Silt: reisikirjad

Nüüd on siis käidud…

Viimastel päevadel hakkasin elu-oluga juba veidi kohanema, aga üllatusi jätkus ikka. Näiteks läks vahepeal korda tehtud lift päev enne äratulekut uuesti katki ja kogu varustus tuli käe otsas 5. korruselt alla tarida. Netiühendus käis nagu telegraafi pidi, vahepeal oli ja siis jälle mitte. Et aga samale ajale langes kolledži lõputööde esitamine ning aina laekuvate käsikirjaversioonide tõttu oli pidevalt tarvis netis olla, oli seis natuke närvesööv.

Naljakas probleem tekkis – enne ära tulekut ei olnud mõnda aega küüsi lõiganud ning need kasvasid vahepeal juba nii pikaks, et hakkasid läpakal töötamist segama. Kääre kaasa polnud võtnud ning küsida ei olnud kah eriti kelleltki (instituudi direktori juurde neid küsima minna oleks tiba veider).  Õnneks pandi Kakk üheks päevaks töötama vabasse füüsikalaborisse ning seal leidus väga heas korras paar lõiketange…

Aga noh, lõpp hea, kõik hea – kohalikud jäid loengutega väga rahule.  Neljapäeva õhtul oli viimane loenguseeria ning reede varahommikul kell kuus (meie aja järgi seitse) hakkasin tagasi tulema.

No ei tööta Garmin Poolas korralikult. Hoolimata sellest, kas panna sihtpunktiks lõpp-punkt (Tallinn) või mõni lähem asula (näiteks Suwalki piiri lähedal). Kohale lõpuks viib, aga tõenäoliselt päris suure ringiga.  Nii minnes kui tulles juhatas GPS mind suht veidraid teid pidi, mis üsna tõenäoliselt ei olnud otseteed.

Aga samas, mine võta kinni. Poolast viimaks Budžisko all üle Leedu piiri saades oli tunne, nagu oleks paksust padrikust lagedale väljunud – suur sirge tee ees, mingit eksimisvarianti polnud enam kuni Tallinnani välja. Ka GPS-i jaoks oli segadus läbi – kaks viimast väikest viperust juhtusid Eestis, kus esmalt ei jaganud ta ära Pärnu uut ümbersõitu ning siis läks lolliks Pääskülas Laagrisse saamiseks tehtava tagasipöördega.

Tekkis ketserlik mõte – ehk on loogikale mittealluv teedevõrk osa Poola riigikaitsestrateegiast? Vana vaenlane tuleb tankidega sisse, eksib Masuuria-Masoovia soode ja metsade vahel ära ja lüüakse ükshaaval mättasse?  Ent see, kes sinna veel liiklusmärgid laiali loopis, pidi küll mingite ainete mõju all olema.  Igal juhul sarnanes autoga Poolas reisimine (kujutletava) karule tehtava kolonoskoopiaga.

Poola kõrghariduse üle ühe kooli põhjal otsustada loomulikult ei saa, ent sealsed muljed olid nii ja naa.  Mitmest asjast on juba juttu olnud, lisaks tundus kogu õpetamissüsteem olevat kõvasti meie 80-ndate-90-ndate stiilis. Põhirõhk loengutel ning üliõpilane on objekt, kelle endapoolne initsiatiiv pole eriti teretulnud (sama mõtet väljendas eravestluses ka üks kohalik kolleeg). Täiesti võimalik, et mõnes muus Poola kõrgkoolis on asjad teisiti.

Kodutee kestis 16,5 tundi – selle sisse jäi kaks tankimist ning ca 20-minutine lõunapaus Poola-Leedu piiril.

Kokkuvõtlikult – absoluutselt ei kahetse, et ära käisin. Kas asi kordamisele tuleb, pole päris kindel – aga eks aeg näitab.

Täna oli siis natuke asjaajamist lepingutega ja õhtupoolikul loengud. Näis et rahvas kuulas päris huviga – ja lasi siis kolmest plaanitud tunnist viimase eel in corpore jalga. Karta on, et tunniplaanis oli taas keegi mingeid taidlusi teinud.  Ega Kakul miskit väga vastu polnud, et varem õhtule saada – aga imelik oli ikka.

