Jälle on Jaapanimaal üks turniir peetud ja meie poisil läks summaarselt päris hästi. Ehkki oleks võinud veel paremini minna. 🙂
Algus oli küll vägev. Kuus esimest selli lükati ringist välja, nende seas ka kaks ozeki tiitliga meest. Sumotalk.com’is kommenteerisid sellid, et sumos valitsevad “Tšingis-khaan ja Kublai-khaan (mongolitest yokozunad Asashoryu ja Hakuho) ja nende kurjad käsilased Biomass ja Bulgar (vastavalt siis Baruto ja bulgaarlane Kotooshu)”. Seis oli veel ka 7:1, aga siis läks midagi metsa.
Kahele yokozunale meie mees tõesti veel vastu ei saa, need kaotused olid arusaadavad. Küll aga sai ta pähe ka kahelt madalamalt sellilt ning tekkis juba hirm, et nüüd läheb turniir päris lörri. Kaks viimast vastast aga õnnestus võita – Miyabiyama (kes talle kunagi trauma tekitas) virutati isegi üsna eba-barutolikult jõhkral moel ringist välja, värske ozeki Harumafuji ehk endise nimega Ama tõsteti märksa leebema liigutusega üle serva. Lõppseis 9:6 ja sekiwake auaste ausalt kinnitatud. Ainult et ülespoole jõudmiseks on seda veidi vähe – ozeki jaoks on vaja kolme järjestikust turniiri keskeltläbi 11: 4 tulemusega (soovitavalt ka üht turniirivõitu). Aga arvestades seda, et praeguse seisuga on selgelt ees veel vaid kaks meest, on see aasta jooksul täiesti mõeldav.
Seega soovime nimekaimule Nipponimaal edu!
Teiste sanyaku meeste vastu ülikõva, aga 2-3 halba matši läksid siis seekord ozeki-runi alguse (või jätku) maksma. Ei tea mis tal siis juhtus nende päevade jooksul. Matš Asashoryu vastu oli lausa piinlik, hale henkaüritus, mille tagajärg oli otse lõvi lõugade vahele hüppamine. Aga viimases matšis tegi värskele ozekile selgeks, kumb neist on teise ama 😉
Päeva lõpetuseks aga midagi meelolukat ETV sporditoimetuse poistelt: http://www.youtube.com/watch?v=8SzGZNQ1laI
Aa, seda intervjuud ma just nägin AK spordiuudistest. 🙂 Hästi mõnus jutt, see pisike tädi Mayumi oli oma jaapanipärase hääldusega, aga veatu eesti keelega ka hästi tore.
Aga jah, endine Ama läks kena valsikeerutusega tsuridashi abil välja küll. 😀 Ju on veel kogemusi vaja, et ozeki peale jooksma hakata. Vähemalt võetakse va Biomassi nüüd juba üsna väga tõsiselt.
Aga mõeldes selle peale mis oleks võinud olla, liigub mõte ikka ja jälle 2006. aasta suve peale, kui Baruto oli värskelt tõusnud Makuuchisse ja seal juba esimesi ozekisid tuuseldanud. Siis liikus ta aga oma kodusest Mihogaseki beyast vastloodud Onoe beyasse. See tähendas kolimist Tokyo kesklinnas asuvast soliidsest klubist üle äärelinna, sisuliselt vanasse garaažihoonesse rajatud “klubihoonesse”. Enam ei saanud Baruto käia teiste tippsumokate juures trennis, vaid pidi piirduma nendega, kes kohapeal olid. Edasi tulid juba mitmekordsed vigastused ja raske teekond tagasi tippu. Kui 2006 aastal Makuuchi debüüti tehes oli Baruto märksõnadeks ründav sumo ja vastased lendasid siia-sinna, siis tänapäeval see pole enam nii. Paratamatult tekib tunne, et kui ta oleks keeldunud Onoe beyasse minemast (see õigus oli tal sekitorina olemas), siis oleks praeguseks juba ozeki. Ja veel üks põhjus miks klubisse jäämine oleks parem olnud: siis poleks Mihogaseki beya saanud võtta vastu Osseet Aran-i, kelle trikkideta oleks profisumo tunduvalt parem.