Kukerpall, kukerpall

Harku ringi sõites tulin Glehni pargi juures Nõmme mäest alla ja oskasin seekord täpselt saepurusse sõita. Seejärel tuli maa vastu nii kiiresti, et midagi ette ei jõudnud võtta. Sinine Krants viskas ratsaniku hooga üle lenksu ja peadpidi maasse.

Tänada tuleb a) kaitseinglit ja Ülemise Korruse Meest, b) kiivrit, c) väga pehmet maandumiskohta ja d) küllaltki treenitud kaelalihaseid.  Mistahes komponendi puudumine oleks ilmselt lõppenud ratastoolis või kabelis.  Praegu oli tulemuseks mahakandmisele minev kiiver (tükid väljas) ning korralikult põrutatud parem trapetslihas ja kaela parem külg. Kergelt võttis südame pahaks ja edasi sõites oli jalgadest kogu jõud läinud. Rahulikult kodu poole sõites aga polnud hullu ja jõud tuli osaliselt juba poolel teel tagasi. Krantsil polnud häda midagi.

Kokkuvõttes üsna õnnelik õnnetus. Ainult et nüüd tuleb endale uus kiiver vaadata ja sealtkaudu tulevikus mitte alla ronida.

2 kommentaari postitusele “Kukerpall, kukerpall”

  1. murit ütleb:

    Oi-oi-oi.

    Aga mulle meenus seepääle analoogne lugu kellestki uljast mootorratturist, kes sarnase manöövri tagajärjel lendas pea ees sisse parasjagu peatuses peatunud BUSSI. Bussijuht ei pannud aga hooga sisenejat tähelegi ja välja sai vaene vennike alles järgmises peatuses. Vot.

  2. ando ütleb:

    Ära kohta süüdista! Ikka ise süüdi, ei keegi muu! JOKK-diagnoos: ei arvestanud olude ja kiirusega.
    Sõitsin kah paar nädalat tagasi alt tühjaks sulanud jääauku. Rattal esihark kõver ja kaelakauss tühi. Ise tegin korraliku ülelenksu hüppe ja aeglustusjooksu. Uskumatu lahendus mu sportlikku vormi arvestades :).