Silt: üritused

Laupäevaõhtu Olevistes

Nagu lubatud, käisime siis oma pundiga Olevistes mängimas. Üritus, mida kohalikud nimetasid kontsert-jumalateenistuseks nimega “Tagasi taevateele”, toimus Maarja kabelis (kiriku külgehitis) ja takkajärgi mõeldes oli hea valik – sai mõnusa koduse olemise, mida aitas täiendada ruumi tahaserva püsti pandud kohvilaud. Mõnigi kirikuvõõram inimene oli ehk üllatunud, et sedasorti ebatüüpilist atmosfääri kohtas – kuid õhustik oli tõesti mõnus ja kodune.

Rahvast oli üle ootuste palju, kabel oli paksult inimesi täis (ka mõned asjaosaliste vanad sõbrad, kes muidu kirikus kuigivõrd ei käi, olid kuulama tulnud). Tegime 4+4+2 lugu – võiks öelda, et isegi õnnestus enam-vähem (need vist läksid kusagile linti ka, eks pärast kuuleb). Liisbet ja Indrekud tundsid end vist rahva ees päris mõnusasti – igatahes suheldi rahvaga täitsa vabalt, räägiti lõbusaid lugusid bändi ajaloost, tegemistest ja lauludest. Kakk võinuks muidugi paar kala oma partiides tegemata jätta… Aga üks uusvana lugu (Liisbeti tehtud vana laul uues ja üllatavas kastmes including parmupilli pinistav autor ning joigav Indrek L) istus küll hästi, seda tahaks täitsa salvestuselt kuulata. Clannadi “Dulaman” ja mõni lugu veel tulid eeskujuna meelde (iiri musa fännamine on meie muidu suht kirju muusikamaitsega seltskonna üks põhilisi ühisjooni).

Sõnalise osa eest hoolitsenud kohalikud vennad olid asjaga väga rahul ning lugesid sündmuse igati kordaläinuks. Hakkab tekkima sihuke karvane tunne, et meie pisike kollektiiv peab vist pikemaks ajaks kokku jääma… 🙂

Kiirhüpe Leedumaale

Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.

Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.

Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.

Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).

Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.

Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.

Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…

Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.

Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.

Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.

Securefest 2006

… toimus täna paralleelselt IT Kolledžis ja Tartu Ülikoolis.

Tallinnas oli inimesi paras punt, kuigi neosaalis oli vabu kohti veel kõvasti. Securefesti puhul kipub natuke jääma segaseks sihtgrupp – on ta mõeldud spetsidele või kõigile huvilistele (ka veel nappide teadmistega)? Nii oli ka mul üsna raske oma jutule sobivat taset valida – viimaks üritasin teha sellise üldisema, mis algajamal inimesel üle pea ei sõidaks ja samas ka profile midagi veidi ütleks. Keda räägitud jutt huvitab, leiab slaidid [L] dokkidelehelt.

IMKE personali tutvumis-väljasõit

… on parasjagu käimas Sausti mõisas.

Nagu ka millalgi varem kirjutatud, on [L] IMKE uus magistriõppekava, mis peaks TLÜ-s sügisel käivituma. Et inimesed omavahel tuttavaks saaksid, orgunnitigi selline väljasõiduüritus. Täna räägiti vaid veidi programmist endist ja töökeskkondadest (IVA jt), homme aga tuleb tiba tõsisem tööpäev, pean ka natuke rahvale [L] Open Access’ist ja muudest [L] vaba kultuuri ilmingutest rääkima.

(Traadita võrk on siin põhimõtteliselt olemas, aga täna otsustas see poole seminari pealt ära kaduda ja praegu oma toas istudes on see kah on-off-on-off -stiilis. Aga saab hakkama)

Peale õhtusööki võtsin veel said ja küsisin endale ühe nurgataguse koha, kus inimesi ei ehmataks. Siis vehkisin korralikult oma eksamiasjad läbi – homme ju trenni ei jõua. Pärast kolmveerandtunnist trenni oli eriti mõnus sauna ronida. Saun oli korralik – valida sai soome ja türgi sauna vahel, proovisin mõlemad ära. Nüüd on mõnusalt pehme olemine, panin klappidesse [L] Rev B ja Crux’i mängima ja teen oma homse jutu slaidid valmis. Varsti on aeg ka juba põhku pugeda – homme hakkab programm juba 8.00 peale.

