Silt: üritused

Tagasivaade LEARN 2006-le

Nüüd on siis see suvekooli möll läbi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üllatavalt vahva asi tuli välja. Ise ei saanud paraku kogu lugu kaasa teha – nädala algul tuli oma [L] IADISe artikkel ära saata ning veel eile tuli vahepeal tulla Tallinnasse [L] IST Baltia töötuppa kõnet pidama. Õhtuks läksin siiski tagasi Kuursaalis toimunud lõpuõhtusöögile. Vahva õhtu oli – ilus ilm, meri ja hea seltskond (Marilyn Monroe laulud Meribeli esituses olid elavas ettekandes samuti mõnusad, ehkki plaati ma sellise muusika puhul küll ei ostaks, pole üldiselt minu rida).

Üleeile õhtul käisime veel Uuemõisa lähedal ühes talus saunatamas. Vedasime Mardiga ka sinna oma pillid-värgid kohale ja mängisime kogu õhtu. Sauna ei jõudnudki… Muidu oli hästi tore õhtu, kahjuks oli ilm vihmane ja õue eriti ei saanud, pealegi oli tegu ilmselt Läänemaa sääseparadiisiga. Kakk ei salli neid elukaid kohe üldse.

Kokkuvõtteks: akadeemilises mõttes ehk oli osavõtjate punt ebaühtlane – Sebastian, Riina, Hans jt andsid nii mõnegi uue idee, samas mõni teine jäi rohkem statisti rolli. Seltskondlikult oli aga tegu päris mõnusa kambaga, kellest eile ja täna oli päris kahju lahkuda. Loodetavasti puutub vähemalt mõnega neist veel tulevikuski kokku, järgmisel aastal võiks miskit sarnast kindlasti veel korraldada. Aitäh Mardile, Kairule ja teistele, kes seda kõike vedasid.

LEARN-projekti jämm Haapsalus

Peale kolme tööpäeva Tallinnas kolis [L] LEARN suvekool eile õhtupoolikul Haapsallu. Algselt ei pidanudki ma sinna minema, kuid siis arvas Mart, et võiksime natuke musa teha. Harkujärvelt sai kogu kilakola autosse topitud ja aidaa minema Haapsalu poole.

Ilm läks suht koledaks, nii et plaanitud õuepeost ei tulnud ilmselt eriti midagi välja. Rahvas majutati [L] Haapsalu Kutsehariduskeskuse ühikasse ja pidu korraldati sealsamas keskuse fuajees – väljas varjualuse all grilliti ja muu jämm käis sees. Vedasin ühe kohaliku abivalmis selli abiga kogu kupatuse fuajeenurka ning panin üles. Kohapeal leidus isegi veel võimendust, mida kasutada sai, nii et bändinurgake tuli isegi päris korralik.

Viimaks laekus ka rahvas pikkamööda kohale, alguses oli asi suht vaikne. Süüa-juua oli päris palju, aga meie vaeste türklaste peale oli jälle nati liiga vähe mõeldud (sama jama oli ka teisipäeval, kui lõunaks roojase looma liha serveeriti) – grillvorstid ja veinid… Õnneks oli ka salatit ja kana, aga vett tuli küll veel poest juurde tuua.

Sõime kõhud täis ja kobisime Sebastianiga bändinurka jämmima, päris lõbus oli. Kutt on natuke sihuke Buddy Holly välimusega kah, niiet kõlbab vanu rokenrolle kammida küll. Siis tuli ka Mart ja saime natuke harjutada (pärast pakkusin küll välja, et meie kollektiivi nimi peaks olema “NRB” ehk “No Rehearsals Band”), klaverisaatega “Nii vaikseks kõik on jäänud” tuli päris ilus välja. Kuna paistis, et asi jääb hilja peale, otsustasin öömaja küsida – kuna rahvast oli vähem tulnud kui esialgu plaanis, oli vabu kohti piisavalt. Hea oli, et seda tegin…

Siis tulid türklased küsima, kas saab nende läpaka võimu sappa ühendada. Väikese jooksmisega saime vajalikud juhtmed ja läks lahti – ehtne türgi disko korraliku tümaka ja idamaise muusikaga. Rahvas pandi kõik kõhu- ja muid tantse tantsima. Päris vinge oli. Lisaks pakuti veel ka lukum’i ja ehtsat türgi kohvi, mida miskise aparaadiga kohapeal tehti – päris ehe asi oli.

