Silt: mälestused

Veel musa

Seekord kiriku poole pealt. Kes aga orelihelisid või spirituaale ootab, siis seekord ei tule. Tuleb hoopis [L] Petra lugu Beyond Belief. Kirikukaugemale lugejale: Petra on sisuliselt kristliku roki alusepanija ja üldse üks maailma pikaealisemaid bände – alustasid 1972 ja lõpetasid 2005, kusjuures lõpupauk 2005. aastal polnud üldse mingi sauruste oigamine, vaid täisvereline rokk-kontsert.

Aga see lugu on tõsiselt mõnus. Lahe video, hea optimistlik musa, vinge bändiesitus ja muidugi John Schlitti fantastiline hääl (Manowari Eric Adams on ehk võimsam, kuid Klaus Meine, Joey Tempesti või Sebastian Bachiga annab täiesti võrrelda; see lugu pole solistivägevuse kohapealt vist parim näide – JS kõrgpilotaaži tuleb otsida Petra heviajajärgust 80-ndate teisel poolel).

Kes samast sfäärist veel üht head häält tahab kuulda, võib võtta ette [L] Whitehearti Desert Rose’i. Väga ilus ballaad (nii viis kui sõnad), tasemel punt ja jällegi vinge vokaal. Muide, bändil oli kombeks kirjutada solisti nimi igal plaadil erinevalt – Rick, Rik, Riq, Ricke… , priinimega Florian. Ja selle looga on Kakul seotud paar ilusat mälestust.

Boss

… on Bruce Springsteeni hüüdnimi. Leidsin Youtube’ist ka [L] ühe oma ammuse lemmikloo, mis loodetavasti põhjendab nime hästi ära (ja see lugu on Kakule endale läbi aegade palju tähendanud).

Viimase peal klassikaline rokklugu ülikogenud ja tasemel bändilt. Hea video. Vinge kitarri- ja suupillisoolo Bossilt endalt. Ja koos abikaasa Pattiga lauldud sädemeid pilduv duett.

Võimas esitus.

Nõmme Põhikooli aastapäev

… oli eile üks vahva üritus. Algul koolimajas ja hiljem Viru hotellis.

Koolimaja ehitati mõne aasta eest suures osas uuesti, seega oli vanadest orienteerumisteadmistest üsna vähe abi – ainsa tuttava elemendina paistsid vanad trepid. Asukoht oli aga õnneks siiski sama. Käisime mööda maja ringi ja otsisime klassikaaslasi (meilt laekus esialgu 5-6 inimest), seejärel tuli ametlik osa koolisaalis.

Aktus oli sedalaadi ürituse kohta mõnus – esinemisnumbrid olid lahedad (eriti meeldis tavapärase klaverisaate asemel mitmes kohas kitarri kasutamine; üht lugu aitas saata ka Jaan Elgula, kes kah koolivennaks osutus – varem seda ei teadnudki). Ilus mõte oli vanima vilistlase, kooli 85-aastase ajaloo alguses koolis käinud 92-aastase vanahärra kohalekutsumine, kelle erksa vaimuga sõnavõtt pälvis tubli aplausi. Algas see muide puhtas saksa keeles, kuna kool alustas kunagi saksakeelsena.

Peale aktust suunati külalised maja taha, kus hakkas kõva paugutamine-tossutamine ning taevasse lendas üllatavalt vägev ilutulestik. Pärast seda tuli rahvas autodesse paigutada ning sõita kesklinna, kus pidu jätkus Viru hotellis.

Virus oli meie klassi viimaks juba 11 – 5 poissi ja 6 tüdrukut. Ja nagu tervelt ebanormaalsete inimeste juures tavaks, kadusid need lõpetamisest möödas olevad 22 aastat vaikselt ja kiirelt kuhugi ära. Isegi asjaolu, et mõnda polnudki peaaegu 20 aastat näinud, ei mänginud mingit rolli – mõnus ja kodune tunne tekkis. Ja see püsis kogu õhtu.

Vahepeal suhtlesime ka õpetajatega, tegime klassijuhatajaga koos pilti ning lubasime tuleval aastal koolimajja tema sünnipäevale minna. Et mitmed polnud pikka aega näinud, jätkus juttu kauaks. Mööda läks [L] EITSi pealik Jaan (kah koolivend, keda varem ei teadnud) ja torises: Kakk sinder, sul on siin nii ilusad klassiõed ja nii palju! Osa võiks meile anda! 🙂

Plaani järgi pidi õhtu jätkuma Amigo ööklubis, aga sinna lärmi sisse polnud kellelgi erilist tahtmist jääda. Viimaks hõivasime ühe suure laua hotelli 2. korruse fuajees ja istusime seal jutustades poole kaheni öösel.

