Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Laagerdamas

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.

Käsmu laager 2007

Ikka jälle tuttavas kohas Käsmu rannas, juhendajaks taas kord Kai Koskinen. Seekord küll vaid üheks päevaks, kuna laager lükkus koolialguse otsa ja nii käisime neljakesi Igor-sensei autoga seal vaid laupäeva veetmas. See aga oli igati tegus.

Hommikupooliku teema oli Hontai iaijutsu – sai suur osa enda harjutatavatest mõõgakatadest üle korratud ning mõned detailid paika kohendatud. Lisaks õppisime veel bokkeniga paarisharjutusi (mõnda neist võiks edaspidi Maksile kohandada).

Õhtupoolikul käis suur kondiväänamine Kai-sensei loodud P.D.F.S.-i järgi. Vinge asi, kuid üha enam tundub, et Kakule olemuselt natuke ebasobiv (üldse kipub viimasel ajal tunne sinnapoole, et isiklikest eripäradest tulenevalt peaks rõhu panema ikkagi löögi-, mitte maadlus- ja valuvõttekunstidele). Aga trenn oli muidugi vahva nagu alati.

Jaak ja Tõnu sõlme läinud...

Pildile on muide jäänud üsna auväärne seltskond – pealt vaatavad võitluskunstiõpetaja ja TTÜ dotsent ning Eesti teenekaim karatetreener, üks maasmadistajatest on aga TTÜ professor. 🙂

Nii et jälle kord päris kasulik kogemus. Ilm oli Käsmus ka ilus (ehkki üsna jahe), nii et kokkuvõttes tuli välja päris tore laupäev.

Bokkenipäev

Täna sai kõvasti vehkida…

Esmalt käisin lastekodus Maksi utsitamas. Ta oli ühe oma sõbra sealtsamast ka välja ajanud – nii et nüüd lõhnab selle järgi, et seal on mul edaspidi kaks õpilast… Aga trenn läks päris hästi, koordinatsioon läheb pikkamööda paremaks. Täna panin selli ühelt poolt ratastooli maast mingeid jubinaid korjama ning teisele poole maha panema – kõhu põiklihastele tuleb kasuks. Maks küll torises, et ei armasta seda harjutust – aga tegi ikkagi. 🙂 Ostsin tolle istudes tehtava Tai Chi raamatu ka ära, peale väikest tudeerimist hakkab sellega inimesi piinama…

Õhtul aga oli iaidoliidu korraldatud bokkeni-minilaager Kaberneemes. Kohal oli rahvast Mitsubachist, Hontai omad Priidu ja Raivoga eesotsas ning ka punt Hokuto-ryu kutte. Rein õpetas erinevaid bokkenitehnikaid – paksu liiva sees polnudki neid nii lihtne teha. Aga rahvas jäi rahule. Pärast aeti veel rannas lebotades ja kaasavõetud nodi näsides tükk aega pada, enne kui pimedikus kodu poole tüüriti. Igati mõnus ettevõtmine igatahes.

Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Meeldiv tõdemus

Viimane aasta on näidanud, et Eestis hakkab pikkamööda (aega võtab, aga suund on õige) kujunema normaalse euroopaliku ühiskonna mudel, kus paremini toimetulevad inimesed märkavad ka teisi enda kõrval. Sihtasutus Dharma, Eesti UNICEF ja mitmed toredad inimesed on selle aasta jooksul teinud mitu väga ilusat liigutust Eesti puuetega inimeste toetamiseks (meie äsjane laager oli vaid üks neist).

Aitäh teile kõigile!

Julge Elada 2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Iirlastega Saaremaal

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.

Tõrvaaugul

Suvise puuetega noorte laagri orgunn käib ja loodetavasti saame asja läbi viidud. Finantseerimiseks tehtud projekti juures on veel mõningaid lahtisi otsi, aga loodame parimat. Täna käisime siis Tõrvaaugul kohta üle vaatamas. Kahjuks on kuulus Tõrvaaugu õuel asunud taaratempel ehk tühjadest pudelitest tehtud 6m kõrgune hiigelpudel nüüd ajalugu – see kukkus paari joodiku tekitatud vigastuste ja kõva tuule koosmõjul eelmisel aastal ümber. Aga Tõrvaaugul on muudki põnevat vaadata. Majutuskohti peaks jätkuma, maja on ratastooliga ligipääsetav ning trennitegemispaik olemas. Lisaks trenniprogrammile on kavas ka mitme huvitava külalise esinemised.

19.-22. juulil siis selgub, mis asjast välja kukkus.