Siis lasti ka teistel rahvastel esineda – eestlaste arvesse läksime ilmselt meie Mardiga, aga teisedki olid väga vahvad. Lätlanna Anita laulis a cappella ühe läti rahvalaulu, soomlannad tegid plaksumängu nende rahvalaulu “Sinisia punaisia ruusunkukkia kannan kullalleni” (mida muidugi kästi rahval kaasa laulda!) saatel. Siis aga…

Läpakale keerati tuurid peale ja hakkas kostma tuttavat mörinat “Haarrrd Rooooccck Haallellluuujaahh!” ning laval hakkas kalpsama ringi Lordi. Tegelikult muidugi Niina, Riina, külalissoomlane Steffi ja adopteeritud soomlane Hans, kõigil grillfooliumist improviseeritud maskid peas. Hansu seljas olid miskid papist tiivad kah – need muidugi päris-Lordist erinevalt automatiseeritud polnud ja Riina pidi neid käsitsi lehvitama. Johhaidii, mis pilt…

Lordi Haapsalu moodi

Pärast mängisime Mardiga veel ühe seti, nüüd siis juba publiku ees. Võeti soojalt vastu küll, eriti toosama “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja ekspromptina lauldud Brian May “Too Much Love Will Kill You”. Õhtu lõpetasin paari sündiimprovisatsiooniga.

Pärast olime kapitaalselt kapsad. Mardi hääl oli läinud ja Kakk seisis vaevalt püsti. Üleväsimus oli nii suur, et pärast ühikas magama jääda ei saanud (türgi kohv kah veel ju) ja viimaks tuli va migreen kallale. Osa toitu tuli ülakaudu välja ja lõpetas vetsus. Vastik värk. Aga tänu sellele sai paar viimast hommikutundi natuke magada.

Hommikulauas oli rahvas suht unine ja mõned olid üldse puudu, aga kõik olid rahul. Peale sööki läksid teised oma esimest töösessiooni pidama, mina keerasin otsa Tallinna poole. Korjasin tee äärest ka paar hääletajat peale. Koju jõudes keerasin siruli ja põõnasin oma 5 tundi.

Suvekool kestab veel terve järgmise nädala – kui oma artiklite-värkidega valmis jõuab, siis lähen ehk veel lõpus sinna. Vahva seltskond on.

Mõned pildid on veel [L] Flickr’is, võib otsida ka teiste osalejate pilte märgendiga learnip2006 (põhiliselt Sebastiani omad).

Pedagoogid, Creative Commons ja märjad püksid

Kakk käis täna Nelijärvel Eesti E-Kutsekooli seminaril pedagoogidele Creative Commonsist rääkimas. Üllatavalt hästi võeti vastu – rahvale näis jutt isegi meeldivat. Slaidid leiab (nagu ikka) [L] dokkide lehelt.

Ah et mis märjad püksid asjasse puutuvad? Sai käidud tsikliga – mõlema otsa peal oli algus ja lõpp täitsa ilusa ilmaga (ja Piibe maantee ümbrus on varasuviselt ilus roheline), vahele mahtus aga üks Tallinna ümbruses ringi tuianud tohutu äikesepilv, mille alt õnnestus kaks korda läbi sõita (minnes Soodla kandis, tulles Tallinnas Pärnu maanteel ja Vabaduse pst-l). Jälle sai kingadest vett välja kallata. 😀

Laupäevaõhtu Olevistes

Nagu lubatud, käisime siis oma pundiga Olevistes mängimas. Üritus, mida kohalikud nimetasid kontsert-jumalateenistuseks nimega “Tagasi taevateele”, toimus Maarja kabelis (kiriku külgehitis) ja takkajärgi mõeldes oli hea valik – sai mõnusa koduse olemise, mida aitas täiendada ruumi tahaserva püsti pandud kohvilaud. Mõnigi kirikuvõõram inimene oli ehk üllatunud, et sedasorti ebatüüpilist atmosfääri kohtas – kuid õhustik oli tõesti mõnus ja kodune.

Rahvast oli üle ootuste palju, kabel oli paksult inimesi täis (ka mõned asjaosaliste vanad sõbrad, kes muidu kirikus kuigivõrd ei käi, olid kuulama tulnud). Tegime 4+4+2 lugu – võiks öelda, et isegi õnnestus enam-vähem (need vist läksid kusagile linti ka, eks pärast kuuleb). Liisbet ja Indrekud tundsid end vist rahva ees päris mõnusasti – igatahes suheldi rahvaga täitsa vabalt, räägiti lõbusaid lugusid bändi ajaloost, tegemistest ja lauludest. Kakk võinuks muidugi paar kala oma partiides tegemata jätta… Aga üks uusvana lugu (Liisbeti tehtud vana laul uues ja üllatavas kastmes including parmupilli pinistav autor ning joigav Indrek L) istus küll hästi, seda tahaks täitsa salvestuselt kuulata. Clannadi “Dulaman” ja mõni lugu veel tulid eeskujuna meelde (iiri musa fännamine on meie muidu suht kirju muusikamaitsega seltskonna üks põhilisi ühisjooni).

