Silt: urin

Veel töövõimereformist

Mida enam selle ümber keerutatakse, seda arusaamatumaks asi keerab. Nimelt see, et Tartu linnapeaks ei saanud ju omal ajal ikka päris kõvapäine kodanik saada… Ent mida aeg edasi, seda imelikumaks ministri-isanda jutt läheb.

Valitsus üritab jätta muljet, nagu oleks asja mõte praegu tööturult eemale jäänud puuetega inimeste tööleaitamine (OK, ka see protsess jätab pigem mulje kaitstud töökohtade loomisest äpuvõitu ametnikele, aga see selleks) ja ebaõigelt määratud puuete hulga vähendamine. Ent mis saab neist, kel on a) tõenäoliselt eluaegse mõjuga puue (suur osa kurte ja pimedaid inimesi, samuti suurem osa ratastoolikasutajaid ja muid liikumispuudega inimesi) ning  b) kes on puudest hoolimata suutnud ühiskondlikust kadalipust läbi murda ja endale ühiskonnas mingisuguse koha välja võidelda? Kas näiteks 1200 eurot teeniv ratastoolikasutaja on nüüdseks mingi ime läbi puudest vabanenud ja tema paarisajaeurone toetus (seni pensioniks nimetatu) on õigustamatu? Hoolimata sellest, et väga paljude puuete korral on siililegi selge, et ühiskondlik funktsioneerimine on võimalik vaid märkimisväärsete lisakulude abil – või on asja eesmärk lasta see ratastoolis kodanik läbi terve vahmiili valideerijate, konsulteerijate ja rehabiliteerijate, et lõpuks oleks järeldus käes (“jah tõepoolest, see inimene pole vahepeal imekombel käima hakanud”) ja asjaosalised saaks ausalt enda rulli kätte…?

Huvitav, kui kõvapäine peab mõni asjapulk olema, et mitte taibata:  kui inimesel on valida, kas võtta 600-eurone palk ja 280-eurone pension või 800-eurone palk, siis ilmselt valib ta esimese. See tähendab kas a) töötamist madalama kvalifikatsiooniga ametis kui inimese võimed lubaks, b) töötamist väiksema töökoormusega kui inimese võimed lubaks, c) töötamist osaliselt ümbrikupalgaga või d) mingit muud “loomingulist” skeemi.

Otsustajatest on nagu muuseas mööda läinud ka asjaolu, et suur enamik fiktiivseid puudeid ääremaadel on tegelikult pikaajalise nõrgamõistusliku regionaalpoliitika tulemus.  Kui ikka Kükametsa perearsti juurde tuleb muidu ontlik inimene, kellel on kaks väikest last, aga  pole tööd (kuna kohapeal seda lihtsalt enam ei leidu) ega ka võimalust mujale kolida (kuna tema “karu sealsamuseski” asuva eluaseme eest ei ole võimalik niigi palju saada, et mõnes “tsiviliseeritumas” piirkonnas üht tuba osta), siis valib arst ilmselt kahest halvast vähem halva ja organiseerib inimese grupi peale.  Ühes normaalses Euroopa riigis ei tohiks sellist olukorda üldse tekkida – aga kui keegi tõesti usub, et mainitud inimese probleemid lahenevad abiraha äravõtmisega, siis on uskuja kõrvade vahel midagi katki läinud.

Kogu jama oleks olnud olemata, kui otsustajatel oleks mõne aja eest olnud nii palju selgroogu, et öelda “Olgu, see asi läks metsa, teeme uuesti”.  Kahjuks aga ei olnud ning väga tõenäoliselt saab lõpptulemusest suurekaliibriline haisupomm, mis justlõppenud laulupeoga taastekkinud pisikese uhkuse Eesti riigi üle taas täiega õhku laseb.

Mõnel võiks häbi olla. Täitsa tõsiselt.

Piketil

Kakk on puuetega inimeste liikumistest viimasel ajal veidi eemale jäänud, aga kui nüüd tuli teade erinevate ühingute poolt organiseeritud piketist plaanitava toimetulekureformi vastu, siis oli selge, et tuleb kohale minna (iseenesest oli lisaks vajalikule ka vahva kogemus – nägi paljusid inimesi, keda jupp aega trehvanud polnud).

