Seekord kiriku poole pealt. Kes aga orelihelisid või spirituaale ootab, siis seekord ei tule. Tuleb hoopis [L] Petra lugu Beyond Belief. Kirikukaugemale lugejale: Petra on sisuliselt kristliku roki alusepanija ja üldse üks maailma pikaealisemaid bände – alustasid 1972 ja lõpetasid 2005, kusjuures lõpupauk 2005. aastal polnud üldse mingi sauruste oigamine, vaid täisvereline rokk-kontsert.
Aga see lugu on tõsiselt mõnus. Lahe video, hea optimistlik musa, vinge bändiesitus ja muidugi John Schlitti fantastiline hääl (Manowari Eric Adams on ehk võimsam, kuid Klaus Meine, Joey Tempesti või Sebastian Bachiga annab täiesti võrrelda; see lugu pole solistivägevuse kohapealt vist parim näide – JS kõrgpilotaaži tuleb otsida Petra heviajajärgust 80-ndate teisel poolel).
Kes samast sfäärist veel üht head häält tahab kuulda, võib võtta ette [L] Whitehearti Desert Rose’i. Väga ilus ballaad (nii viis kui sõnad), tasemel punt ja jällegi vinge vokaal. Muide, bändil oli kombeks kirjutada solisti nimi igal plaadil erinevalt – Rick, Rik, Riq, Ricke… , priinimega Florian. Ja selle looga on Kakul seotud paar ilusat mälestust.
Oi Kakk, sa ei lase magamagi minna! 😛
Petra oli minu tudengiaja lemmik. Eks natukene hiljemgi veel. Heavyaja plaadid – “This means war”, “On Fire!”. Petra Praise, mida meenutades veel praegu karvad turri lähevad 😀
Minu lemmikuteks olid siiski pigem vanemad, Greg X Volzi aegsed plaadid: Beat the system ja Not of this World olid mul kasseti peal 🙂
Nüüd olen mõelnud küll, et peaks endale ka CD-d ostma, kasvõi midagi. Siiani siiski tegemata see.
Ja siis veel vana “Jerusalem” ja seesama “Whiteheart” ja “Stryper”. Noh, ja lisaks ka “Michael W. Smith”…
Lapsepõlve süütud muretud mängud…
Näh, tore kui sihukesi mälestusi õnnestub äratada. 🙂
Greg X Volzil oli kah hea hääl, aga mulle meeldib Schlitt rohkem. Aga muidugi ka vanad plaadid on head. Petra Praise’lt on meelde jäänud meilgi kirikutes kuuldud “Kuningate kuningas” (King of Kings), millest on ikka tõsine hevi tehtud. 🙂
Michael W Smith meeldib mulle kah. Tema on veidi pehmem, sinna Peter Cetera/Chicago kanti ehk, aga ka väga mitmekülgne muusik.
Veel üks suur lemmik, kes tegi kristliku taustaga väga head ameerikalikku südamaarokki a la Springsteen, oli Kenny Marks. “Absolutely Positively” on senini minu jaoks üheks etaloniks, kuidas sedalaadi muusikat mängida tuleb…
Aga eks meil siinkandis on need väljaspool kirikut täiesti tundmatud nimed. Ehkki kui meenutada, siis M.W. Smithi “Place In This World” on isegi “Kahest Taktist” läbi käinud.
Niih… Nüüd on Stryperit ka kuulatud (YouTube’ist leiab üsna palju lugusid) ja temast üht-teist loetud. Päris vinge värk. 🙂 Suutsid avalikult kristliku bändina vallutada Ameerika MTV ning esineda meinstriim-tuuridel Ratti ja Bon Jovi soojendajana.
Muusikaliselt meenutas kõrgaja Stryper (“To Hell With Devil” plaat) üksjagu Kissi – isegi poiste näojooned olid tiba sarnased (kui Kissi grimm maha võtta). “Soldiers Under Command” kõlab küll ülimalt sarnaselt. Vaieldavalt on Stryper mängutehniliselt ja vokaalselt isegi parem.
Hilisemad lood niiväga ei imponeerinud. “Lady” on siiski päris korralik rokkballaad.
Aga Ennul on täitsa lahe muusikamaitse. 🙂