Hommikusöögilauas ajasime Villega vastastikku kägu ja naersime nii, et kohvik värises. Rääkisin talle loo sellest, kuidas Pärnu tohtril soome pensionäri üle naermisega jama tekkis (kuna too rääkis, kuis tal song – soome k. tyrä – ära lõigati). Tema pajatas vastu selle, kuidas Soome omaaegne peaminister Jaapanis visiidil käis (Ville on ise mõnda aega seal elanud)  ja mõlemad delegatsioonid pidid hullult pingutama, et mitte etiketti õhku lasta. Peaministrit tutvustati kui “Aho-kakka” – “aho” tähendab Jaapanis idiooti ning “-kakka” sealmaal “ektsellentsi” (kohane tiitel peaministrile, kõvasti kõvem kui -san või -sama), kuid soome keeles suht sama mis meil siinkandis.  Seda pulli oleks näha tahtnud.

Viimastel päevadel käib lisaks siinsete materjalide kokkupanemisele veel ka kaugjuhtimise teel lõputööde juhendamine, seega igav ei hakka. Paraku on aga graafik nii tihe olnud, et peale laupäevase Toruni-sõidu polegi mujale kaugemale saanud.  Neljapäeva õhtul siis viimased tunnid ja reede varahommikul hakkab tagasi tüürima.

Pühapäevane loengusari läks kardetust libedamalt – ent taas oli orgunn huvitavapoolne. Algne jutt oli, et kohal on teine seltskond ehk kaugõppurid – seetõttu oli valmis seatud osaliselt eelmist satsi dubleeriv materjal. Kohapeal aga selgus, et pool rahvast oli olnud ka reedel plaaniväliselt kohal ning seetõttu tuli kiiresti midagi originaalset aretada, et mitte sama juttu rääkida. Õnneks õnnestus. Ja näib, et reedega võrreldes näitas rahvas juba teema vastu rohkem huvi üles – ehk hakatakse ka võõra keelega ära harjuma. Paar selli tulid isegi pärast küsimusi esitama.

Hotellivahetus läks enam-vähem edukalt (v.a. juba tavapärasena tunduvad apsud nagu mittetöötav lift ja netiühendus). Uus majutuspaik on tegelikult ühe õppehoone katuse alla ehitatud külalistubade kompleks, iseenesest täiesti mõnus paik. Ka on päris suur pluss see, et konkreetselt minu loengud toimuvad samas majas paar korrust allpool.

Seni suurim pluss siinse külastuse juures on aga hoopiski tutvumine Laurea kolleegi Ville Saarikoskiga, kellega me vägagi ühel lainel oleme.  Väga huvitav sell, natuke meie Linnar Viigi kanti. Samas eile tehti ka talle tüng – meil pidid korraga tunnid olema (muide ka see pole hea lahendus – kui majas on kaks välisõppejõudu ja niigi on kuulajaid vähevõitu, siis miks peab need vähesed veel valiku ette panema, kumba kuulata?), veerand tundi peale minu loengu algust aga laekus Ville audikasse kuulajate sekka. Tema audikas oli ja jäigi lihtsalt täiesti tühjaks… Suhteliselt piinlik lugu.

Täna hommikul käisin ise tema loengus – rääkis innovatsioonist ehk suht sama rida, mida Linnar on käinud kolledžis tehnosuhtlejate erialatutvustuses rääkimas. Igati huvitav oli. Aga saalis oli vist seitse inimest ning kõik olid Erasmuse tudengid Portugalist ja Türgist. Mitte ühtegi poolakat… Kohalik pealik Wlodzimierz üritab siin küll endast parimat anda ja halva mängu juures head nägu teha (temale mingeid etteheiteid ei ole), ent midagi on siin ikkagi selgelt valesti.

Positiivse poole pealt – ilm on olnud ilus, siin on ca 25 kraadi sooja. Toa aken on ööpäev läbi lahti.  Ja täna õhtul kutsuti meid kesklinna restorani õhtust sööma. Õhtune Bydgoszcz oma jõeäärse ja laternatega on päris kena paik.  Homme on järgmine loengusessioon ning viimane tuleb neljapäeval.

