Laupäeva öösel tuli telekast USA 1995. aasta noortefilm [L] Häkkerid.
Peris naljakas vaatamine oli. Tegelikult iseenesest ju mõnus hoogne noortekas, mis mõnedki Matrixist tuttavad nipid juba varem sisse tõi. Ka noor Angelina Jolie on päris tuntavalt Carrie-Anne Mossi olemisega.
Põhihäda on filmis siiski see, et pärishäkkeritega on tegijatel suht vähe pistmist olnud. Ehkki arvutitega ilmselt rohkem kokku puutunud konsultandid on filmi sisse pistnud mitmeid tõsielulisi vihjeid (arvutinimi Gibson viitab Neuromanceri autorile, nn. värviraamatud (Orange Book, Purple Book, Dragon Book) on häkkeriklassikas olemas, Hacker Manifesto nimelist dokki võib netist ka päriselt leida, filmi lõpus ekraanilt paistev “Arf-arf! Got you!” oli ühe varase viiruse visatav kild jne), on lõpptulemuse kujundamisel jäänud peale sensatsioonihimuliste lollide tahe. Millal õpib Hollywood ära, et
1. Häkkerid ei ole pätid ja korrarikkujad (tõsi, käesolev film polnud ses mõttes kõige hullem) ega kasuta ka naljakaid nimesid nagu Cereal Killer. Pättusi teevad kräkkerid ja skriptitatid.
2. Arvutis liikuv informatsioon ei sarnane värvilistele vingerdavatele spagettidele, 3D-mängule või tuledes kõrghoonele.
3. Ei pärishäkkerid ega ka filmis kujutatav seltskond (kes pigem kuulub siiski black hat’ide ehk kräkkerite hulka) ei kasuta just kuigivõrd Macintoshi arvuteid (tõsi, MacOS X ajastul on need natuke enam ka selles seltskonnas levima hakanud).
et cetera ad infinitum…
Tuleb tunnustavalt mainida, et ehkki põhiline positiivsete kangelaste seltskond oli diverse nagu poliitkorrektsus nõuab (kaks “kaukaaslast” – muide, vist ainult jänkid võivad nii jaburad olla, et valget inimest Caucasian’iks nimetavad -, paar juuti ja neegrit, viimaks ka veel paar supervõimetega asiaati), oli tegijatel jätkunud jultumust panna mustanahaline mees mängima üht markantsemat antikangelast, ennasttäis ning masendavalt lolli pintsaklipslast Richard Gilli…
Lõbus detail oli ka “da Vinci viirus”, mille nimi ilmselgelt Michelangelot parafraseerib, kuid mis filmis suudab jubedal moel ka tankereid kummuli keerata. Sellega seoses aga tekkis Kakul hoopis paralleel seni arusaamatult populaarse Dan Browni üllitisega…
Tegelikult see paralleel peab täitsa paika. Nii “Häkkerid” kui “Da Vinci kood” on noortepärased, kaasakiskuvalt esitatud, kuid reaalsusega vaid vähe kokkupuuteid omavad muinaslood. Kakk loodab aga väga, et tulevased IT Kolledži tudengid ei hakka oma arvamuse kujundamisel võtma malli neilt totudelt, kes “Da Vinci koodi” ehtsaks ajalooks peavad.
Eile õhtul ei sattunud küll mainitud filmi vaatama, kuid olen seda varem oma 10 korda vaadanud. Vaidlen vastu:
1. Pätte ja korrarikkujaid on nii margikogujate, benjihüppajate kui ka häkkerite seas. Leian, et häkker ja kräkker on kaks äärmust, mille vahele kõik väga suurte tehniliste teadmistega arvutikire orjad saab paigutada. Skriptitatid ei tohiks üldse antud punkti alla kuuluda – need ju hoopis teisest muinasjutust – ka filmis polnud neist juttu. Miks tõsised häkkerid/kräkkerid ei võiks kasutada naljakaid nimesid? Kui zone-h’s ringi vaadata, leidub seal küllaga humoorikaid nick’e (ka siis kui scriptkiddied välja jätta)
2. Ülivõimekate inimeste jaoks võib arvutis liikuv info tunduga küll spagettidena jms. Aasta eest lugesin üht artiklit mehest, kes suudab ca 10-kohaliste arvudega vabalt korrutamis-jagamis ja muid tehteid teha. Ta rääkis, et see võime tuleb tal just sellest, et ta tunnetab arve kui mingeid võnkuvaid lained. Samamoodi on olemas ju inimesed, kes suudavad tundeid värvidega iseloomustada – see pidi olema põhjustatud nende aju ehituse eripärast, kus erinevad keskused “segavad” teatud põhjustel üksteise tööd.