Muljeid tsoonist, vol 2

Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanusel jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul.

Sama “Lumivalgekese ja pättide” metafoor kehtis suht kenasti ka seekord – ehkki kaplan Olavi oli tsiviliseeritud inimese kombel ülikonnas, meie preili Karoliina sama kena ja klanitud kui tookord ning kick-poksijast pastor Allanit seekord meiega polnud, oli vend Risto endiselt sama musklis, kiilas ja tätoveeritud, Pereraadio hääl Hannes “Evaldipoeg” Hermaküla muidu lohvakate pükste ja pika särgiga (pluss päikeseprillid) ning allakirjutanu endiselt kulunud nahktagi ning veel pikema sabaga kui toona. Hea, et me siiski valvureid ära ei ehmatanud.

Seltskond oli suht samalaadne kui Tallinnas. Esmapilgul ehk nati ehmatav (suures koguses), aga hiljem ära harjudes täiesti suheldav kamp. Muidugi tuli enamusega rääkida omaaegses rahvastevahelise suhtlemise keeles (üks kohalik sell tõlkis meie eestikeelset juttu), kuid meelestatus tundus paljudel suht mittevaenulik olevat, muusika peale plaksutati isegi päris kõvasti.

Millised kaks selli pole vangid...?
Piltmõistatus – millised kaks kutti pildilt ei istu kinni (vasak tagareas on Issanda portree, seda mitte arvestada 😛 )

(õige vastus: punases pusas kutt on Risto ja pildil temast vasakul on Hannes)

Musaga oli algul natuke probleeme, esmalt jäi võimendi kirikusse maha ja sünt jäeti seepärast üldse läbi valvekadalipu tirimata. Et aga sealne pill oli üsna “Pille”-tasemel ning samas oli korralik võim olemas, pidi Risto viimaks veel korra läbi valve käima ja kisakasti kohale lohistama. Kuid tundus, et tasus ära – ehkki esimesed lood tegime ilma mikrita ning Karoliina hääl oli üsna sündi taha ära kadunud. Viimaks võtsime mikri kasutusele ja helipilt paranes oluliselt.

Karoliina, Kakk ja mõned kuulajad

Karoliina laulab lisalugusid.

Peale ametliku osa lõppu valgus rahvas laiali – kes rääkisid meie inimestega, kes tulid sünti uudistama ja palusid meil veel laulda. Karoliina laulis veel paar lugu, mängisin vahele natuke Oldfieldi-kitarri (sündiga ikka), siis aga tulid kohalikud sellid musitseerima – võeti ette mõned tuntud vabakiriku ülistuslood üsna iseloomulikus slaavipärases kastmes. Et aga Kaku pill oli veel võrku jäetud, tekkis mõte poistega koos musitseerida. Tuli välja küll ja vennad olid asjast väga vaimustatud.

Kaku uus bänd

Poistega koos musa tegemas.

Viimaks tuli ühe eesti poisiga jutuks ka Kaku päris-eriala, seepeale tiriti kohe lähedale ruumi nende “arvutiklassi” vaatama. Välimuse järgi olid midagi PII kanti ja netti muidugi polnud (ehkki mingi reglementeeritud ligipääs pidi netile kusagil olema). Küsiti kangesti arvutikirjandust – peab kappides sorima ja mõned vanad asjad sinna saatma, oma aabitsat võiks kah mõned juurde panna.

Nii et kokkuvõttes täitsa asja ette käik. Kutsuti kindlasti tagasi – eks näe, peaks natuke vene keelega rohkem tegelema. Praegu olen liiga tummahammas.

Taevateega kesköömissal

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

E-Ülikooli konverents

… toimus seekord TLÜ uues majas. Kaks üsna tihedat päeva, vahepealsel õhtul käidi ka RIFFi ööklubis (allakirjutanu ei saa ööklubi kui nähtuse mõttele eriti pihta, aga rahvaga koos olla oli iseendast vahva).

