penskarite autokapotile sadav laip.

Kompliment veel lõpukaadri osas – peale ilusat happy end’i läheb pilt kasiinosse, kus Garland rahumeeli kokteili limpsib ja mängib. Kusjuures filmi kiiks on selles, et alguses jõleda sarimõrvarina esitletud selli põgenemise üle võib sealkohas pigem heameelt tunda, samas aga jääb täiesti lahtiseks, mida isand Greene hiljem ette võtab…

Nii et täitsa lahe vaatamine. Samasse klassi Arnie “True Lies”-i või mõne muu sarnase looga.

Filmielamus: Luther

Selle aasta EKEK kirikulaagris näitas isa Heigo rahvale USAst toodud [L] filmi (psst, igasugused kopiraiditropid hakkavad seda kuuldes pröökama!) Martin Lutherist. 2003. aasta toode, valminud kuuldavasti mitmete luterlike organisatsioonide tellimusel ja levivat piiratud tiraažis.

Kuid film on hea. Tõsi, tegu on kahtlemata romantiseeritud käsitlusega suure usureformaatori elust (paralleeli võib tõmmata Franco Zeffirelli 1972. aasta looga Assisi Franciscuse elust [L] “Brother Sun, Sister Moon”) ning eks natuke on ka tendentslikkust näha (kes maksab, tellib muusika), kuid mitmedki ajaloolised detailid (kasvõi kuulus tindipotivise kiusava saatana pihta) on sisse toodud ning tulemuseks on kaasahaarav pilt omaaegse Püha Saksa Rooma Riigi ajast. Kogu selle suurejoonelisuses (vürstide ja kardinalide elu-olu), romantilisuses (Martini põgenemine Wormsist, nunnade põgenemise korraldamine tünnide sees ning hilisem abielu Katharina von Boraga) ja jubeduses (talurahva troostitu elu ning hilisema talurahvasõja metsikused mõlemalt poolelt).

Joseph Fiennes peaosas on väga hea, lisaks on näitlejateansamblis sir Peter Ustinov (Saksi vürst Friedrich Tark) ja Alfred Molina (kurikuulus indulgentsiärikas Johann Tetzel), tore on ka Claire Cox Katharinena ning Bruno Ganz Martini vaimuliku kasuisa Johann von Staupitzina (kes jääb vaieldamatult positiivse tegelasena ometi katoliiklaseks – muidu kipub katoliiklus saama kergelt musta märki külge) ja Marco Hofschneider Martini pikaajalise kaaslase Ulrichina, kes lõpus paraku katoliiklaste poolt ärapõletamise läbi kurva otsa leiab. Targa vastalise Girolamo Aleanderina teeb tugeva näitlejatöö Jonathan Firth.

Ajaloolisi küsitavusi otsimise korral ilmselt siiski leiab. Mõnes kohas on kronoloogia natuke paigast (ajalooline Martin oli vist jupp maad vanem kui filmis). Ehkki Martini inimlikud nõrkused on filmis kajastatud (kasvõi too tindipotilugu), on üle libisetud mõnest seigast, mis tänase vaataja jaoks kangelase portreega ei sobi. Kasvõi ajaloolise Martini soovitus mässavad talumehed marutõbiste penidena mättasse lüüa.

Aga ikkagi – see on hea film. Täiesti vaadatav ka ilma igasuguse teoloogiahuvita kui korralik ajalooline draama, detailide tundmine annab muidugi palju juurde. Võiks ju ka soovitada koolide usundiõpetuse ja ajaloo lektüüriks – kuid ei, äkki hakkab mõni ärksam tüüp seda nähes religiooni vastu sügavamat huvi tundma… 😛 Aga Kakk võtab millalgi kätte ja tellib selle kusagilt ära. Zeffirelli Franciscuse-looga koos.

Nallakas kinupilt

Laupäeva öösel tuli telekast USA 1995. aasta noortefilm [L] Häkkerid.

Peris naljakas vaatamine oli. Tegelikult iseenesest ju mõnus hoogne noortekas, mis mõnedki Matrixist tuttavad nipid juba varem sisse tõi. Ka noor Angelina Jolie on päris tuntavalt Carrie-Anne Mossi olemisega.

