Nagu varem öeldud, panin Mike Oldfieldi karjääri edasi mängima tänase ITSPEA eksami taustale. Koroona tõttu on eksam seekord ainult esseevormis – kolmel päeval, kahetunnise ajapiirangu ja juhuvalikuga teemadega – teemade laialisaatmisega oli taas jupp rabelemist, kuna suur osa rahvast jättis end lihtsalt registreerimata ja laekus plaaniväliselt. Alternatiiv oleks olnud kõik lihtsalt minema peksta, aga seda ei tahtnud teha – jõrisesin nende peale, aga lasin kirjutama.
Alguseks siis veel üks vana lemmik – 1996. aasta Voyager ehk Oldfieldi ilmselt kõige keldilikum plaat. Pooleks originaallood ja vanade rahvaviiside kaverid, aga kõik on instrumentaalis. Klassikalised iiri/šoti harmooniad ja Oldfieldi saund on väga ilus kombinatsioon. Ammune lemmiklugu sealt on The Hero.
Vastukaaluks järgmisena Tubular Bells III 1998. aastast. Isikliku arvamusena seeria kõige nõrgem osa – Oldfield on äratuntav, sees on ka natuke “vana kooli traati” (Outcast), aga tol ajal moekas tümpsurütm rikub kohe alguses üldmulje ära (ja tuleb hiljem tagasi ka plaadi lõppu rikkuma). Man in the Rain oleks hea lugu, kui poleks palju kuulsamat Moonlight Shadow’d, mille “vaese mehe versiooniks” esimene kipub jääma. Päris palju on ka rahulikumat materjali, aga see ei ole kuigi meeldejääv. Ühesõnaga, TB2 oli selgelt parem ja TB1 oli lihtsalt esimene ja originaalne.
1999. aasta Guitars on taas selgelt plusspoolel. Mike tuli idee peale mängida kogu album (sh rütmid) sisse ainult kitarridel. Häid lugusid on mitmeid, kuid Summit Day on üks suurimaid lemmikuid kogu Oldfieldi loomingu seas.
The Millennium Bell samuti 1999. aastast kujutab kogumikuna kujutletavat ajateekonda Kristuse sünnist tänapäeva. Mõned motiivid on läinud paremini mõttele pihta, mõned veidi nõrgemini. The Doge’s Palace on saundilt hämmastavalt sarnane Belgia bändiga Urban Trad (aga kuna Oldfieldi lugu on varasem, siis ilmselt võtsid belglased siit malli, mitte vastupidi). Orkestriga salvestatud Lake Constance meenutab Vladimir Martõnovi imelist pala “Õndsakskiitmised” (mis võiks muusikaliselt vabalt samuti Mike’i looming olla – paralleele on palju; 2CELLOS või C-Jam võiksid seega proovida Oldfieldi mängida). Paraku lasi Mike viimase loo mingil DJ-l ära solkida (kõlab nagu omaaegne Caater), rikub albumi üldmuljet.
Paar albumit jääb veel esmaspäevaks. 