Tore oli üle hulga aja näha. Loodetavasti ei lähe järgmise kohtumiseni enam nii pikalt.

Muusikaelamus: Kelly Family

Kunagi kümne aasta eest leidis Kakk Maksimarketi musapoe kolakastist paarikümnekroonise Kelly Family kasseti. Iiri muusika fännina sai ära ostetud, kuigi bändist kuigi palju ei teadnud. Osutus üllatavalt isemoodi kompotiks, aga täitsa vahva autos kuulata (see võis olla nende “Almost Heaven” plaat, aga ilmselt oli mingi poola päritolu segu). Kassett aga läks hiljem kahjuks kaduma.

Eks bändist ole siit-sealt uudiseid kuuldud. Enamasti kipub meedia neid sihukesteks veidi isemoodi veidrikeks pidama (üks suur vahmiil õdesid-vendi, usklikud – nagu iirlased enamasti ikka -, veidrate riiete ja hipimoodi pikkade juustega, näitavad kõigile plaadifirmadele trääsa ja ajavad kõiki asju ise). Saksamaal ja mujalgi Lääne-Euroopas aga on nad pikka aega populaarsed olnud.

Järgmine kokkupuude Kellydega oli mõned aastad hiljem aastavahetusel. Olime sõpradega Rakveres ja kuulasime raadiost R2 Aastahitti. Üldiselt tuli napakat diskotümakat püsti ja pikali. Ja siis äkki hoopis teisest ooperist lugu – Kellyde ülitundeline ballaad “I Can’t Help Myself”. Ja imede ime, ka rahvale meeldis.

Mõne päeva eest sattusin mingi x-lingi kaudu ühele mitteametlikule lehele, kus on muuhulgas saadaval ka [L] hunnik videosid (AFAIK täiesti legaalselt – Kellyd ise näivad asjast teadlikud olevat).

Too 1999. aastast pärit VIVA kanali kontsert on täitsa arvestatav laiv. Tegu on tõsiselt musikaalse perega, pille võib enam-vähem suvaliselt vahetada ja laulda oskavad ka kõik (ning riided pole selleks ajaks ka enam niiväga isemoodi kui varem). Üllatav on selle pere muusikastiil(itus) – kontsert algab vaat et heviga (“Why Why Why”), seal on nii ehtsat iiri folki (“When I Was In Town”), tasemel unpluggedi (“Mama”), hispaania rütme (“I Really Love You”; pere elas pikka aega Hispaanias ja osa Kellysid on seal ka sündinud), head autorokki, mis tahab detsibelle ja põhjas gaasi (“I Feel Love”) ja arvestataval tasemel poliitpoppi (“The Children of Kosovo”). Lisaks veel kahe venna lauldud toosama lüüriline “I Can’t Help Myself”, mille südantlõhestavuse Angelo täitsa usutavaks laulab, stingilik “Fell In Love With An Alien”, juba tollelt kassetilt tuttav igatsev “I Wish I Were A Swallow” ning kreisikämp “Hooks”. Show lõpeb naljaka jõulurokiga, kuhu on sisse pikitud Queeni “We Will Rock You” (ja laen ei kõla üldse pahasti!). Nii et suur soust – aga peab ütlema, et väga söödav.

Ja tolle vana kasseti lemmikloo [L] leidsin ka Youtube’ist üles (seal on Kellysid veelgi). Tolles videos on kõik muidugi kõvasti nooremad…

Filmielamus: Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused

Midagi tõsiselt head on jälle arhiividest üles kaevatud. Sherlocki seikluste taasnägemine tekitab tublisti nostalgiat – kui need esmakordselt telekas jooksid, oli Kakk ikka väga kõvasti noorem. Aga asi pole mitte ainult nostalgias – see on tõepoolest vähemalt seninähtutest parim ekraniseeringutesari kuulsa detektiivi lugudest. Ehkki on neid, kes Basil Rathbone’i paremaks Sherlockiks peavad, eelistab siinkirjutaja selgelt Vassili Livanovi tegelaskuju (huvitav – kaks parimat Sherlocki on sisuliselt nimekaimud). Neid, kes samamoodi arvavad, on ilmselt teisigi – igatahes ei juhtunud kaheksakümnendatel just tihti, et N. Liidu näitleja saab Order of British Empire’i (ja seda veel nii inglasliku rolli eest).

