Silt: ajalugu

Ilus dokkar

Ameeriklaste “Laulev revolutsioon” on üllatavalt ilus, lausa ebaameerikalikult süvitsiminev ja selge sümpaatiaga tehtud dokumentaalfilm, mis teeb eesti rahva vaat et elusuurusest suuremakski.  Ajalooline ülevaade on päris põhjalik (isegi metsavend Alfred Käärmann on filmi toodud). Natukene muidugi on naiiv-Ameerikat siiski sees – näiteks ilmselt on lääne inimesel raske mõista idanaabri sigaduste suurust, mis tingis Eesti Leegioni loomise (ja et vana ajaloolise vaenlasega liitumine oli suures osas vabatahtlik, mitte vaid sunniviisiline nagu filmis väidetud).

Aga samas on kuldaväärt nõukogude absurdi kirjeldavad kaadrid, “Mu isamaa on minu arm” keelamine ja keelust hoolimata laulmine 1969. aasta juubelilaulupeol ja laulva revolutsiooni sündmused, samuti 90. aastal intrite korraldatud loomaaia linnaekskursioon Toompea lossi juures. Käsitlus oli küll rohkem EMS/ERSP/MRP-AEG rida, kuid ka Rahvarinne on üllatavalt positiivselt välja toodud (intritele on samas selgelt koht kätte näidatud), Lauristin saab kõvasti sõna ning isegi Väljas ja Rüütel nende Moskvas mängitud riskantse kassi-hiire mänguga on filmis sees. Üsna ausalt on räägitud ka omaaegsest killustumisest ja ohust sumbuda üksteise tagumike vemmeldamisse. Ilmselt oli omal ajal siiski vaja nii ERSP kompromissitust, RR tasakaalukust kui isegi reformikommunistide laveerimisoskust – seda oli päris hästi näha ka omaaegse Eesti Kongressi juures.

Ja muidugi on filmis sees “hitiparaad” alates “Mu isamaast” ja “Ta lendab mesipuu poole” kuni Alo laulude ja Mäksi “Palveni”. Paraku jupiti, aga ju paneb ajalimiit omad tingimused. Ehk oleks võinud ka lääne vaatajale kommenteerida, miks “Lucky Lips” siinkandis poistekoori esituses kõlab. 🙂  Mis on aga väga lööv, on filmi lõpus ekraanil jooksvad osaliste lühielulood, mis annavad kogu asja poindile veel viimase lihvi.

Aga tegelikult oleks hästi kasulik see film vene keelde dubleerida ja mõned miljonid koopiad humanitaarabina teispoole idapiiri saata.

Kümnesse

Väga hea kirjutis inimeselt, kes ise tegi neljakümnendate aastate põrguringid läbi.

Nii ongi. Ühtegi rahvast ei saa ühe mõõduga pättideks tunnistada – pealegi on omad luukered kapis enamikul maailma suurrahvastest. Ent täpselt samamoodi nagu vaatab ülejäänud maailm viltu türklastele, kes in corpore eitavad armeenlaste massilist mahatapmist 20. sajandi alguses, peab vaatama ka idanaabrile, kelle kordasaadetu kõrval oli türklaste saavutus naljategu.  Sakslased on minevikust õppust võtnud ja kogu saasta seljataha jätnud, isegi jaapanlased on suures osas mõistnud oma Aasias tehtud sigaduste tõsidust, vene rahvas seevastu tassib kogu vanaisade roimarlust uhkelt edasi (eks sellele aitab kaasa ka õnnetu asjaolu, et NL-l jäi reaalse sõjalise peksasaamise kogemus paraku saamata). Ja niikaua kuni igasugu erikomisjonid “ajaloovõltsijaid” karistavad, pole lootustki, et mõrvaritest vanaisade lapselapsi naabrite hulgas millekski muuks peetaks. Kõige rohkem aga kannatavad selle all need arukad ja toredad vene inimesed, kes eraldi võttes pole tõrjuvat suhtumist kuidagi ära teeninud.

Praha dokkar

YLE1 näitas just meenutusi 1968. aasta Prahast. Autentsed kaadrid koos soomlasest reporteri tollaste kommentaaridega. Tšehhide lendlehed ja loosungid (“SSCP” oli juba seal kasutusel – pole juhus, et idanaabrid omaenda patte teiste kaela üritavad määrida. Sama tegid nad ka Nürnbergis Katõniga ja n+1 muul korral, sama jätkub tänagi). Vene tankid rahulike elanike vastas. Dubčeki raadiokõne. “Vabastajad”, kes kõrtsi sisse murdsid ja selle puupaljaks tegid. Seda kõike oleks vaja ETV-s näidata, soovitavalt venekeelsete subtiitritega.

Üsna jubedalt tuttavlik tundus kogu see värk.

Filmielamus: Sinimäed

Uskumatult mõjuv dokkar, mida peaks Eesti koolide ajalootundides (eriti nendes, kus õppekeeleks mingi muu keel) kohustuslikus korras näitama.  Kusjuures venevastase propagandaga tegu ei ole – pealetungivaid punavägesid kujutatakse sisuliselt vaid ühena eesti rahva kahest suurest vaenlasest (Saksa juhtkonna poolne reetlikkus on üsna selgelt välja toodud).

Eriliselt õnnestunud on isikulood, eriti Paul Maitla päevik ja tema tütre meenutused – aga hästi ja inimlikult on kajastatud ka teispool rindejoont olnud eesti mehi. Ühe venelasest veterani ausad meenutused annavad aga selgelt edasi Stalini režiimi hoolimatuse omaenda meeste suhtes (“inimene ei tähendanud meie ülemustele absoluutselt mitte midagi” – 150 000 meest läks kahe nädalaga).

Ilus paralleel on Termopüülid – mäekitsus, kus väike hulk vingeid mehi pidas elu hinnaga kinni pealetungiva suure vaenlaste hulga. Ka see on kõnekas, et Sinimägedes võitles väga erinevaid rahvaid (flaamid, taanlased, rootslased, norralased jpt) ühise vaenlase vastu.  Pole aga ime, et Eesti taasvallutamise lugu 1944. aastal on siiani mujal üpris tundmatu – venelased häbenevad enda mahajäetud laibamägesid, soomlased sõjast väljaastumist, sakslased summaarset tappasaamist ja lääneliitlased enda reetlikkust.

Vaatasin telekat

Tuli päris mõtlemapanev meenutus iseseisvuse taaskehtestamise ajast – “Kas suudame hoida ühte?”. Väga hea materjal tollest ajastust kogu selle keerukuses. Hästi huvitav (ehkki natuke kurb) on näha Edgar Savisaart, kes tollal vähemalt sõnades tõesti Eesti eest seisis. Ja on vahva näha inimesi (sealhulgas mitmeid vene keelt kõnelevaid), kes tollase perversse riigi tingimustes julgesid siiski kasutada sõna “omariiklus”.

Kummaline, aga millegipärast tuli omaaegseid intreid vaadates meelde Brian W. Aldissi “Kes suudaks asendada inimest?” (ilmus “Ajast aega”-sarjas, kogumikus “Lilled Algernonile”).