Paar esimest päeva on ikka üsna kirjud olnud. Rahva olematust keeleoskusest oli juba juttu ning kogu asja orgunn on selline, et edaspidi Kakk enam lõunaeurooplaste peale ei urise – seal pole sellise tasemega ämbreid veel kogenud. Näiteks hommikul hotellis sööma minnes ja seal toa numbrit öeldes lehvitas tädi miskit paberit, kus oli (ilmselt – poola keeles loomulikult) kirjas “ilma hommikusöögita”. Ja kuna tädi ühtki muud keelt peale kohaliku ei valda, siis ole mees ja tee selgeks, et pole sebra. Jäigi söömata, eks hiljem klaarib.
Sobiv illustratsioon üldisele olukorrale: isegi prügikaste ei saa nad töökorras hoitud… 😛
Aga täna sai siis autoga 40km kaugusel Torunis käidud, ühe vana sõbraga kokku saamas, kes mõnda aega siinkandis elab. Vaat seal nägi tõesti sellist Poolat, mida varem ette kujutasin – ajaloolist ja aristokraatlikku. Lisaks oli üle pika aja tegu ühe tõelise puhkepäevaga, mis hirmsasti ära kulus (ka kahe suure ajaloolise katedraali külastamine mõjus hästi, sai hetkeks aja välja lülitada). Lõunal käisime ühes mõistliku hinnaga sushikohas, kus muide teenindajad erandlikult ka inglise keelt rääkisid (turismilinn ju, eks seal peab oskama). Ja õnneks siin linnades näib ka GPS toimivat. Toruni piiril käisin Neste bensiinijaamas tankimas, tuli kohe natuke kodusem tunne peale (seal sai ka kaardiga makstud – mõneski siinses jaamas seda teha ei saa).
Homme on siis ees hotellivahetus ning pealelõunal on vaja kaugõppijad ette võtta. Näis, kas piisab inglise keelest või tuleb loengud viipekeeles pidada. 😛