Istuv valitsus on enda lühikesest tööperioodist hoolimata saanud hakkama kahe järjestikuse seadusandliku ämbriga. Ühine nimetaja on see, et mõlemas eelnõus on oma ratsionaalne iva olemas, ent see on mattunud sensatsiooninäljas meedia sõnavahu, nartsissistidest parteipoliitikute eneseupituse ja erinevate imelike grupeeringute kallutusürituste alla. Ja paraku on ühiskonna muude lõhede peegeldusena kasvanud ka rahvaesindajate eluvõõrus sellise tasemeni, kus [L] saadakse alles seaduse vastuvõtmise käigus teada, et “oi, kas sellega on tõesti probleeme?”.

Ei teagi, millise “matusega” on tegu. Kas

  • mõtlematus – ei saadud täitsa ausalt aru, mida asi kaasa toob. Ehkki iga täie aruga inimene peaks info peale, et mõnes paigas on iga kolmas inimene nominaalselt puudega, küsima “mis toimub?” ja seejärel uurima, mis sellise anomaalia põhjustab.
  • küündimatus – ei suudetud näha kaugemale rahast, mis kulub pensionide peale. Ehkki iga täie aruga inimene peaks aru saama, et paljalt ümberdefineerimisega (loeme senise puudelise terveks ja võtame pensi ära) probleemi ei lahenda.
  • süüdimatus – nähti küll probleemi, kuid loodeti, et asi laheneb ise või lahendab selle järgmine valitsus. Ehkki iga täie aruga inimene peaks mõistma, et kõnealune probleemidering pärineb tegelikult juba taasiseseisvusaja algusest ega ole kuidagimoodi isevooluteed pidi lahenenud.
  • häbematus – nähti probleemi täit ulatust, ent valiti teadlikult lihtsalt inimestele pähelaskmine  lootuses, et “inimene harjub kõigega”. Ehkki iga täie aruga inimene peaks tänaseks juba ammu aru saama, et kui 80 km põhja pool asub märksa inimväärsem elukeskkond, siis sama malliga edasi minnes on ainsaks küsimuseks see, kes viimasena tule ära kustutab.

Mida me siit järeldame, Watson? Toompeal istuvad sotsiaalse puudega inimesed…?

Allakirjutanu lubab, et tähistab seaduse jõustumisel pidulikult enda liikumispuudest vabanemist (kuna kõigi eelduste kohaselt enam sellesse kategooriasse ei satu – hoolimata asjaolust, et näiteks jalatseid kulub endiselt märksa rohkem kui n.ö. keskmisel inimesel).

Kontserdile ratastoolis?

ELIL listis käib suurem arutelu paari inimese elamuste üle, kes tahtsid ratastooliga ühele aastalõpukontserdile minna ning kogemus osutus suht üle kivide-kändude -asjaks.

Muidu võiks korraldajatele kasvõi mingeid leevendavaid asjaolusid otsida (lõppude lõpuks, tegijal pidavat juhtuma), aga nendepoolses kommentaaris räägiti ise end räigelt sisse: “Kontserdikorraldajana oleks olnud meil ka võimalus ratastooliga mitte sisse lasta (mida samuti paljud korraldajad teevad).”

O RLY (nagu üks tuntud netimeem ütleb)??? Paljud kontserdikorraldajad ei lase ratastoolis inimest sisse?  Neid oleks hea teada – ja boikottida.  Ülbus ja juhmus on äärmiselt ebameeldivad omadused ning sedasorti inimestega ei tahaks tegemist teha.

Saba raiumine jupikaupa

Kunagi oli sihuke paha nali… Kui vanasti oli kombeks teatud koeratõugudel  saba ära köndistada, siis olla üks väike poiss palunud: lõikame jupikaupa, siis on kutsul vähem valus.

Just seda teeb paraku praegu haridusminister enda Microsofti-diiliga. Selle asemel, et kulutada ressurssi ühekordselt koolitusele ja materjalidele ning olla seejärel lõplikult lahti ühe suurfirma oheliku otsast, valis tema aastakese pikendust Microsofti lõa otsas.

Ainus arukas põhjendus peitub psühholoogias. Nimelt ei suuda enamik pikaajaliselt räigelt petta saanud inimesi endale tunnistada, et lasid endal naha üle kõrvade tõmmata (no ma ei saa ju ikka nii loll olla, eksju…?).  Lihtsam on otsida vigu mujalt ja süüdistada kogu ülejäänud maailma.

