Kaku ajaveeb
Eespool sai kirjeldatud, kuidas ITK-s jalgrattapäeva peeti ja kinoga pooleks “Eesti rattarikkaks” ankeeti täideti. Nüüd aga – hoplaa! – saime kolmanda auhinnalise koha (kleepeka ja pisikese kinkekaardiga). Et kaks esimest kohta anti tartlastele, olimegi Kükametsa kunnid ehk Tallinna parim rattakool…
Aga hiljuti on jalgrattaparkla pidevalt üsna hõivatud olnud küll. Tegelikult oli väga abiks üritus.
Peale toda kukerpalli on nüüd saanud jälle vaikselt sõitma hakata. Mainitud aparaatidest on abi küll – eriti pulsokast, kuna see ei lase Kakul ülearu kupatama hakata. Tänane bilanss jäi neli Harku-Nõmme raja Laagri-poolset poolringi, sõit võttis peaaegu kaks tundi. Päris mõnus oli. Loodetavasti paraneb kael ka varsti lõplikult ära…
Täna kutsusid ITK jalgrattafännid kokku koosoleku, kus arutati [L] “Eesti Rattarikkaks” -initsiatiivis osalemist ja täideti kamba peale ära vastav ankeet. Sinna sai sisse kirjutatud erinevat pula – paarile õppeosakonna tegelasele märgiti lahtrisse “Seos kooliga” “tuvastamisel”, Kaku ametinimetuseks sai “õpetlik rattaga öökull”, jalgrattaparkla pidev täituvus läks vist kirja väärtuses 0,3 – tõlgendus “kellegi esiratas on seal siiamaani, ülejäänu varastati ära”.
Arvestades asjaolu, et kohal oli suur osa juhtkonnast, siis pole tükk aega nii lahedat töönõupidamist näinud. 🙂
Harku ringi sõites tulin Glehni pargi juures Nõmme mäest alla ja oskasin seekord täpselt saepurusse sõita. Seejärel tuli maa vastu nii kiiresti, et midagi ette ei jõudnud võtta. Sinine Krants viskas ratsaniku hooga üle lenksu ja peadpidi maasse.
Tänada tuleb a) kaitseinglit ja Ülemise Korruse Meest, b) kiivrit, c) väga pehmet maandumiskohta ja d) küllaltki treenitud kaelalihaseid. Mistahes komponendi puudumine oleks ilmselt lõppenud ratastoolis või kabelis. Praegu oli tulemuseks mahakandmisele minev kiiver (tükid väljas) ning korralikult põrutatud parem trapetslihas ja kaela parem külg. Kergelt võttis südame pahaks ja edasi sõites oli jalgadest kogu jõud läinud. Rahulikult kodu poole sõites aga polnud hullu ja jõud tuli osaliselt juba poolel teel tagasi. Krantsil polnud häda midagi.
Kokkuvõttes üsna õnnelik õnnetus. Ainult et nüüd tuleb endale uus kiiver vaadata ja sealtkaudu tulevikus mitte alla ronida.
Täna proovisin Sinise Krantsiga kodulähedast 15km metsaringi sõita.
Mõni aasta tagasi tehti Harku metsast Trummi tänavani ulatuv valgustatud rada, kus talvel suusatada ja suvel muud moodi liigelda saab – igati asjalik saavutus. Ja seninähtu põhjal otsustades on see ka täie ette läinud – inimesi on õhtuti päris palju. Rattasõidu jaoks sobib paremini Harku poole jääb 8km osa – Glehni pargist alates on rada nii tihedalt väikesele maa-alale risti-rästi pakitud, et õige raja leidmine üsna keeruliseks osutub (seal pole ka silte piisavalt). Teine asi on järsud tõusud, mida suuskadel saab küll võtta, aga okkapuruse liiva peal sealt rattaga hästi üles ei saa. Täna sõitsin kogu ringi pluss veel selle Harku-poolse otsa uuesti, edaspidi on mõistlik ainult Harku ringi sõita. Harku mägedes on lisaks ka üks üsna mõnus ca pooleteisekilomeetrine mäkkeronimismarsruut, kus saab tõsisemat trenni teha.