Põhihäda on filmis siiski see, et pärishäkkeritega on tegijatel suht vähe pistmist olnud. Ehkki arvutitega ilmselt rohkem kokku puutunud konsultandid on filmi sisse pistnud mitmeid tõsielulisi vihjeid (arvutinimi Gibson viitab Neuromanceri autorile, nn. värviraamatud (Orange Book, Purple Book, Dragon Book) on häkkeriklassikas olemas, Hacker Manifesto nimelist dokki võib netist ka päriselt leida, filmi lõpus ekraanilt paistev “Arf-arf! Got you!” oli ühe varase viiruse visatav kild jne), on lõpptulemuse kujundamisel jäänud peale sensatsioonihimuliste lollide tahe. Millal õpib Hollywood ära, et

1. Häkkerid ei ole pätid ja korrarikkujad (tõsi, käesolev film polnud ses mõttes kõige hullem) ega kasuta ka naljakaid nimesid nagu Cereal Killer. Pättusi teevad kräkkerid ja skriptitatid.
2. Arvutis liikuv informatsioon ei sarnane värvilistele vingerdavatele spagettidele, 3D-mängule või tuledes kõrghoonele.
3. Ei pärishäkkerid ega ka filmis kujutatav seltskond (kes pigem kuulub siiski black hat’ide ehk kräkkerite hulka) ei kasuta just kuigivõrd Macintoshi arvuteid (tõsi, MacOS X ajastul on need natuke enam ka selles seltskonnas levima hakanud).

et cetera ad infinitum…

Tuleb tunnustavalt mainida, et ehkki põhiline positiivsete kangelaste seltskond oli diverse nagu poliitkorrektsus nõuab (kaks “kaukaaslast” – muide, vist ainult jänkid võivad nii jaburad olla, et valget inimest Caucasian’iks nimetavad -, paar juuti ja neegrit, viimaks ka veel paar supervõimetega asiaati), oli tegijatel jätkunud jultumust panna mustanahaline mees mängima üht markantsemat antikangelast, ennasttäis ning masendavalt lolli pintsaklipslast Richard Gilli…

Lõbus detail oli ka “da Vinci viirus”, mille nimi ilmselgelt Michelangelot parafraseerib, kuid mis filmis suudab jubedal moel ka tankereid kummuli keerata. Sellega seoses aga tekkis Kakul hoopis paralleel seni arusaamatult populaarse Dan Browni üllitisega…

Tegelikult see paralleel peab täitsa paika. Nii “Häkkerid” kui “Da Vinci kood” on noortepärased, kaasakiskuvalt esitatud, kuid reaalsusega vaid vähe kokkupuuteid omavad muinaslood. Kakk loodab aga väga, et tulevased IT Kolledži tudengid ei hakka oma arvamuse kujundamisel võtma malli neilt totudelt, kes “Da Vinci koodi” ehtsaks ajalooks peavad.

Üks tsitaat

… seekord filmist “Mask” (mitte too totter kumminäofilm Jim Carreyga; filmi ennast pole paraku tükk aega kusagil näidatud, tsitaat on võetud veebist), mida kõigile soovitaks. Eriti puuetega inimestele või vanemaile, kel on puudega laps. Film räägib geneetilise koljudeformatsiooniga poisist – konkreetne tsitaat pärineb poisi emalt (popdiiva Cher ühes oma parimatest filmirollidest):

Rusty: First you told me he was gonna be retarded, then you told me he was gonna be blind AND deaf. If I’d dug his grave every time one of you geniuses told me he was gonna die, I’d be eating fuckin’ chop suey in China by now!

Peaks mõnegi tumbatohtri ka siinmail mõtlema panema (kurb, aga tõsi – mõni käib üksteist aastat ülikoolis ja on ikka samasugune jobu nagu peale põhikooli lõppu. Õnneks on suur enamik arste ikkagi inimesed omal kohal). See tsitaat võiks väga hästi ka Kaku emmelt pärineda…

Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.