“Päris nii ei ole, et rumalad inimesed ostavad raha eest ja teised ostavad sama kvaliteeti ilma rahata”, ütleb minister. Kahjuks just nii see käesoleval juhul täpselt ongi.

Aa, ja “Eestis pole piisavalt vaba tarkvara spetsialiste”?  Tahaks küsida: mis selle tingis? Ega ometi need kõikjal nähtud “asjatundjad”,  kelle arust informaatika tähendab mehaanilises stiilis Wordi-Exceli-Powerpointi õpetamist (kuna see on “see, mida igal pool vaja läheb”)…?  Või käibki meil asi nii:

Joe:  Mis asjad need elektrolüüdid on? Kas te üldse teate?!
Riigisekretär: Need on… noh, asjad, millest nad Brawndot teevad!
Joe: Aga MIKS nad nendest Brawndot teevad?
Kaitseminister (peale mõttepausi): Sest Brawndo sees on elektrolüüdid.

(Pagan, “Idiokraatia” on jälle täppi pannud…)

Muide, ausalt öeldes on päris hea tunne töötada ühes vähestest Eesti õppeasutustest, mille lõpetajad saavad üldjuhul täiesti arvestatava kompetentsi ka Linuxi maailmast. Ükskord jõuab Kalev^H^H^H^H^Hmõistus koju nagunii – ja siis on meie vilistlastel tööturg seda suurem. 🙂

Eriline

Eesti Energia saatis kirja, teemareaks oli “elektrienergia eripakkumine”. Vastuseaadressi reale oli ettenägelikult no-reply pandud.

Aga eripakkumine oleks ju tore, praeguse elektriga sigatsemise vahepalana. Paraku sai “eripakkumise” suht edukalt välja keerata elektrihind.ee kalkulaatori pealt ning erilist ei olnud seal eriti miskit.  Ja nagu aadressirealt näha, ei ole kirja saatja üldse huvitatudki kliendiga suhtlemisest.

Suured tänud, tainad. Kui mõne aja eest sai veel kaalutud, kas hakata elektrimüüjat vahetama või ei, siis nüüd on otsus suht kindel: ükskõik kes teine peale EE.  Ja põhjuseks ei ole mitte niivõrd Eesti oludes selgelt röövellik hind, kuivõrd pika staažiga klientide idiootideks pidamine ettevõtte poolt.

Nii et… mis siin ikka muneda.  EE võib uuest aastast enda elektri endale … pistikupessa (tagasi) toppida.

Infokoosvõime arutelu

… toimus täna Viimsis Athena hotellis.

Kokku oli toodud suur hulk Eesti spetsialiste ja asjapulki – ministeeriumidest, eri asutustest, firmadest ja mujalt. Ideeks üritada defineerida infokoosvõime ehk erinevate instantside parem koostoimimine IKT vallas.  Arutelu oli huvitav ja elav, kuid selgelt väljendus kergelt karvane  olukord.

Kui me räägime strateegilisest, aastani 2020 tehtavast plaanist, siis ei tohi anda sõna ärimeestest ühepäevaliblikatele. See oli äärmiselt hästi näha mõnda aega tagasi, kui kolledži inimesed üritasid küsida tööandjatelt, kuidas arendada õppekavasid – jõuti välja soovitusteni kaotada ära üldained ning keskenduda “poppide ja noortepäraste” kitsaste kutseoskuste arendamisele. Ja siis, kui Juku õpib kolm aastat C# programmeerijaks (või mistahes muu kommertskeele, kitsalt kutseoskuste tasemel) ning kolme aasta pärast avastab, end lõhkise küna ees (kuna C# firmapõhise tehnoloogiana on selleks ajaks juba surnud ning asendatud mõne uue popima ja noortepärasema asjaga), siis teevad tööandjad mökkmökk. Aga KES see turakas käskis Jukule C# taguda…?

