Veel ühe kirjamehe minek

Kakk on kunagi siinsamas Joras kirjatsura Wimbergi tema usuteemaliste arvamiste eest kõvasti nahutanud, aga täna tuleb tollele sellile kiitust avaldada – [L] Päevalehes on temalt [L] üks ilus järelehüüe ühele teenimatult unustusehõlma vajunud mehele, kelle omaaegseid koomiksilugusid ka Kakk kõvasti kaifis. Tegu on Olimar Kallasega, kes põhikohaga hoopis karikaturist oli, kuid kelle Kiviküla-lood olid väga vahvad.

Eks seal artiklis on kõik peamine ära öeldud. Lood Krahvist, MÕVist, professor Munapeast, naljakatest tolgustest Beebilõuast ja Pontšikust ning teistest on tõeline lastekirjanduse klassika ja tuleks kiiremas korras ühise köitena välja anda. Kakk liduks kohe poodi… Mingis mõttes sarnaneb Kallase maailm Robert Vaidlo Kukeleegua-lugudega – kogu oma ideaalkommunismi ja muinasmaa kokkusegamisega.

Autori lahkumisest on muidugi kahju, aga ka tema suutis omal viisil endale piisavalt korraliku monumendi püstitada – isegi kui see kujutab naljakaid kodanikke Ulmikut, Tundlat, Nooniust ja teisi. Aitäh, isand Olimar!