Silt: riistvara

Head ja pahad II

Eespool kirjeldatud Paha Asi osutus ikka hoopis pahaks. Hinnaline Nokia 9300i oli nädal aega remondis ja tuli siis samal kujul tagasi. Sellid teatasid, et sees on katki nii ühenduskaabel kui ka üks tähtis mikroskeem ning seda Eestis ei remonditavat. Fekaalne värk ühesõnaga.

Nädalakese käis Kakk ringi oma vana tõbise 9210-ga, millega sai küll helistada, ent ei töötanud pooled klahvid, kell, kalender jne. Täna tuli raha kokku kraapida (sellega pole pealegi hetkel just parim seis) ja poodi minna – töö sõltub liiga palju telefonist, et ilma hakkama saada.

Eileõhtune tuhnimine netis andis suuna vaadata Sony Ericssoni K750i suunas. Andis lootust, et viimaks ometi õnnestub Linuxiga andmeid sünkroniseerida (Nokiatega seda käima ei saanudki) ning kõik vajalik (kell, kalender, Bluetooth) peale WiFi olemas, hind ka mõistlik. Eriti meeldiv aga oli asjaolu, et EMT Topeltplussi soodustus läks veel hinnast maha. Tehtud!

Käes hoida oli seda “tellistega” harjunud inimesele muidugi kohmakas. Aga mida rohkem näppisin, seda enam hakkas meeldima. Mõningaid Nokia asju polnud – eeskätt WiFi ja kontoripaketi puudumine hakkas silma. Samas aga liigub Kakk vähegi töisemas sfääris pea 100% läpakaga, nii et pole väga lugu. Sünkimine oli aga tähtis.

Esmalt proov USB-kaabliga. Naksti tekkis töölauale mälupulga sarnane ikoon ja asi avanes kenasti. Nüüd on Kakul seega telefon, mis töötab ka mälupulgana – järelikult on võimalik järgmise hädalise masinasse Linuxit installida juba mobiiltelefonist… Failivahetus seega OK.

Väikese kobisemise järel sai ka Bluetoothi all arvuti ja telefon paari pandud (Ubuntu Feistyl tuleb faili /etc/bluetooth/hcid.conf kirjutada security user asemele security auto, seejärel arvuti Bluetooth sisse lülitada ning viimaks telefonist ühenduvaid seadmeid otsida. Toimis).

Vajalik soft oli peaaegu kõik juba eelnevalt olemas, MultiSynci käimalaskmine ja häälestamine oli lihtne. Viimaks vajutus “Sync”-nupule… ja asi töötas. Kalender, ülesanded ja kontaktid lendasid sinihammast pidi kenasti üles-alla. Täpsem juhis on leitav [L] Ubuntu foorumist.

Kõigele lisaks on aparaadil ka muusikamängimise võimalus (klapid käivad külge), FM-raadio ja enam-vähem pildimasin (Tomi näopilt läks kohe telefoni desktoppi). Tuleb rahul olla.

Nii et halvas asjas on ka midagi head.

Head ja pahad

Nokia kommunikaator on hea asi. Kalender, wifi ja muud jubinad kenasti ühes kastis koos.

Isostar on ka hea asi. Eriti peale rasket trenni või ka selle ajal.

Kommunikaatori ülevalamine Isostariga on Väga Paha Asi. Nüüd on telefon laupäevani remondis.

Vat sulle eituse eitamise seadust…

Logitech Quickcam Pro 4000

Kuna Kiisul oli miski rahvusvahelise projekti jaoks veebkämmi vaja, sai sihuke omal ajal soetatud Logitechi muna Ubuntu 6.10 Edgy läpaka külge pandud. Otse ühendatuna aga käima ei läinud.

Lahendus leidus [L] Noah.org-nimeliselt veebilehelt. Millegipärast on vaikimisi kaasapandud draiver vigane ning see tuleb uuega asendada. Tegin täpselt nii nagu kirjas ning muna hakkas kenasti pilti näitama.

Thinkpad ja saund

Kiisu Thinkpad R50 läpakas oli juba kaua aega tumm – Ubuntu Dapper töötas muidu ilusti ja kuna saundi vaja ei läinud, siis ei hakanud sellega torkima. Nüüd aga läks va skaipi vaja ja tuli masin korda saada. Kuna äkki maadleb mõni lugeja ka sama probleemiga, siis paneks siia lahenduse kirja (muidugi võib mõnel juhul saundiprobleem ka kusagil mujal peituda).

Lahendus leidus [L] ThinkWikis (väga kasulik lugemine kõigile Thinkpadi omanikele!) – nimelt tuleb Ubuntus avada Volume Control (näiteks paremklõps kõlariikoonil), valida sealt Switches ning lülitada kaks ülemist valikut, Headphone Jack Sense ja Line Jack Sense, välja (linnukesed eest ära). Ongi kogu lugu.