Aga nüüd juba hakkab aru saama, mis vahe on Deore ja Acera käiguvahetitel…. Krantsi tagumine Deore töötab ladusalt ka suurema koormuse all, esimene Acera saab hakkama vaid siledal teel. Eks kunagi järgmisel rattal tuleb arvestada, esialgu piisab võhmatrenniks Sinisest Krantsist ka.
Nädalavahetuse nohu oli ikka veidi kimbutamas, aga kuna värske treeningplaan kirjutas ette jätkuva võhmatrenni, siis tuli õhtul jälle Krantsi seljas kondama minna.
Esmalt läbi Veskimöldre Harku mägedesse, ratta mäesõiduomadusi proovima. Need olid igati head, aga tasakaal ja rattatunnetus pole veel need, mis vanasti – igatahes läks korda paar korda juurikate otsas käpuli käia. Aga muidu oli turnimine päris mõnus ja ratas pidas kenasti.
Siis läbi Glehni pargi Mustamäe nõlvale. Nii Harkus kui Nõmmel oli metsas jooksvaid-sõitvaid-keppkõndivaid kodanikke nii paksult, et selle järgi otsustades pole Eesti rahval küll liikumisvaegusega probleeme. Ronisin Vanaka kandi liivakünkaid pidi ja tulin vimaks Rahumäe kaudu Hiiule koduseid paiku kaema.
Enne veel sai sõber Vahuri aia tagant mööda sõidetud ja kurdetud, et näe, nüüd peab ilma mootorita ringi kärutama (uue tsikliga on erinevaid asjaajamisi, aga hooaeg on juba peal…). Seejärel Hiiule ja lapsepõlveradasid külastama.
Hiiu metsa all sai kunagi kõvasti suusatatud ja rattaga rallitud. Meil oli ühes sõjaaegses kaevikus isegi hirmvinge krossirada, kus kõik sellid ratastega kimamas käisid. Proovisin nüüdki, päris mõnus oli. Natuke krossitatud, suund ringiga läbi Pääsküla raba Kivimäe karjääri. Omaaegsed vägevad suusanõlvad olid üsna madalateks kahanenud, aga noorematel on siin talvel ilmselt praegugi lõbu laialt.
Teel trehvasin omaaegset naabermaja tüdrukut, kellega kunagi algul üsna kõvasti nagistatud sai, aga viimaks saime üsna normaalselt läbi. Nüüd oli päris vahva üle pika aja jälle näha ja juttu ajada.
Kivimäelt viimaks suund kodu poole. Plaanis ettenähtud kaks tundi tuli uhkelt täis.
Ei, tsikkel ei ole veel välja tulnud. Natuke külm on selle jaoks.
Aga kuna sel õppeaastal on tööd nii palju olnud, et trenni tegemine on suht kaootiliseks jäänud, siis hakkab vaikselt autoriteediprobleem kummitama ja võhm kipub kuhugi ära kaduma. Kuna aga vana Merida Kalahari 510-e oskas vanem jupp juba mõni aeg tagasi sujuvalt enda äralagunenud sõiduriista asemele rekvireerida, sai soetatud Sinine Krants. Näeb välja [L] selline.
Miks selline nimi? Noh, ta on sinine. Ja pole mitte puhast tõugu maastikuratas, vaid veidi linnaratta verd on sees – natuke lühem, siledama rehviga ja tiba püstisema sõiduasendiga. Aga korraliku Shimano Deore käiguvahetusega ja hea amordiga, seega peaks idee poolest ka Harku mägedes hakkama saama. Praegu sinna veel hästi ei pääse, liiga lumine.
Aga esimese tuuri Nõmme vahel sai tehtud. Hirmus mõnus oli.