Nädal hiljem jätkus ITSPEAs juurateema ja rahvas torkis tarkvaralitsentse – tuli selgitada, millal ühel fiktiivsel ettevõtjal tasub kasutada kinnist koodi, GPLi või BSD litsentsi. Arendajale tegelikult äärmiselt vajalik teema.
Aga Maailma Kõige Valjem Ansambel jätkab 1992. aasta plaadiga The Triumph of Steel. Eelmise albumi järel lahkus bändist Ross the Boss ning uueks kitarristiks tuli David Shankle – seda on natuke ka muutunud “käekirjast” kuulda (ta on ka mitmete lugude kaasautoriks). Ajutiselt lahkus ka Scott Columbus, valides enda järglaseks Kenny “Rhino” Edwardsi (õnneks aga jäi see vangerdus vaid sellele albumile).
Kohe plaadi alguses on tõsine hevimonument, ligi pooletunnine “Achilles, Agony and Ecstasy in Eight Parts”, mis olevat targemate peade väitel üsna hea Homerose “Iliase” hevipeegeldus. Kaheksa eripalgelist osa – mõned hümnilikud, teised vaiksed; Oldfieldi meenutavad kitarrikäigud ja Rhino Edwardsi äge trummisoolo (tõsi, viimane kolmandik kipub veidi üksluiseks mürinaks jääma). No ja muidugi paduhevi ka. Vahepeal olevat bändil olnud plaan teha rida albumeid eri rahvaste sõjajumalatest – see võiks olla neist ühe miniversioon. Teisest loost “Metal Warriors” tuleb too kuulus fraas, millega bänd käsib jobudel saalist uttu tõmmata – huvitaval kombel kirjutatakse paljudes kohtades “wimps” h-tähega (whimps), mõeldud on ilmselt siiski argpükse. Aga see lugu on tõsine hevihümn küll. Huvitav lugu on ka tajutava indiaani koloriidiga “Spirit Horse of the Cherokee”. Ülejäänud album kaldub kahe basstrummipedaali müdina saatel speed metali suunas (ja “Demon’s Whip” on üsna ebameeldiv pilt “alumiselt korruselt” – väidetavalt olla küll asja taga olnud Davidi ja Rhino õudusfilmi-üledoos, mitte paharetikummardamine), kuid lõpus on tasakaaluks selle pundi ehk parim lugu üldse – “Master of the Wind”. Ilus meloodia, mõtlik ja mõttega tekst, vägev hääl ja uhke saund. Ühe seletuse järgi kirjutas bänd selle haiglas, ühe raskesse haigusse sureva noore fänni palvel. Laivis lähevad fännid selle looga pöördesse ja ilmselt õigusega. “Here the four winds know who will break and who will bend“…
1996. aasta Louder Than Hell algab lärmakalt küll. “Return of the Warlord” on tempokas, barbar Conani filmide vaimus hevilugu. Scott Columbus on siin plaadil jälle trummidel tagasi, kitarristiks tuli (ja jäi pikemaks ajaks) Karl Logan, kes meenutab käekirjalt rohkem algaastate Ross the Bossi kui David Shankle’it. Siin albumil on taas jäme ots selgema joonega klassikaliste hevilugude käes, eelmise plaadi natuke tüütut kahe bassipedaali tüminat siin väga ei kohta (erandiks on “Outlaw” ja ehk ka lõpulugu “The Power”). Pehmemat poolt esindab klaveriga algav ja klassikalise heviballaadina lõppev “Courage” ja alguseosas ka “King” (see lugu keerab lõpupoole aga tuurid rohkem üles). Ka kaks instrumentaallugu lõpus – Joey DeMaio “Today Is a Good Day to Die” ja Karl Logani “My Spirit Lives On” on pigem pehmemat sorti (ehkki viimane on pigem üks kiire, ilma saateta kitarrisoolo).