Kas nägid filmi algust, kus peategelane lennukiga lendas ja aknast linna vaatas?
3. Kui Linuse sugused mehed mac’e kasutavad http://www.minut.ee/article.pl?sid=05/03/10/0752223 siis miks ei peaks seda häkkimisega elu põnevaks tegevad fanaatikud seda kasutama.
Gill meenutas mulle pigem Eddie Murphy tegelaskujusid, päris anti-kangelane oli ju ikkagi Katk.
Igal juhul jään ootama “directed by Kakk” täispikka mängufilmi häkkeritest,
See, et tingimata peab olema mingi kurjakuulutav nimi, sõtlub jah, pigem inimese iseloomust kui tegevusvaldkonnast. Ka igati korralike ja tublide progejate hulgas on neid, kes mingile avatud projektile kaastööd teevad imelike nimede alt. Pealegi tekitavad Kakk, Kalamees ja Aabram korralikes koduperenaistes imestust, et misasja 😛
Film ei kujutanud mitte ülivõimekaid inimesi vaid arvuteid, mis selle asemel, et prosematsu koodi murdmisele või millegile muule rakendada, tegelesid hoopis mõttetu 3d joonistamisega ekraanile. Pigem jääb mulje, et ekraani vahtiv imbetsill muudmoodi ei orienteeru, kui kõik puust ja punaseks ette joonistada. Iseasi on see, et jah, visualiseeritud informatsiooni on märksa kergem haarata ja töödelda aga selles filmis konkreetselt olid need küll rohkem eriefektide pärast.
Kogu see film on tõsine camp ja läbinisti nii klišeelik, et see peaaegu lunastab kogu selle totruse välja ja teeb sellest toreda B-kategooria klassika. Seda filmi teavad ju kõik, olgem ausad 🙂
Lord Nikon’i võiks oma fotograafilise mäluga keskmisest võimekamate inimeste kilda lugeda.
Selle kireva 3D annaks ma küll andeks. Koduperenaised ei mõistaks muidu üldse, mida need fanaatikud seal käsureal teha üritavad. Pigem olgu selline kirev lahendus, kui tüüpiline arvuti-piiksutab-iga-klahvivajutuse-peale ja punased-suured-üle-ekraani-veateated ja politsei andmebaasist otsimine, kus arvuti kuvab ekraanile järjest kõik need paar miljonit fotot.
Eheh… Jälle on usinad vennad diskuteerimise üles võtnud. 🙂
Maci kohta ütlesin ju sulgudes ka, et tänapäeval on pilt veidi muutunud. Mis Linusesse puutub, siis küllap ta pruugib seda siiski lihtsamate igapäevategemiste (meilid, dokid) jaoks. Ei kujuta ette, kuidas ta poolkinnise süsteemi seljas hoopis teise süsteemi tuuma häkib… Aga Linus on minuteada eluaeg suht apoliitiline ja kildkonnaväline tüüp olnud, sellest vist ka tema edu.
Spagettidest – Aabram ütles just selle välja, mis mindki häiris. Et tingimata peab miskil jabural moel visualiseerida üritama. Ilmselt tänapäevane raamatuid mittelugev ja videomängudel kasvanud põlvkond on niivõrd kehva kujutlusvõimega, et muidu ei jõua mõte kohale… Autistidest supersellid, keda Kalamees mainib, moodustavad seltskonnast siiski tühise vähemuse.
Selle häkker-kräkker kategooriavärgi üle võib muidugi vaidlema jäädagi – niipalju kui on asjaga seotud inimesi, tundub olevat ka eri arvamusi. 🙂 Ise eelistaksin siiski toetuda nende sellide mõtetele, kelle credentials’id vist suurimad on. Ehk siis millegi suure valmistegijad, mitte p…ssekeerajad.
Ja mis filmitegemisse puutub… Võiks ju täitsa (peaks Elanori appi kutsuma 🙂 ). Aga tõsiselt, ilmselt on häid häkkerifilme täitsa olemas. Kasvõi too “Revolution OS”-dokkar annab arvutihuvilisele pea sama vaatamismõnu kui lahjema kategooria kunstpilt.
Kaku arvamus muidugi…
Sellega on muidugi nii, et kui teha reaalsust peegeldav film, siis oleks see asjassepühendamatu vaataja jaoks surmigav. Istub mingi vend ja klõbistab ja kirub ja klõbistab ja klõpsib ja joob kohvi. Või õlut. Social engineeringut oleks muidugi juba toredam vaadata või pangaautomaadi skinnimist või muud.