Igaks juhuks mainiks ka, et Thinkpadil toimivad sisseehitatud helinupud (klaviatuuri kohal) ja süsteemi heliregulaator üksteisest sõltumatult (kunagi ehmatasin ise ka, et mis lahti – saund põhja keeratud, arvuti vait. Siis tuli meelde, et olin nupust vait pannud).

Mr. Hankey, the Christmas Poo

… ehk Elion tegi South Parki.

Eile hommikul kadus peale üheksat netiühendus ära. Põhjus – nimeserver alla kukkunud. Päeva jooksul sai 3x helistatud (kusjuures ootejärjekord on stabiilselt 20+ minutit – ehk oleks aeg mõni operaator juurde võtta?), reaktsioon ikka sama – “asjaga tegeldakse”. Viimase kõne ajal enne tööpäeva lõppu öeldi, et tehnik juba koju läinud… No mis seda telefonitüdrukut ikka sõimata, tema ju asjaga ei tegele. Aga Kakk oli TIGE küll.

Täna hommikul tegeldi asjaga ikka edasi. Viimaks siis kell 12.50 helistas üks sell ja teatas, et viga olla üles leitud – keegi oli alajaamas midagi valesse kohta ühendanud. Johhaidii, sihukese asjaga üle ööpäeva downtime’i, pealegi enne sessiaega (mõnigi tudeng kratsis ilmselt nõutult kukalt, kui materjale kätte ei saanud)…

Oh no, they killed Kenny…!

Maksuvabastus Dellilt

Päris põnev – LinuxWorld kirjutab ühest hakkajast itimehest, kes saanud Delli firma läpakat ostes ja Windowsi-mittekasutamist soovides [L] oma läpakaostult Windowsi raha tagasi. Pole veel kindel, kas selline asi laiemalt levima hakkab, aga kui aus olla, siis oleks juba ammu aeg. Olukord, kus mingi toote ostmisel peab igaks juhuks ja sundkorras maksma ka mingi (vähemalt mõnes kontekstis, nagu siin) mõttetu lisa eest, ei käi küll viisaka majandusega kokku. Pisipehmeakende-vabasid sülearvuteid kohtab pealegi iga nädalaga järjest enam.

Täitsa põnev (peaaegu) eesti jubin

… on välja mõeldud: [L]http://www.linutop.com/

Kui kaupmehed ahnusega pilli lõhki ei aja (GPRS-i algusajad tulevad meelde), saab sest karbikesest arvatavasti päris asja. Ja kui sedalaadi asjake laiemalt kasutusse tuleks, saaksid ehk veidi rohkemad inimesed aimu, et tarkvara ei tehta ainult ühes suures firmas.

Näita arvutile näppu

Täna õnnestus saada oma Thinkpadil käima ka sõrmejäljetuvastus. ThinkWikis olev [L] vastav õpetus on täitsa abiks. Nüüd saab siis parooli kasutamise kõrval ka arvutile lihtsalt sõrme (tõsi, sündsuskaalutlusel kasutasin identifitseerimiseks siiski nimetis- ja mitte keskmist sõrme) näidata. Korraks käis ka mõte asendada Gnome’i sisselogimisel teateaknasse ilmuv kiri “Swipe finger” näiteks tekstiga “61mm3 4 ph1ng3r d00d!”. 😛 Aga noh, ei hakka seekord lollusi tegema…

Püsiühendustest eri paigus

PC World /Yahoo kirjutab erinevatest püsiühenduste pakkujatest üle maailma (lingitakse ka [L] ingliskeelse Wikipeedia suuremale ülevaatele, lisaks on samal teemal arutelu ka [L] Slashdotis).

Põhiline jututeema on USA kaotatav edumaa neti vallas – püsiühenduste osas on Lääne-Euroopa juba jupp maad ees. Meid siinmaal aga peaks mõtlema panema aga toodud statistika – kunagine “interneti-imelaps” Eesti ei ola üldse kusagil tabelis sees, saadaolevate püsiühenduste näitajate järgi edestame ehk küll Ukrainat ja Bulgaariat, kuid nii Põhja- kui Lääne-Euroopa on kusagil kaugel ees. Ja hinnad…
* Itaalias saab 20EUR + VAT (ehk ilmselt midagi 25-30 EUR kanti) eest kuus 4 Mbps DSLi
* Inglismaal saab kuni 20 naela eest 2 Mbps (tõsi, mahupiiranguga nagu Elioni Väikekontoril)
* Hispaanias saab 40 EUR eest 20 Mbps (ilmselt siiski vaid allasuunas, aga ikkagi)
* Isegi Euroopa hinnatipus Norras saab meie hea ühenduse hinna eest (469 NOK ehk 800 EEK kanti) 20 Mbps

Vat nii, härrad Starmanist ja Elionist… Tehke omad järeldused, muidu on Eesti internetiedu varsti üksnes Kalevipoja sarnane rahvuslik müüt.