Vahepeal lasi bänd välja paar kontsertplaati – need jätaks vahele ja võtaks järgmise stuudioalbumi, Warriors of the World 2002. aastast. Avalugu “Call to Arms” on klassikaline Manowar, järgmine lugu “The Fight for Freedom” algab klaveriga ja meenutab… Elton Johni (“Can You Feel the Love Tonight”; pärast kerib lugu siiski Manowariks tagasi – kokkuvõttes on see päris huvitav laul). Kolmandana tuleb aga Giacomo Puccini “Nessun Dorma” – algselt lauldud Eric Adamsi lahkunud ema mälestuseks, on see fännide suur lemmik ning näitab ilmekalt laulja võimeid ka täiesti teistsuguses muusikas. Hea pauerballaad (ehkki veidi sarnane varasema looga “Master of the Wind”) on “Swords in the Wind” (YouTube’is tegi keegi fänn selle peale päris ilusa mashup’i “Sõrmuste isanda” Boromiri elust). Veel üks põnev element plaadil on “American Trilogy” kolmest 19. sajandi laulust, mida algselt armastas enda kontsertide lõpus laulda Elvis Presley. “The March” võiks olla mõne ooperi vahemäng. “Warriors of the World United” on aga taas üks kõige “manowarist manowarim” lugu – see on uuema aja omadest ehk nende kõige ikoonilisem laul. Plaadi kolm viimast lugu on igavamad, natuke üheülbaline madistamishevi (isegi natuke koomiliselt mõjub “House of Death”, kus Eric röögib kujutletavas lahingus: “SURE ÄRA! SURE KOHE ÄRA!”…). See plaat on seega paras kompott – aga huvitav just sellisena ning tõestab ka seda, kuivõrd paindlik Maailma Kõige Valjem Bänd tegelikult on. Veel üks hea klassikaline Manowari lugu on vaid mõnedel selle plaadi väljaannetel – “I Believe”. Nii et tervikplaadina ehk siinkirjutaja lemmik selle bändi loomingu seast.
2007. aastast tuleb Gods of War, mis on selgelt Põhjala mütoloogial põhinev ning ka senistest albumitest sümfoonilisem (see on selge juba avaloo esimestest taktidest peale), kasutatud on nii koori kui orkestrit. Ken Kelly plaadiümbris oleks vist tänapäeval teatud tegelased tagajalgadele ajanud (mitte, et see halb oleks). Huvitav (ehkki natuke kummaline) on madistamishevi ja klassika kokkupanekut üritav “King of Kings” – ma ise eelistaks Petra samanimelist lugu (millest kirjutab ehk kunagi hiljem). Põneva mitmehäälse vokaaliga (ja mitte kuigi manowarlik) on “Army of the Dead” (mõlemad osad), samasugust vokaali kohtab siin plaadil mujalgi (“Sleipnir”, “Odin”), see kõlab millegi meeste vokaalansambli ja Queeni vahepealsena. Manowari ilusate ballaadide rubriiki jätkab “Blood Brothers”, mis on ka saundilt veidi teistsugune – siit kõlab läbi mingi vana kooli noot (Zeppelin? Yes? Alan Parsons?). Sümfoonilise metal’i hea näide on “The Sons of Odin”, samuti ooperlik nimilugu. “Odini” kitarrisaund on alguses hämmastavalt sarnane Brian May omaga. Ka selle albumi paneksin enda jaoks kõrgele kohale, eeskätt stiilse ja väljapeetud muusika ning sümfoonilise saundi tõttu.
2009. aastal lasti välja topeltalbum Thunder in the Sky, kus ühel plaadil on kuus tavapärast lugu (peamiselt selline küllalt tüüpiline kiirema sordi Manowar – aga väga hea on uusversioon vanast loost “The Crown and the Ring”), teisel aga üks kena ballaad – esimese plaadi ingliskeelses versioonis “Father” – 15 erinevas keeles. Eriti põnev on kuulata Eric Adamsi soome keelt (“Isä” – algus kõlab täitsa nagu Juice Leskinen).
Vahepeal hakkas bänd uuesti salvestama enda vanu albumeid – 2011 Battle Hymns ja 2014 Kings of Metal, lisaks anti 2012 välja Warriors of the World United remaster. 2011. aastal suri kahjuks Scott Columbus ning seni viimasel, 2012. aasta stuudioplaadil The Lord of Steel mängib trumme taas esimesel albumil kaasa teinud Donnie Hamzik. See plaat on taas pigem kiiremat sorti madistamishevi ning vähemalt Spotifys olev variant tundub olema nürima saundiga kui eelmised albumid. Isegi kaks üsna kena pauerballaadi – “Righteous Glory” ja lõpulugu “The Kingdom of Steel” – on kõlalt kuidagi raskepärasemad kui varasemad.
Bändile pani mõne aasta eest põntsu ka kauaaegse kitarristi Karl Logani viieks aastaks kinniminek ühe suuremat sorti sigaduse eest (bändi kiituseks tuleb öelda, et Karl sai sealt hundipassi kohe, kui see välja tuli). Bändis on nüüd Eric Adams ja Joey DeMaio kahekesi, ülejäänud on vahetunud. Aga ehk teevad valju häälega metallitaadid tulevikus veel midagi põnevat.
Järgmine kord jälle midagi rahulikumat…