Ameeriklaste “Laulev revolutsioon” on üllatavalt ilus, lausa ebaameerikalikult süvitsiminev ja selge sümpaatiaga tehtud dokumentaalfilm, mis teeb eesti rahva vaat et elusuurusest suuremakski. Ajalooline ülevaade on päris põhjalik (isegi metsavend Alfred Käärmann on filmi toodud). Natukene muidugi on naiiv-Ameerikat siiski sees – näiteks ilmselt on lääne inimesel raske mõista idanaabri sigaduste suurust, mis tingis Eesti Leegioni loomise (ja et vana ajaloolise vaenlasega liitumine oli suures osas vabatahtlik, mitte vaid sunniviisiline nagu filmis väidetud).
Aga samas on kuldaväärt nõukogude absurdi kirjeldavad kaadrid, “Mu isamaa on minu arm” keelamine ja keelust hoolimata laulmine 1969. aasta juubelilaulupeol ja laulva revolutsiooni sündmused, samuti 90. aastal intrite korraldatud loomaaia linnaekskursioon Toompea lossi juures. Käsitlus oli küll rohkem EMS/ERSP/MRP-AEG rida, kuid ka Rahvarinne on üllatavalt positiivselt välja toodud (intritele on samas selgelt koht kätte näidatud), Lauristin saab kõvasti sõna ning isegi Väljas ja Rüütel nende Moskvas mängitud riskantse kassi-hiire mänguga on filmis sees. Üsna ausalt on räägitud ka omaaegsest killustumisest ja ohust sumbuda üksteise tagumike vemmeldamisse. Ilmselt oli omal ajal siiski vaja nii ERSP kompromissitust, RR tasakaalukust kui isegi reformikommunistide laveerimisoskust – seda oli päris hästi näha ka omaaegse Eesti Kongressi juures.
Ja muidugi on filmis sees “hitiparaad” alates “Mu isamaast” ja “Ta lendab mesipuu poole” kuni Alo laulude ja Mäksi “Palveni”. Paraku jupiti, aga ju paneb ajalimiit omad tingimused. Ehk oleks võinud ka lääne vaatajale kommenteerida, miks “Lucky Lips” siinkandis poistekoori esituses kõlab. 🙂 Mis on aga väga lööv, on filmi lõpus ekraanil jooksvad osaliste lühielulood, mis annavad kogu asja poindile veel viimase lihvi.
Aga tegelikult oleks hästi kasulik see film vene keelde dubleerida ja mõned miljonid koopiad humanitaarabina teispoole idapiiri saata.