Tugevaid kohti on filmil veel. Lisaks nr. 1-le ehk Sherlockile on ülimalt hästi kujutatud ka “number 2” ehk Vitali Solomini dr. Watson. Niisamuti väga hea on Rina Zeljonaja Mrs. Hudsonina, lisaks veel rida teisi meeldejäävaid tegelaskujusid (sir Henry ja Stapleton “Baskerville’ide koeras”, kolonel Moran ja muidugi kurja juur professor Moriarty Holmesi surma ja tagasituleku loos jne jne).

Fantastiliselt hea on Vladimir Daškevitši muusika. Otse kümnesse – jõuline ja ilus peateema, keskel erinevaid motiive (viiulipartii, mida mängiks justkui Holmes ise, keldilik vaheosa jne). Ja kogu visuaalne pool on samuti tasemel – kuuldavasti on suur osa ka Eestis filmitud (näiteks koeraloo Grimpeni soo ja nõmm on tegelikult Risti raba Haapsalu maantee ääres).

Kogu film on (kui nii võib öelda) hämmastavalt mittevenelik. Üksnes üksikutes kohtades on aimata vene päritolu ja nendes annab see filmile pigem juurde (kasvõi vapustusest taastuva sir Henry lusikaga toitmine koerafilmi lõpus, mis meenutab natuke teist vahvat nõukaaegset filmisarja “D’Artagnan ja kolm musketäri”).

Esimene film sai eile ära nähtud, ootame huviga teisi.

Freddie 60

5. septembril oleks Freddie Mercury saanud 60-aastaseks. Seetõttu on telekas sel nädalal jooksnud kaks head Queeni-teemalist dokkarit – neljapäeval tuli “Freddie Mercury – The Untold Story” ja täna “The Queen Phenomenon”, mõlemate autoriteks “torpeedokaksikud” Rudi Dolezal ja Hannes Rossacher. Täna öösel näidatakse veel ka Queeni üht parimat esinemist, 1986. aasta Wembley kontserti.

Freddie oli kahtlemata nähtus omaette. Ehk mitte alati kõiges kõige paremas mõttes, kuid teist niivõrd fantastilise häälega meeslauljat ei oska rokimaailmas kõrvale panna. Hea näide on kuulus “Bohemian Rhapsody”, mille lüürilist ja rokiosa laulsid omaaegsel mälestuskontserdil duetina kaks nii erinevat selli kui Elton John ja Axl Rose. Tol kontserdil laulis suur punt tipptegijaid Queeni laule, kuid ainult üks on meelde jäänud, kes vähegi originaaliga konkureerida suutis – George Michaeli esitatud “Somebody To Love”.

Täna nähtud filmis jättis eriti sügava mulje viimane muusikavideo, mille Freddie enne surma tegi – “The Days Of Our Lives”. Niivõrd mõjuvat muusikalist testamenti ei ole vist teistelt kelleltki kõrvale panna.

Freddiel muidugi vedas ka bändikaaslastega – need olid suuresti samamoodi veidi segased ning samavõrd geniaalsed muusikud. Queeni muusikakategoorias valitseb peale Freddie surma tühimik vist siiamaani. Aga vähemalt on neil oma pika tegevusajaga loodud selline muusikapagas, millest jätkub veel aastateks.

Veel ühe kirjamehe minek

Kakk on kunagi siinsamas Joras kirjatsura Wimbergi tema usuteemaliste arvamiste eest kõvasti nahutanud, aga täna tuleb tollele sellile kiitust avaldada – [L] Päevalehes on temalt [L] üks ilus järelehüüe ühele teenimatult unustusehõlma vajunud mehele, kelle omaaegseid koomiksilugusid ka Kakk kõvasti kaifis. Tegu on Olimar Kallasega, kes põhikohaga hoopis karikaturist oli, kuid kelle Kiviküla-lood olid väga vahvad.

Eks seal artiklis on kõik peamine ära öeldud. Lood Krahvist, MÕVist, professor Munapeast, naljakatest tolgustest Beebilõuast ja Pontšikust ning teistest on tõeline lastekirjanduse klassika ja tuleks kiiremas korras ühise köitena välja anda. Kakk liduks kohe poodi… Mingis mõttes sarnaneb Kallase maailm Robert Vaidlo Kukeleegua-lugudega – kogu oma ideaalkommunismi ja muinasmaa kokkusegamisega.

Autori lahkumisest on muidugi kahju, aga ka tema suutis omal viisil endale piisavalt korraliku monumendi püstitada – isegi kui see kujutab naljakaid kodanikke Ulmikut, Tundlat, Nooniust ja teisi. Aitäh, isand Olimar!