… eelmise jutu jätkuks.
Kuna on kostnud hääli, mis tahavad Kivirähu ussisõnade-uudisjutu lausa kooli kohustuslikuks kirjanduseks teha, siis pakuks omalt poolt midagi märksa arukamat – [L] Ain Kalmuse Maa-triloogia “Jumalad lahkuvad Maalt”, “Toone tuuled üle Maa” ja “Koju enne õhtut”. Selle läbilugenud inimene ei aja ilmselt enam eespoolkirjeldatud “Beet hooveni” stiilis jura.
“Toone tuuled üle Maa” oli ikka päris raske ja masendav raamat muide. Ja mina lugesin ta põhikoolis õppevälisena läbi. Aga vaevalt leidub väga palju noori, kes sellist õnnetust väga lugeda viitsivad..
Nõus, ega ta kerge lektüür ole. Põhikooli ei paneks, gümnaasiumi lõppu aga võiks küll. Kas just kogu triloogiat (esimene osa tundub olevat veidi kergem – kas siis see või katked kõigist; kogu triloogia on lihtsalt liiga mahukas), aga mõtlema paneb see lugu küll – eeskätt seepärast, et on senise nõukalõhnaga ajalookäsitlusega võrreldes üsna erinev.