Silt: lugemist

Lugemist itirahvale

IT ja eriti programmeerimise õpetamisega tegelevad inimesed peaksid kindlasti lugema läbi Joel Spolsky kriitilise loo [L] The Perils of Java Schools. Tundub, et sarnased tendentsid on ka Eestis päris selgelt näha – ainult et meil on viimase kümnendi jooksul levinud palju suurem õudus Microsofti Visual Basicu näol (kas siis täisversioonis või VBA vormis). Siin on natuke mõtteainet – mis ikkagi peaks eristama mõnest kutsekast tulnud IT-inimest IT Kolledži lõpetajast ning neid mõlemaid akadeemilise kõrghariduse saanud TTÜ/TLÜ/TÜ itimeestest-naistest?

Teine väga hea lugemismaterjal on prof. Tanel Tammeti TTÜ kursus [L] “Sissejuhatus informaatikasse”. Au ja kiitus Tanelile selle vabalt netti väljariputamise eest.

Lugemissoovitus

… eelmise jutu jätkuks.

Kuna on kostnud hääli, mis tahavad Kivirähu ussisõnade-uudisjutu lausa kooli kohustuslikuks kirjanduseks teha, siis pakuks omalt poolt midagi märksa arukamat – [L] Ain Kalmuse Maa-triloogia “Jumalad lahkuvad Maalt”, “Toone tuuled üle Maa” ja “Koju enne õhtut”. Selle läbilugenud inimene ei aja ilmselt enam eespoolkirjeldatud “Beet hooveni” stiilis jura.

Piraatluse roll majanduses

Umbes sellisel teemal on kirjutatud [L] Ludwig von Mises’e Instituudi analüüsiv lugu. Päris asjalik. Ainult et terminoloogia on käest ära. “Piraatlus” on ka senise omandvaralise ärimudeli korral puhas propagandatermin, vaba kultuuri ilmingud nagu siin mainitud Cory Doctorow’ ulmeromaan ei lähe sinna alla üldse. Ent peamine on siiski asjaolu, et rohkem inimesi hakkab [L] Linuse seadusest paremini aru saama.

Lugemisi

Esmalt sattus kätte Tele2 kliendileht. Tuleb tunnistada, et erinevalt tavapärasest “meie ruulime”-ajuseebitusest on seal lisaks reklaamile ka üsna mitu harivat lugu. Eriti meeldis intervjuu Priit Vesilinnuga – National Geographicu ajakirjanikuga, kes kirjutas 1980. aastal NL võimudele äärmiselt vastukarva ning laia vastukaja tekitanud loo Eesti ajaloost ja tollasest tegelikkusest. Ka praegu on tal üsna palju öelda.

Teine tunnustav viibe tuleb aga teha mehele, kes läks Eesti ajalukku lausega “Ükskord me võidame niikuinii!” (temast kirjutas eelmise nädala Ekspress). Mees, kel oli piisavalt selgroogu vastu hakata omaaegsetele nõuka-tegelastele ning kel on seda ka piisavalt, et peale aprillisündmusi Keskerakonnast avalikult välja astuda. Respect, nagu tänapäeval on moodne öelda.

Ja veel üks ülihea, ehkki sees keerama panev lugu on Ekspressis. Pekka Erelt kirjutab [L] paralleelidest 1924. aasta 1. detsembri ja hiljutise pronksiöö vahel. Üks ja sama saatanlik käekiri – too riik ei ole vahepealsete aastatega mõhkugi muutunud.