C# asemel võime rääkida dBase’ist, WordPerfectist või Lotus 123-st (kas keegi mäletab veel? Need oli popid ja noortepärased siis, kui Kakk ülikoolis käis – 20 aasta eest), aga ka Foxpro’st või Silverlightist. Strateegilises perspektiivis on igasugune kitsalt firmaomane “standard” absoluutselt sobimatu selleks, et sinna midagi riigi tasemel peale ehitada – parim näide on  ActiveX-i külge takerdunud Lõuna-Korea. 20 aasta eest (rigi jaoks lühike aeg) oleks olnud esmapilgul (äriinimese mõttemalli järgi) olnud täiesti hea idee ehitada e-Eesti Borlandi firma ja Turbo Pascali peale…

Samal tasemel on kahjuks siiani suur osa Eesti ITL tegelastest. Võrdluseks: kui rääkida aastast 2020 (hetkeseisuga +8), siis võiks huvi pärast piiluda -8 peale ehk aastasse 2004. Tollased firmaomased popid ja noortepärased tehnoloogiad on päris suures osas tänaseks juba eilne päev. Mis alust on arvata, et aastal 2020 on praegused C# ja .Net üldse päevakorras? Nii nagu ei tohi teha õppekavasid tööandjate kitsa nägemuse järgi, ei tohi ammugi teha ühiskondlikku IKT arengukava sama malliga.

Veel üks märkus: mõne aja eest samamoodi arendatud riikliku tarkvara raamistiku (mis algses versioonis sätestas avatud standardid ning vaba tarkvara prioriteedi) laskis sisuliselt põhja toosama ITL seltskond (nimesid nimetama ei hakka). Ka seal oli selgelt näha, kuidas kitsa ringkonna lühiajaline ärihuvi kaalus üles Eesti riigi pikaajalise arengu.  Nüüd kisub asi kahjuks samasse suunda.

Ja veel üks asi – tõenäoliselt on aastal 2020 IKT juriidiline regulatsioon täiesti teistsugune. Võimalik on, et praegune “intellektuaalomand” on selleks ajaks täiesti maha kantud. Aga võimalik on ka, et see asendub palju drakoonilisema ja totalitaarsema süsteemiga. Küllalt julgelt võib aga ennustada, et praegune suhteline määramatus hakkab muutuma.

Kui keegi Kakult küsiks, mismoodi koosvõimet saavutada, siis mõned mõtted:
* standardsus, avatud standardid  –  iga asjapulk ei eelda enam, et tema (mõttetult kallilt ostetud) ärivaraline programm on kõigil teistel olemas ning sellega loodud faile võib kõigile aprioorselt laiali saata
* riiklike IKT teenuste (ID jms) laiapõhjaline (kaasav) arendamine – kui asi puudutab paljusid inimesi, siis on ka palju tegijaid, mitte üksnes riigihanke konkursi võitja
* ärihuvide allutamine riigi huvidele – vt eespool
* firmapõhise lukustuse (lock-in) vältimine selle kõigis vormides – puudutab nii riist- kui tarkvara kui ka teenuseid
* kodanikukeskne (versus pakkujakeskne) lähenemine – jällegi mitte nii, et sõlmitakse leping mõne rahvusvahelise korporatsiooniga ja siis vaadatakse, mismoodi too arvab teadvat, mida Eesti inimene vajab
* mõõdukas arvestamine EL protsessidega – koosvõime peaks laienema ka Eestist välja, samas ei tule kõiki eurolollusi püüdlikult kaasa teha
* jne jne.

Üritusest aga ka üks teine, meeldiv mulje. Hotellis pakuti lõunaks kanapastat – kui Kakk enda gluteenijama välja käis, siis lahendati see ilusti jooksupealt ning tehti pasta asemele kartulid. Müts maha.

No ei õpi

Kunagi jupp aega tagasi tegi Kakk siin kurja häält Verekeskuse peale, kes puuetega inimesi “igaks juhuks” doonoriks ei võtnud (näiteks  [L] siin, [L] siin ja [L] siin). Võinuks arvata, et aja jooksul vahetuvad juhmid inimesed mõistlikemate vastu või vähemalt saavad inimesed natuke vähem juhmideks.

Aga ei.  AK uudistes räägiti sellest, et nüüd ei sobi Verekeskusele kurdid inimesed. Põhjendus? “Nendega ei saa otse suhelda.” Ja seda räägib meditsiinitöötaja??? Organisatsioon ei saa kasvõi üht inimest viipekeelekursustele saadetud või oskajat tööle võtta? Pliiatsit/paberit ja/või sülearvutit on keegi näinud? Hallooo? Huvitav, kui suur skandaal tekiks, kui sama ajuvaba põhjendusega praagitaks välja venekeelsed inimesed?

