Sünnipäevaks saatis õnnitlused ka kunagine kolleeg Kadri, kes nüüd töötab hoopis Haapsalus – Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ehk sellesama haigla järeltulijas, kus omal ajal igal sügisel käidud sai. Tekkis idee minna ka otse tere ütlema (tsikliga muidugi) – mõnda aega ei olnud trehvanud.
Täna oli sobivalt kena (aga jahe) ilm ja käisin ära. Keila maanteed pidi sinna ja põhiteed pidi tagasi. Selga tuli ajada neli kihti riietust, aga ülearu soe ei olnud ikkagi – ilmselt sel sügisel ei tasu tsikliga pikemalt rohkem linnast välja ronida. Õnneks panin jalga uued tsikliteksad ja põlvekaitsmed pidasid tuule pea täiesti kinni.
Aga tegin jälle linnale tuuri peale ja käisin uuesti samas kohas Holmil, kus suvel – majad olid juba natuke rohkem valmis saanud. Tegin nüüd pildi teistpidi.
Siis käisin NRK-s Kadriga jutustamas – tal oli parajasti lõunaaeg ja nii sai ka ise keskuse kohvikus kaks kausitäit kanasuppi nahka pandud. Meenutasime kolleege ja vanu aegu, tore oli. Tunnikese pärast keerasin tsiklil otsa kodu poole.
Kadri saatis pärast ühe pildi veel:
Mõnda aega saab veel Kullionuga linna vahel töristada, siis läheb ta talveks Motodepoosse puhkama.