Laupäevahommikune paralleelsessioon “Intellektuaalomand ja E-õpe – sõbrad või vaenlased?”, mida modereerida tuli, kukkus täitsa viimase peal välja. Esmalt juba jooksis kaugelt suurim osa rahvast seda kuulama. Ja siis kolm väga head esinejat. [L] Wolli oli just selline nagu loodetud – juristilikult loogiline ja häkkerlikult piprane. Eneken, keda seni pidasin rohkem “traditsionalistiks”, pani juurde meeldivalt inimliku dimensiooni. Ja [L] tehnokratt Pets oli muidugi oma tuntud headuses. Järgnenud arutelu oli elav ja eripalgeline. Vinge ühesõnaga.

Ka enda ettekanne järgmises, kogukondade-sessioonis läks kenasti ja esimese sessiooni teema jätkus suuresti veidi teise nurga alt (aitäh ka kahele Pillele mõnusate ettekannete eest). Kui nii edasi läheb, hakkavad ehk mõned eesti haridustegelased BSA-st ja “intellektuaalomandist” natuke kaugemale nägema… 🙂

Ahjaa – slaidid on ka [L] dokkide lehel väljas.

Apdeit õhtuse poole kohta. Õhtuses sessioonis olid kõik juba päris lääbakil ja suht igav ettekanne puuetega e-õppurite kohta ei teinud just asja paremaks (muidu suht õige jutt, aga mõne koha peal jäi puudu, pealegi oleks pidanud seda teemat natuke emotsionaalsemalt rääkima. Standarditest polnud ka mingit otsest juttu). Äli, Hans ja mina jaurasime vahelduva eduga ümber läpaka ja lugesime lollusi. Viimaks tuli keegi karismaatilise evangelisti moodi papi Hollandimaalt, kes rääkis muidu intelligentset juttu (tänapäeva noorte võrgusuhtlusviiside kohta), aga ju me siinpool juba liiga nohikud olime (suurem osa asjadest nagu erinevad suhtluskanalid ja kombed olid ammuilma selged ja oma tudengitele aastast 1998 juba maha räägitud) ning pealegi jättis onu Wim kohati LIIGA Kašpirovski mulje (keskealised daamid publiku hulgas võisid muidugi hea väljanägemisega vanahärrast vaimustatud olla 🙂 ). Aga noh, lõpp hea, kõik hea.

Jarno Niemelä loeng

… paha- ja pättvarast IT kolledži neosaalis on hetkel just käimas.

Tõsine värk. Põhiline, mis šokeerib, on lollide inimeste arv maailmas. Püsiühenduse kasutajaeksam oleks ilmselt viimane aeg sisse seada.

Eriti lahe kleepekas oli Jarno läppari kaanel: “HUMAN ENGINEERING SPECIALIST: because there is no patch for human stupidity”.

Aga ikkagi pidi Kakk pidevalt end tagasi hoidma, et mitte valjusti karjuma hakata. Muidu nagu intelligentsed inimesed, aga räägivad ikka Windowsist…

Apdeit – Kakk käis ka kella kahesel loengul, kus konkreetselt tehti juttu Symbiani pahavarast. Et Kaku uus 9300i kah Symbiani 80. seeria softi kasutab, oli abiks ka see jutt ära kuulata. Üldiselt asjalik jutt, sai palju parema ülevaate Symbianist kui süsteemist. Aga…

Tuleb igati nõus olla Richard Stallmaniga, kes ütleb: kommertssofti tüüpide põhimõtteks on “If you share with your neighbor, you are a pirate. If you want any changes, beg us to make them” ehk maakeeli “kui sina annad tarkvara naabrile, oled piraat. Kui tahad mingeid muutusi, pead neid meilt kerjama.” Ka Symbian on kommertssofti feodaalide ja nende pärisorjade maa, kuhu vabal inimesel eriti asja pole.

