Silt: riistvara

25 kõikse sandimat toodet

PC World on kokku lugenud [L] 25 maailma kõige aegade sandimat tehnotoodet. Tegelikult on tegu siiski IT-toodetega nii riist- kui tarkvara vallast. Päris huvitav lugemine, asja kommenteeritakse ka [L] Slashdotis.

Ahjaa, küsimus Aabramile ja teistele keelehuvilistele: kuidas on eesti keeles ülivõrre omadussõnast “sitt”? Sitt, sitem, kõige sitem ehk…? Sitim?

Eli on jälle (vist)

Tjah, vist ei tohi nii palju inimeste lollust kiruda, siis hakkad ise ka lollusi tegema. 😛 Aga too kaua kummitanud müstiline viga – suvaline hulk inimesi eri paigust ei pääsenud serverile ligi – oli vähemalt mingis osas ilmselt Kakupesa tulemüüris. Aitäh Priidule Elionist, kes asjale jälile sai. Tõsi: tulemüüri konfiguratsioon on olnud sama oma kaks aastat ja alles nüüd hakkas massiliselt kaebusi tulema; samuti leidus inimesi, kes serveris midagi muutmata hakkasid n.ö. lambist uuesti ligi saama. Ei tea. Aga peale serveri tulemüüriga mässamist on esimene positiivne signaal Virumaalt ka juba tulnud – sealt saavat jälle ligi. Üks variant on ka see, et serverit aastavahetusel uuendades tekkis seal mingi krõks, mis mõned kodanikud puu taha saatis.

Igatahes tahaks loota, et sellega sai ühele poole.

Eli on, eli pole

Just selline “lahti-kinni” mäng on paraku käinud Kakupesa võrguühendusega juba mitu kuud. Mingid täiesti seostamatud võrgukasutajad üle Eesti ja eri provaiderite võrkudest ei saa lihtsalt serverit kätte. Paaril inimesel on ühendus müstiliselt lahti läinud – algul ei saanud, nüüd saavad. Teised ei saa tänini – ping töötab, kõik muu aga mitte (ka IP-ga ei saa kätte). Endal ei õnnestunud pikka aega ühegi sellise koha otsa kukkuda – täna aga proovisin Endla tänaval puuetega inimeste majas traadita võrku ning ainus veeb, kuhu sisse ei saanud, oli Kakupesa… Kusjuures traceroute jäi pidama Pesa-esise Elioni lüüsi (gateway) peale. Serverini pole ükski hädaline pääsenud, logides pole mingeid märke (nii et Pesa neile kinga ei anna).

Jama värk, loodetavasti leiavad Elioni sellid ikka vea üles.

Serveri keevitamine

Juba aastavahetusel sai serverile uusi juppe ostetud, aga kuna Kakk ei tunne arvutikasti sisemust näppides ikka veel end eriti koduselt, pidi Puraviku appi kutsuma (aitüma talle endiselt abi eest!). Just pidime õhtul hakkama installima, siis käis aga mats ja korteri elektrisüsteem tegi miski väga imeliku asja – korgid läksid ja ehkki need sai tagasi lükata, oli arvuti toiteplokk omadega õhtal. Õnneks jõudis Puravik veel poest läbi ja tõi uue ploki kaasa.

Viimaks siis sai uus 64-bitine [L] CentOS alla tiritud ja arvuti kokku pandud. Paraku aga ei õnnestunud kastile selgeks teha, et tal ka integreeritud võrgukaart olemas on. Viimaks sai lihtsalt kaks välist kaarti pandud ja rahu sai majja. Install käis üldiselt kenasti, aga eks seda lihtsat näppimistki oli seal niipalju, et põhiasjad sai paika alles hommikupoole ööd. [L] Zope aga ei võtnud ikka häält sisse – siis oli pilt juba nii taskus, et tuli magama minna (peale kella nelja).

Hommikul leidus viimaks lahendus, miks Zope’ile vajalik [L] Python 2.4 (CentOS sisaldab vaikimisi 2.3-e) kompileeruda ei tahtnud – C++ kompilaatorijupp oli puudu… Aga tõsise siibri tekitas jälle [L] Plone, mis iga versiooniga näib mingi uue kala juurde toovat ja dokumentatsioon on endiselt jama. Pingviiniaabitsa portaali ei hakka enam üles panemagi – panin lihtsalt tavaveebi allatirimiseks. Suurem probleem oli aga [L] Mitsubachi mõõgameeste portaaliga – nende asjad viin ilmselt üle [L] WordPressi peale (see süsteem pole erinevalt Plonest Kakule kunagi kesksõrme vibutanud).

Aga noh, nüüd on süsteem päris OK. 2GHz Athlon 64 (esialgu üks – plaadile aga mahub ka kaks proset) ja 1GB mälu – kõvaketta vahetamine jääb tulevikku. Kompileerimised ja install olid igatahes harjumatult kiired küll.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.