Paar esimest päeva on ikka üsna kirjud olnud. Rahva olematust keeleoskusest oli juba juttu ning kogu asja orgunn on selline, et edaspidi Kakk enam lõunaeurooplaste peale ei urise – seal pole sellise tasemega ämbreid veel kogenud. Näiteks hommikul hotellis sööma minnes ja seal toa numbrit öeldes lehvitas tädi miskit paberit, kus oli (ilmselt – poola keeles loomulikult) kirjas “ilma hommikusöögita”.  Ja kuna tädi ühtki muud keelt peale kohaliku ei valda, siis ole mees ja tee selgeks, et pole sebra.  Jäigi söömata, eks hiljem klaarib.

Sobiv illustratsioon üldisele olukorrale: isegi prügikaste ei saa nad töökorras hoitud…

Aga täna sai siis autoga 40km kaugusel Torunis käidud, ühe vana sõbraga kokku saamas, kes mõnda aega siinkandis elab. Vaat seal nägi tõesti sellist Poolat, mida varem ette kujutasin – ajaloolist ja aristokraatlikku. Lisaks oli üle pika aja tegu ühe tõelise puhkepäevaga, mis hirmsasti ära kulus (ka kahe suure ajaloolise katedraali külastamine mõjus hästi, sai hetkeks aja välja lülitada). Lõunal käisime ühes mõistliku hinnaga sushikohas, kus muide teenindajad erandlikult ka inglise keelt rääkisid (turismilinn ju, eks seal peab oskama).  Ja õnneks siin linnades näib ka GPS toimivat. Toruni piiril käisin Neste bensiinijaamas tankimas, tuli kohe natuke kodusem tunne peale (seal sai ka kaardiga makstud – mõneski siinses jaamas seda teha ei saa).

Homme on siis ees hotellivahetus ning pealelõunal on vaja kaugõppijad ette võtta. Näis, kas piisab inglise keelest või tuleb loengud viipekeeles pidada.

Kakk tegi tembu ja võttis vastu kutse tulla Poolamaale Bydgoszczi (saksapäraselt Brombergi; nime kirjutamaõppimine võttis jupi aega) linna siinsesse eesti mõistes kommertskõrgkooli külalisprofessoriks. Teemaks on lühendatud koond IT kolledži ITSPEA ainest, lugemine peaks ameerika keeles käima.

Et asi ikka päris hardkoor oleks, sai võetud ette autosõit. Enne sai veel tuttuus Garmini Nüvi GPS hangitud, et puht huvi pärast selle järgi orienteerumist proovida.  Ette rutates selgus, et vähemalt Poolas ja vähemalt selle mudeliga kehtib põhimõte IBM ehk it’s better manually.

Algas siis reis kolmapäeva lõuna paiku ja esimeseks sihiks oli Vilnius, kus Portos heaks tuttavaks saanud leedulane Ramunas oli lahkelt nõus öömaja pakkuma. Kuuetunnine sõit läks üllatavalt valutult, ainult lõpus tuli taevast tõsine paduvihm, mis koos saabunud pimedusega muutis võõras linnas seiklemise parajaks nuhtluseks. Aga viimaks õnnestus Ramunase elukoht meie Lasnamäe sarnases paigas ikka üles leida. Auto osas loeti sõnad peale, et kõik väärtuslik kaasa ja ei midagi nähtavale. Nojah, eks ka meil on veel neid paiku alles, kus sama kehtib.

Ramunas ise on lahe sell ja tema abikaasa osutus samavõrd toredaks inimeseks. Küll aga oli mõnevõrra tegu nende hüperaktiivse kassinoorukiga – hästi kummaline, idamaa lühikarvaliseks nimetatud elukas. Muidu polnud häda, oli päris vahva.  Aga hommikul kippus sell kella viie ajal tähelepanu nõudma. Ronis diivani peal pähe ja lärmas…. Igavene tüütus. Käskisin Ramunasel kassi Gremliniks (ehk ameerika keeli Paharetiks) ümber ristida.

