Kunagi oli sihuke paha nali… Kui vanasti oli kombeks teatud koeratõugudel saba ära köndistada, siis olla üks väike poiss palunud: lõikame jupikaupa, siis on kutsul vähem valus.
Just seda teeb paraku praegu haridusminister enda Microsofti-diiliga. Selle asemel, et kulutada ressurssi ühekordselt koolitusele ja materjalidele ning olla seejärel lõplikult lahti ühe suurfirma oheliku otsast, valis tema aastakese pikendust Microsofti lõa otsas.
Ainus arukas põhjendus peitub psühholoogias. Nimelt ei suuda enamik pikaajaliselt räigelt petta saanud inimesi endale tunnistada, et lasid endal naha üle kõrvade tõmmata (no ma ei saa ju ikka nii loll olla, eksju…?). Lihtsam on otsida vigu mujalt ja süüdistada kogu ülejäänud maailma.
“Päris nii ei ole, et rumalad inimesed ostavad raha eest ja teised ostavad sama kvaliteeti ilma rahata”, ütleb minister. Kahjuks just nii see käesoleval juhul täpselt ongi.
Aa, ja “Eestis pole piisavalt vaba tarkvara spetsialiste”? Tahaks küsida: mis selle tingis? Ega ometi need kõikjal nähtud “asjatundjad”, kelle arust informaatika tähendab mehaanilises stiilis Wordi-Exceli-Powerpointi õpetamist (kuna see on “see, mida igal pool vaja läheb”)…? Või käibki meil asi nii:
Joe: Mis asjad need elektrolüüdid on? Kas te üldse teate?!
Riigisekretär: Need on… noh, asjad, millest nad Brawndot teevad!
Joe: Aga MIKS nad nendest Brawndot teevad?
Kaitseminister (peale mõttepausi): Sest Brawndo sees on elektrolüüdid.
(Pagan, “Idiokraatia” on jälle täppi pannud…)
Muide, ausalt öeldes on päris hea tunne töötada ühes vähestest Eesti õppeasutustest, mille lõpetajad saavad üldjuhul täiesti arvestatava kompetentsi ka Linuxi maailmast. Ükskord jõuab Kalev^H^H^H^H^Hmõistus koju nagunii – ja siis on meie vilistlastel tööturg seda suurem. 🙂