Ja siis [L] kisatakse, et verd on vähe.  Tammepakk ja raudbetoon…

Einojah

Mõne inimese jaoks on ateism ikka religioon küll. Ja üsna vastikut sorti. Ning tolerants töötab neil ikka kah üsna kummaliselt.

Slashdoti lugejad on üldjuhul keskmisest kõrgema intelligentsiga (ehkki sotsiaalne intellekt näib tublisti varieeruvat).  Nüüd postitas keegi sinna [L] uudise sellest, et astronaut Sally Ride on meie hulgast lahkunud – ja lisas sinna lõppu “Here’s to wishing her a safe trip on her final journey” . Enam paslikumat järelehüüet sellele vingele naisele annab otsida.

Ja siis jookseb kohale hulk tuhajuhaneid, kes kukub parimas Jerry Falwelli stiilis seletama, et Jumalat pole olemas, mingit reisi pole ja Sally kõnges lihtsalt maha.  No kamoon!  Täpselt üks-ühele nende juhmide hillbillidega [L] tollest kurikuulsast “kirikust”.  Isegi kui sul oleks objektiivselt õigus, võiks ikka natukenegi taktitunnet olla.  Pealegi – kui inimene metafoori kasutamisest aru ei saa ja hakkab seal kohe “ebausku”  nägema, siis võiks ta pigem jätta enda rumaluse enda teada.

Teisalt on huvitav märgata, et Sally sooline orientatsioon (teadaolevalt esimene lesbiline naine kosmoses) tõi kaasa hulgaliselt lisatunnustust ja lahmijaid ei paistnudki. Vähemalt sel korral näitasid sealsed konservatiivsemate vaadetega lugejad küll üles suuremat tolerantsi ja inimlikkust.

Politseil on igav?

Keegi tarkpea on nüüd Eestis leidnud, et jalgratas on hirmus ohtlik aparaat ja sellega sõitjatele tuleb politseinikud kraesse saata.

Ilmselt selle tegijad ei kuulu just tihedalt rattaga sõitvate inimeste hulka ning kindlasti ei kasuta nad jalgratast sportimiseks. Kindlasti leidub heal majanduslikul järjel olevaid tõsiseid rattafänne, kel on kodus igaks otstarbeks omaette “vokk” – üks igapäevasõitudeks, üks maanteetreeninguks ja üks metsa all mässamiseks. Ent ilmselt on väga palju neid, kel on üks ratas, millega kõiki neid asju läbisegi tehakse.

Jalgrattast sellise “pühademuna” tegemine, nagu seda praegu seaduses nõutakse (kellade-viledega) on võimalik vaid viisaka linnaratta puhul, millega keegi kunagi näiteks roheliste iga-aastasele rattaretkele ei roni. Ratas, mis on täis elektrilampe ja helkureid, ei kannata reeglina kukkumist.  Lenksu küljes tolknev rattakell (vähegi suurema kiiruse korral täiesti kasutu jubin) võtab ära rattakompuutri ja/või pulsikella koha, mis on metsa all treenides hädavajalikud abilised. Ja tahaks näha Eestis maanteel treenivat isand Taaramäed – kas tema ratas ikka vastab kõigile neile nõuetele?

Nii et kutsuge mõistus koju, seadusesepad. Seda aitab teha ka ise rattasadulasse istumine.

Ära mürgita! (jõhker naer saalis)

Käisin eile Arvutikeskuses tellitud juppide järel. Seal on põrandal huvitavad kleepekad.

Kujutatud on mingisugust kurja kätt arvuti klaviatuurile miskit neoonrohelist kisselli valamas ja all on väga õpetlik tekst: “Litsentseerimata tarkvara hävitab andmed sinu arvutis – ära mürgita oma arvutit ja faile”.

Küsisin müüjalt, kust seda suurepärast sürrealistlikku naljapilti (täitsa võrreldav “Meie küla eitede” seeriaga!) endalegi saada võiks. Too muigas, kuid ei osanud selles osas nõu anda.

Tase, Microsoft ja BSA. Tõesti tase. Järgmine kord võiksite lisada ka “pissib sinu kohvitassi”, “annab su vanaemale purgeeni” ja “lööb su kassi jalaga”.