Paraku jäi hommikul ära Vilniuse kolledži külastus (neil tuli midagi ette), seega läks kohe sõiduks. Kui Leeduni oli GPS enam-vähem ilusti asju näidanud, siis Poola piirile lähenedes läks asi ikka sassi küll. Vähe puudus, et oleks Lukašenka kuningriiki sisse sõitnud. Ja kui viimaks Poola sai, siis oli otsetee näitamisest ikka väga kaugel. Eriti kui poolakad on võtnud nõuks enamikus läbitud linnades vähemalt ühe tänava, kustkaudu GPSi arust tingimata sõitma peaks, üles kaevata. Igal juhul oli teekond Bydgoszczi täiesti müstiliselt psühhedeelne rõudtripp.  Positiivse poole pealt nägi palju ilusat loodust – ida-Poola loodus on tõesti ilus. Aga samavõrd selge oli kahjuks ka see, et 50 aastat perversset nõukavärki on kunagisele suurele kultuurrahvale üsna hukatuslikult mõjunud.

Nii Leedus kui Poolas olid vaieldamatult ilusad ja korras kirikud ja väiksemad pühapaigad (peamiselt ristikujud, nagu neid katoliiklikes maades mujalgi kohtab). Leedus oli lisaks sellele täiesti unikaalne teeäärsete puitskulptuuride rohkus – osa neist needsamad ristikujud, ent leidus ka muid, nagu näiteks vist üks ussikuninganna Egle kuju. Ent kui Leedu ja Läti näisid Eestist vaid veidi rohkem räämas, siis Poola linnad olid seda juba tunduvalt enam. Positiivne pool jällegi see, et Eestil pole häda miskit.

Viimaks B-linna kohale saades selgus taas kord huvitav asi – hotell, mis pidi kooli kõrval asuma, oli ootamatult vahetatud mitu kilomeetrit eemalasuva vastu – tõsi, kuuldavasti vaid kaheks ööks (ja hotellil ei ole iseenesest midagi häda). Hommikul “tööle” minnes sai inimestega tutvutud ja need on päris toredad. Ja kampus on päris kena, asub jõe ääres ja on hästi roheline. Ning jõel sõidab päikesepatareide(!) jõul töötav jõetramm.

Samas on tõsine nöök ikka inimeste nullilähedane võõrkeeleoskus (muuhulgas ka hotelli söögikohas, kus gluteenijama osas jäi targu nõu küsimata). Kui ikka ülikool tahab võtta suuna külalisõppejõududele, siis peaks ka võtme- ja sööklatädi elementaarselgi tasemel suutma inglist rääkida. Siin on see asi ikka oioi kui kaugel – mis siin sööklast rääkida, kui külalisõppejõul palutakse enda aine hinded sisestada… ainult poolakeelsesse ÕISi. Loe siis nagu oskad.

Kui tulles tundus, et vene ütlus raudteest ja mõistusest pädeb poola liikluskorralduse kohta (arukusega pole kuigivõrd pistmist), siis nüüd paraku näib ka, et üldine orgunn on täiesti masendav. Päevaõppe tudengitega saime esimese loengusessiooni kenasti maha (jättes kõrvale asjaolu, et loomulikult saadeti nad alguses valesse auditooriumi ning loeng algas seetõttu veerand tundi hiljem), ent väga suur osa tudengeid ei suuda tegelikult võõrkeelset ainet vastu võtta. Samas on see neil tunniplaanis kohustuslik – lahendasime asja nii, et rahvas kirjutab lõpus testi asemel kokkuvõtva poolakeelse essee, mille siis kohalikud ära hindavad (positiivne aspekt: Kakul on tööd vähem).

Õnneks on siin ka teine külalisõppejõud – soomlane Ville Saarikoski Laureast.  Saime kiiresti tuttavaks ja kuna otsapidi ka uuritav rida kattub (sotsiaalmeedia), siis ehk ka kasulikku infovahetust. Ka oli vahelduseks mõnus soome keelt puhuda ning kohalike peale uriseda. Aga pühapäeval on uus katsumus ees. Siis on vaja õpetada kaugõppureid, kes on vanemad ja oskavad tõenäoliselt inglise keelt veelgi sandimalt kui tänased päevaõppurid. Ja loomulikult oli alguses jutt selline, et “võta valvelauast tädi käest võti ja loe ära” (muid kohalikke majas muidugi pole).  Guwno!!!

Aa, pealkirjas olev nimi on poolakeelne sõna kassikaku kohta.