Van Damme? Tobi yokogeri (samalaadne klassika nagu Norrise mawashigeri), kenad tibid, tamasseri rauad ja maailma päästmine? Seekord mitte. Nii ebatõenäoline kui see mõne kriitiku jaoks on – “Belgia puupea” on näitlejaks saanud.
Stampe on ka selles sünges loos omajagu, kuid kindlasti mitte rohkem, kui mõnes “heas” filmis. Naise mõrvamine, mehe kättemaks ja kinnimakstud kohus – jah, neid on mujal ka nähtud. Koiliblika kujund (mis ei ole üldse halb) on ilmselt pärit aasta-paar varem ilmunud LotR-ist. Aga sellist koloriiti, nagu režissöör Ringo Lam siin demob, näeb ameerika filmis suht harva. “Shawnshanki lunastus” oli ehk veel parem, aga mitte klassi võrra.
Nagu juba öeldud, ei näe siin uhkeid kannaga pähe löömisi. Näeb aga Liivi sõja ajal Eestissegi jõudnud koerakoonlaste piiritut julmust omavahelistes kahevõitlustes. Hammastega kõri läbinärimine või ühe sadistist valvuri jalgade lömastamine auto all peategelase poolt ei tundu seejuures üldse kunstipärase liialdusena.
Ja häid osatäitmisi on siin veel. Eriti hämmastavana tundus mõnd vangi mängiva ameeriklase tõetruudus – hiljem järgi vaadates aga selgus, et näitlejadki polnud suurelt jaolt anglosaksi nimedega.
Filmi lõpp vajub natuke ära. Tundub, nagu oleks tegijatel olnud hirm liiga juustust happy end’i teha, samas ka ei saanud ameerika publikule lauskoledat lõppu välja käia. Nii jääb tulemus kuidagi ripakile. Aga üldmuljet ei suuda see oluliselt rikkuda.
Eestlasena (või mõne muu eks-idablokimaa elanikuna) on seda filmi vaadata veel hoopis omaette tunne. Kahjuks ei saa mõnest vastikult tuttavast tundest üle ega ümber. Mõnigi veel elus olevatest vanadest eesti meestest võib “filmimuinasjutuga” äravahetamiseni sarnaseid, aga kahjuks täiesti reaalseid mälestusi rääkida. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Tuleb herr Kakuga nõustuda – vahel suudab ka vana karu uusi trikke (loe näitlemist) õppida – tõesti, üllatavalt vaadatav film (kuigi vaatamist alustatud sai eelarvamusega)…