Häda rahapuuga

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.

Parandamise koht

… uuele valitsusele: likvideerige üks hiljutine ämber ehk lõpetage ära vastutöötamine finantskirjaoskuse levikule rahva seas. Mõtlen seda asja.

Eesti inimeste säästmisharjumused ja arusaamine rahaasjadest on keskeltläbi ikka kehvakesed (olgem ausad – ikka päris pikka aega ei olnudki väga paljudel võimalik eriti miskit kõrvale panna, hiljem aga kaotasid sisulise mõtte tähtajalised hoiused). Nagu ei saada pahatihti aru valimissüsteemist ja muudest poliitilistest aabitsatõdedest, nii on ka investeerimine päris paljudele tume maa (ja seda kipuvad aeg-ajalt ära kasutama nii kõikvõimalikud aferistid kui ka riigivõim oma sammastega).

Enda viimaste aastate kogemus aga lubab väita, et valem “Internet + LHV netipank + Balti dividendiaktsiad” töötab päris ilusti (isegi nullist alustades ja suhteliselt vähehaaval raha lisades) ning ilmselt ei ole ka veel mitmed muudki alternatiivid kaugeltki raketiteadus. Seega võiks  inimestele rohkem kala asemel õnge pakkuda – eriti olukorras, kus silmapiiril on pakutav võimalus senine II pensionisammas ise sobivalt investeerida ja lõpetada pankade nuumamine.

OK, 7% pole iseenesest ju palju ning riigil on ka kusagilt vaja raha saada. Aga praegu nihutati maksukoormus just nimelt “OÜ-tajate” pealt seaduskuulekate tavakodanike selga. Tsiteerides veel klassikuid: “Mida me siit järeldame, Watson?”