Kaku järgmine mobiil on raudselt Linuxiga – kui ikka oled mitmeid aastaid vabalt elanud, siis enam tarkvarafirmade pilli järgi tantsida ei taha. Ehk tuleb mõni tark sell välja ka õpetusega, kuidas 9300i peale Linuxit panna (iPaq’i kohta on sellist õpetust netis nähtud). Aga kui Nokia klientide juttu ei kuula, hakkavad viimased jalgadega hääletama.

Rooma Vol. 2: Vatikan ja segased kolleegid

Eilsest jäi jutt pooleli lõuna paiku. Lõunasöögid on olnud OK, aga paraku peab kõike tarbima püstijalu… Eks siis rahvas otsib igasugu nurgataguseid, kuhu oma taldrikulaadungiga vajuda.

Pärastlõunane EADTU sessioon jätkas ümmargust juttu ning kuna Kakk oli üksjagu autis, tuli hotelli kerida ja tunnike magada. Õhtuks sõidutati meid bussidega Barberini lossi, mis pidavat Itaalia kaitsejõududele kuuluma. Kena koht – esmalt saime tükk aega väljas jalutada ja süveneva pimeduse kiuste pilte teha (pildid panen eraldi välja, kui aega saan), seejärel lasti meid lossi.

Lossi esimeses saalis ootas üsna luksuslik külmlaud, kus kokk otse seakintsu küljest singiviile nüsis ja laual resideerus aukartustäratava suurusega parmesani juustu ratas. Seal sai üksjagu juba kõhtu täidetud, siis aga juhatati meid veel kõrvalsaali, kus pakuti kolmekäigulist (itaalia traditsiooni kohaselt pasta, põhiroog ja magustoit, lisaks veel kohv) õhtueinet. Karmi kõhutäite leevendamiseks aga saime hiljem üksjagu marssida, kuna buss ei viinud meid päris hotelli juurde. Õhtu oli aga väga ilus ja jalutuskäik oli mõnus.

Kerisime Mardiga põhku ja jäime magama. Kella nelja paiku äratas meid miski mürtsatus – algul tundus, et meie enda toas kukkus midagi ümber. Uurimine tuvastas aga, et hääl tuli väljastpoolt. Mõned minutid hiljem hakkas Mardi mobla plinkima ja värisema… Nimelt oli kolleeg Hans alles koju (hotelli) tagasi jõudnud ja korraldas oma toas afterparty‘t.. Me uniste inimestena sest eriti huvitatud polnud – alles järgmine päev kuulsime, mis tsirkus seal käis.

Ajasime end hommikul üles ja läksime sööma, mõningaid tegelasi meie seast seal polnud. Lasime siis hotellist jalga ja läksime Vatikani avastama. Hästi vinge koht on küll – kujutan ette, mida võis keskaegne talumats tunda, kes esmakordselt Peetri kirikusse sattus… Kahjuks olime seal viiekesi – Kakk oleks vist heameelega seal terve päeva istunud, nüüd aga tuli teistega arvestada. Koduteel põikasime ka Hispaania treppe uudistama.

Kakul on kujunenud omajagu umbusku lõunaeurooplaste suhtes ning selle täiendamise eest hoolitsesid ka itaallased. Rongis üritas üks paarike Marti rahakotist ja moblast vabastada – rahakotitasku nööp saadi juba lahti ning moblagi oli peaaegu käes, siis aga sai Mart jaole, mobla kukkus maha ja pätid lasid kiiruga jalga. Oleks ise heameelega paar eurot loovutanud võimaluse eest mõnel sellisel tegelasel nina kukla peale välja lüüa – tõsiselt öökima ajavad sedasorti kahejalgsed. Õnneks rehabiliteeris itaallasi omajagu üks mõistev metrooametnik, kes meid arusaamatuse tõttu aegunud piletite kiuste metroosse lubas ja piletite asja selgeks tegi.