Sõnalise osa eest hoolitsenud kohalikud vennad olid asjaga väga rahul ning lugesid sündmuse igati kordaläinuks. Hakkab tekkima sihuke karvane tunne, et meie pisike kollektiiv peab vist pikemaks ajaks kokku jääma… 🙂

Kiirhüpe Leedumaale

Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.

Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.

Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.

Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).

Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.

Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.

Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…

Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.

Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.

Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.

Securefest 2006

… toimus täna paralleelselt IT Kolledžis ja Tartu Ülikoolis.

Tallinnas oli inimesi paras punt, kuigi neosaalis oli vabu kohti veel kõvasti. Securefesti puhul kipub natuke jääma segaseks sihtgrupp – on ta mõeldud spetsidele või kõigile huvilistele (ka veel nappide teadmistega)? Nii oli ka mul üsna raske oma jutule sobivat taset valida – viimaks üritasin teha sellise üldisema, mis algajamal inimesel üle pea ei sõidaks ja samas ka profile midagi veidi ütleks. Keda räägitud jutt huvitab, leiab slaidid [L] dokkidelehelt.

IMKE personali tutvumis-väljasõit

… on parasjagu käimas Sausti mõisas.

Nagu ka millalgi varem kirjutatud, on [L] IMKE uus magistriõppekava, mis peaks TLÜ-s sügisel käivituma. Et inimesed omavahel tuttavaks saaksid, orgunnitigi selline väljasõiduüritus. Täna räägiti vaid veidi programmist endist ja töökeskkondadest (IVA jt), homme aga tuleb tiba tõsisem tööpäev, pean ka natuke rahvale [L] Open Access’ist ja muudest [L] vaba kultuuri ilmingutest rääkima.

(Traadita võrk on siin põhimõtteliselt olemas, aga täna otsustas see poole seminari pealt ära kaduda ja praegu oma toas istudes on see kah on-off-on-off -stiilis. Aga saab hakkama)

Peale õhtusööki võtsin veel said ja küsisin endale ühe nurgataguse koha, kus inimesi ei ehmataks. Siis vehkisin korralikult oma eksamiasjad läbi – homme ju trenni ei jõua. Pärast kolmveerandtunnist trenni oli eriti mõnus sauna ronida. Saun oli korralik – valida sai soome ja türgi sauna vahel, proovisin mõlemad ära. Nüüd on mõnusalt pehme olemine, panin klappidesse [L] Rev B ja Crux’i mängima ja teen oma homse jutu slaidid valmis. Varsti on aeg ka juba põhku pugeda – homme hakkab programm juba 8.00 peale.

Muljeid tsoonist, vol 2

Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanusel jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul.

Sama “Lumivalgekese ja pättide” metafoor kehtis suht kenasti ka seekord – ehkki kaplan Olavi oli tsiviliseeritud inimese kombel ülikonnas, meie preili Karoliina sama kena ja klanitud kui tookord ning kick-poksijast pastor Allanit seekord meiega polnud, oli vend Risto endiselt sama musklis, kiilas ja tätoveeritud, Pereraadio hääl Hannes “Evaldipoeg” Hermaküla muidu lohvakate pükste ja pika särgiga (pluss päikeseprillid) ning allakirjutanu endiselt kulunud nahktagi ning veel pikema sabaga kui toona. Hea, et me siiski valvureid ära ei ehmatanud.

Seltskond oli suht samalaadne kui Tallinnas. Esmapilgul ehk nati ehmatav (suures koguses), aga hiljem ära harjudes täiesti suheldav kamp. Muidugi tuli enamusega rääkida omaaegses rahvastevahelise suhtlemise keeles (üks kohalik sell tõlkis meie eestikeelset juttu), kuid meelestatus tundus paljudel suht mittevaenulik olevat, muusika peale plaksutati isegi päris kõvasti.

Millised kaks selli pole vangid...?
Piltmõistatus – millised kaks kutti pildilt ei istu kinni (vasak tagareas on Issanda portree, seda mitte arvestada 😛 )

(õige vastus: punases pusas kutt on Risto ja pildil temast vasakul on Hannes)

Musaga oli algul natuke probleeme, esmalt jäi võimendi kirikusse maha ja sünt jäeti seepärast üldse läbi valvekadalipu tirimata. Et aga sealne pill oli üsna “Pille”-tasemel ning samas oli korralik võim olemas, pidi Risto viimaks veel korra läbi valve käima ja kisakasti kohale lohistama. Kuid tundus, et tasus ära – ehkki esimesed lood tegime ilma mikrita ning Karoliina hääl oli üsna sündi taha ära kadunud. Viimaks võtsime mikri kasutusele ja helipilt paranes oluliselt.

