Silt: Eurovisioon

Deixa-me sonhar

Pole kaua muusikast kirjutanud…

Kunagi oli siin juttu 2003. aasta Portugali eurolaulust. Rita Guerra lauldud imeline ballaad, mis on Eurovisiooni jaoks kaugelt liiga hea (ja seepärast jäi 22. kohale). Aga lauluvõistluse versioonis oli mingi nõks veel puudu – olid küll olemas ilusad Claptoni stiilis kitarrikäigud laulu sees, aga õiget kidrasoolot polnud.

Nüüd on keegi hea inimene laadinud Tuubi üles selle loo [L] täis-singliversiooni. Seal on soolo (lühike küll, aga siiski) täiesti sees. I-le on täpp ka pandud.

Üks unustatud eurolaul

Leidsin oma kettanurgast ühe mitme aasta tagant pärit wma-faili. Siis vaatasin, et ka YouTube’is on sama lugu täitsa olemas.

Tegu on Riias toimunud 2003. aasta Eurovisioonil Portugali esindanud ja lollide eurooplaste poolt 22. hääletatud looga. Portugali/inglise keeles “Deixa-me Sonhar / Keep The Dream Alive” – parimaid klassikalisi ballaade, mida kogu selle tramburai ajaloos on esitatud. Ja Rita Guerra on muide kuuldavasti esinenud samades Las Vegase kasiinodes, kus näeb tihti sir Elton Johni, Celine Dioni ja teisi sama kaliibri staare (daami häält kuuldes ei pane seda üldse imeks). Lugu ise on [L] siin.

Vaesed serblased…

Alguses laulis Kreisiraadio libaserbia keeles “sardella do jedosta”, siis saatsid Kosovo sellid nad pikalt ja nüüd tahab Euroopa parim laulurahvas nende balkanovisioonile [L] laulva kalkuni saata ([L] video on ka väljas – näeb välja umbes nagu äärmiselt pilves Gonzo omaaegsest Muppet Show’st…). Kui ikka asjad hakkavad kiiva kiskuma, siis põhjalikult.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Veel üks vana lugu

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.

Öirosõu

Nüüd siis tuli see suure laulumängu kohalik eelvoor.

Kokkuvõttes – täitsa lahe saade oli tehtud. Vaheklipid olid muidugi vana idee seljas sõitmine, aga päris häid kärnasid oli ikka sees – mõni koht pani kõvasti naerma (kasuks oli muidugi vastava vihje äratabamine). Ja muidugi fööni sisse laulev Suntribe, johhaidii 😀 … Herrey’se järgitegemine oli suht kahvatu, JZ Belle aga laulis toda hiljutist Kreeka võidulugu vist originaalist paremini. Susani liba-Ruslana oli ka hea (eriti too “alle-aa” keset laulu; tämber oli üllatavalt sarnane originaaliga), ainult et õhk sai kohati otsa.

Maarja ja Rannapi versioon Lordi eelmise aasta võiduloost oli julge temp, aga oleks siiski vist tahtnud mingit Apocalyptica laadis töötlust. Keelpillikvartett oli OK, aga nati liiga pehme saundiga – alles lõpp läks sinna suurema paueri kanti. Kuid ikkagi kihvt ja kvaliteetne esitus.

Lauludest oli vahepealse kuulamisega rohkem meeldima hakanud esimene Kristjan Kasearu lugu, sihuke mõnus Bryan Adamsi rida oli – kahjuks jäi vokaal kehvaks (sama häda oli Lindaga, see lugu oli üsna must). Teine, duett Hele Kõrega, oli tal selles mõttes märksa parem. Väga mõjus esitus, kuid eurolauluks see ikka ei sobi (seepärast oli edasipääsemine üllatav – eeldasin ninjasid või Inest kolmandana, kaks esimest olid suht selged algusest peale. Aga ilmselt töötas esituse veenvus, meelde tuli “Vampiiride tants” ja muu Jim Steinmani looming).

Väike üleannetu vahemärkus – huvitav, mida oleks EBU bossid öelnud, kui Eestit oleksid esindanud omas reas väga profilt esinenud “hingemiilitsad”, kelle laulu sõnum oli aga suht ühene: “Tahan keppi ja kohe!”…?

Ja võitja – Gerli. Kahtlemata parim laulja kogu seltskonnast. Endale hakkas Laura lugu rohkem meeldima (parem meloodia ning ilmselt [L] parim tekst nii sel võistlusel kui üldse Sveni senistest lugudest), aga ka võiduloo vastu pole midagi. Vähemalt võib 100% kindel olla, et esitus Helsingis on tasemel, see “tädi” (nagu teda tögamisi tituleeriti) veab asja välja. Saundi võiks veel lihvida ja agressiivsemaks keerata – aga eks seda jõuavad igasugused asjapulgad nüüd veel kuni maikuuni näppida.

Öirolaulud

Kuna esimest tutvustust ei näinud, läksin millalgi veebist uurima. Eelnevalt oli lehes kirjutatud, et jube jama on. Aga ei ütlekski, et võrreldes viimaste aastatega ekstra jamam oleks. Kaks täitsa head lugu, pooli võib teist korda ka kuulata. Nii et Kakk saadaks ühe kahest loost, mida on juba päris palju läbi kuulatud:
* Gerli ja Sal-Saller – vaieldamatult väga hea laulja, laul on ka enam-vähem. Gerli kannaks ka palju kõvema paueriga loo välja – ilmselt ei ole kahtlust, kes hetkel Eesti parim naislaulja on.
* Laura ja Sven – kunagine trennikaaslane on püsinud oma liistude juures ja teeb seda, mida üsna hästi oskab. Laul on hea (isegi parem kui Gerli oma), aga häirib sarnasus eelmise Laura looga (“Moonwalk”, mis omakorda sarnaneb Madonna ühe hitiga). Laura näeb ilus välja ja kannab ka laulu korralikult ära. Täisbänd laval koos kahe löökpillikomplektiga annab ka asjale juurde. Üldmulje meenutas omaaegset Sandrat ja tema abikaasat Michael Cretut. 🙂

Ülejäänutel on nii ja naa. Rohelist ilmavaadet propageerivad krišnaiidid olid vahvad, aga Pajusaar&Pilvre on küll paremaid lugusid teinud. Ninjadel oli laul igav. 2QS oli enda kohta hea (ebatüüpilise) loo teinud, aga see RHCP “Under the Bridge” -kitrakäik on juba praegu kõigil põiki hambus. Inese lugu oli eelmise aasta oma hale vari, Hele & Kristjan olid oma ilusa looga lihtsalt vales kohas.

Maakera alustas teistpidi pöörlemist

O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.

Soome võitis Eurovisiooni.

Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.

(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)

Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.