Kakk on füüsiliselt üsna vormist väljas, viimane jupp rännakut hotelli sujus üsna vaevaliselt. Tuleb end kodus kindlasti rohkem liigutama hakata. Hotellis saime mõned minutid puhata, siis läksime lõunale. Seal siis selgusid pikemalt ka kolleegide öise peo asjaolud – muuhulgas ka üks õpetlik loeng retoorika teemadel, mida lahtiselt aknalt uinuvale Rooma linnale valjul häälel peeti (urbi et orbi eesti moodi või vähemalt midagi sarnast; loeng oli muidugi maakeeles)… Kahju, et italiano’d seda hinnata ei osanud.

Pealelõunal ootab ees UNIVe projekti lõpusessioon ja siis veel miski õhtune väljasõit. Sellest siis järgmisel korral.

Kakk Igaveses Linnas

Niih, nüüd on Kakk siis Roomas. [L] UNIVe projekti lõpukogunemisel ja paralleelselt ka [L] EADTU konverentsil.

Sõit läks kenasti ja vahejuhtumiteta, ehkki oli üsna väsitav – arvestades veel eelnevatel päevadel toimunud janti läppariga. Meil on siin igavesti pirakas punt maarahvast koos – kokku vist 15 nägu, kogu Eesti e-õppe aktiiv on kohale lennanud (keegi tegi paha nalja ka, et kui mõni binnlaaden lennuki alla laseb, on e-õppega Eestis jokk). Frankfurti lennujaamas tuli kolm tundi passida – selle aja veetsin peamiselt [L] Wesnothi mängides ja seda Mardile õpetades (MacOS X sisaldab toda mängu isegi vaikimisi versioonis!). Lennujaamas oli hotelli buss vastas, nii et saime kohale kenasti.

Hotellis saime Mardiga kahese toa ja kohe oli üllatus: kohalikud olid ilmselt twin’i double’iga segi ajanud ja kohapeal oli üks suur magamisase… Me aga oleme mõlemad suht ühese orientatsiooniga ja polnud pealegi üldse huvitatud läbi une teineteisega kumitematshi pidamisest. Õnneks oli tegu siiski kahe kokkupandud voodiga ja kui eraldi linad-tekid toodi, läks siiami kaksikute lahutamine suht valutult.

Igati meeldiv üllatus – hotellis on vaba WiFi leviala (tõsi, vaid esimestel kahel korrusel ja meie 3. korruse tuppa ei ulatu – kuid asi see läppariga fuajeesse kolida on, seal mugavad diivanid ka). Ja ka konverentsikohas pool kilomeetrit eemal levib ka täiesti ilusti (kirjutan seda ausalt öeldes konverentsi ajal, kui üks lääne-eurooplane kõnetoolist veidi liiga ümmargust juttu ajab). Nii et võrreldes Portugaliga, kus see igal pool kinni oli ja ka Frankfurti lennujaamaga, on pilt päris palju kodusem (just eile enne äratulekut sai samal teemal [L] EITS listis sõna võetud – nüüd oleks jälle hea näide tuua).

Hotell on muidu OK, ainult italiaanode senine elektripistik on midagi meie nõukogudeaegse sarnast ja jurakate klemmidega europistikud nendesse pesadesse ei lähe. Õnneks on toas ka kaks europesa. Süüa sai hommikul ainult kontinentaalset hommikusööki, kuid seal oli siiski ka võid ja juustu (meenub omaaegne lähetus Strasbourgi, kus hommikul ainult magusaid saiakesi pakuti ja kolmandal päeval läks soolase hommikusuutäiega harjunud Kakul süda pahaks), müsli-jogurtivärk on ka olemas – seega saab kenasti hakkama. Hotelli asukoht on kesklinnas, peamised turismimagnetid jäävad siiski natuke kaugemale (Colosseum pidi jalutamisulatuses olema, aga seal on Kakk juba käinud). Ehk laupäeval jääb aega natuke kolada. Pilte üritab ikka ka teha, kaamera on kogu aeg vööl valmis.

Praegu on Une-Kati väga koledasti kallal (öine uni jäi eelneva nädala taustal lühikeseks) ja kui euroonud jätkavad ümmarguse jutu veeretamist, tuleks peale lõunat hoopis hotelli minna ja natuke magada. Pärast millalgi kirjutab veel.