Karoliina, Kakk ja mõned kuulajad

Karoliina laulab lisalugusid.

Peale ametliku osa lõppu valgus rahvas laiali – kes rääkisid meie inimestega, kes tulid sünti uudistama ja palusid meil veel laulda. Karoliina laulis veel paar lugu, mängisin vahele natuke Oldfieldi-kitarri (sündiga ikka), siis aga tulid kohalikud sellid musitseerima – võeti ette mõned tuntud vabakiriku ülistuslood üsna iseloomulikus slaavipärases kastmes. Et aga Kaku pill oli veel võrku jäetud, tekkis mõte poistega koos musitseerida. Tuli välja küll ja vennad olid asjast väga vaimustatud.

Kaku uus bänd

Poistega koos musa tegemas.

Viimaks tuli ühe eesti poisiga jutuks ka Kaku päris-eriala, seepeale tiriti kohe lähedale ruumi nende “arvutiklassi” vaatama. Välimuse järgi olid midagi PII kanti ja netti muidugi polnud (ehkki mingi reglementeeritud ligipääs pidi netile kusagil olema). Küsiti kangesti arvutikirjandust – peab kappides sorima ja mõned vanad asjad sinna saatma, oma aabitsat võiks kah mõned juurde panna.

Nii et kokkuvõttes täitsa asja ette käik. Kutsuti kindlasti tagasi – eks näe, peaks natuke vene keelega rohkem tegelema. Praegu olen liiga tummahammas.

Taevateega kesköömissal

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

E-Ülikooli konverents

… toimus seekord TLÜ uues majas. Kaks üsna tihedat päeva, vahepealsel õhtul käidi ka RIFFi ööklubis (allakirjutanu ei saa ööklubi kui nähtuse mõttele eriti pihta, aga rahvaga koos olla oli iseendast vahva).

Laupäevahommikune paralleelsessioon “Intellektuaalomand ja E-õpe – sõbrad või vaenlased?”, mida modereerida tuli, kukkus täitsa viimase peal välja. Esmalt juba jooksis kaugelt suurim osa rahvast seda kuulama. Ja siis kolm väga head esinejat. [L] Wolli oli just selline nagu loodetud – juristilikult loogiline ja häkkerlikult piprane. Eneken, keda seni pidasin rohkem “traditsionalistiks”, pani juurde meeldivalt inimliku dimensiooni. Ja [L] tehnokratt Pets oli muidugi oma tuntud headuses. Järgnenud arutelu oli elav ja eripalgeline. Vinge ühesõnaga.

Ka enda ettekanne järgmises, kogukondade-sessioonis läks kenasti ja esimese sessiooni teema jätkus suuresti veidi teise nurga alt (aitäh ka kahele Pillele mõnusate ettekannete eest). Kui nii edasi läheb, hakkavad ehk mõned eesti haridustegelased BSA-st ja “intellektuaalomandist” natuke kaugemale nägema… 🙂

Ahjaa – slaidid on ka [L] dokkide lehel väljas.

Apdeit õhtuse poole kohta. Õhtuses sessioonis olid kõik juba päris lääbakil ja suht igav ettekanne puuetega e-õppurite kohta ei teinud just asja paremaks (muidu suht õige jutt, aga mõne koha peal jäi puudu, pealegi oleks pidanud seda teemat natuke emotsionaalsemalt rääkima. Standarditest polnud ka mingit otsest juttu). Äli, Hans ja mina jaurasime vahelduva eduga ümber läpaka ja lugesime lollusi. Viimaks tuli keegi karismaatilise evangelisti moodi papi Hollandimaalt, kes rääkis muidu intelligentset juttu (tänapäeva noorte võrgusuhtlusviiside kohta), aga ju me siinpool juba liiga nohikud olime (suurem osa asjadest nagu erinevad suhtluskanalid ja kombed olid ammuilma selged ja oma tudengitele aastast 1998 juba maha räägitud) ning pealegi jättis onu Wim kohati LIIGA Kašpirovski mulje (keskealised daamid publiku hulgas võisid muidugi hea väljanägemisega vanahärrast vaimustatud olla 🙂 ). Aga noh, lõpp hea, kõik hea.