Seekord kiriku poole pealt. Kes aga orelihelisid või spirituaale ootab, siis seekord ei tule. Tuleb hoopis [L] Petra lugu Beyond Belief. Kirikukaugemale lugejale: Petra on sisuliselt kristliku roki alusepanija ja üldse üks maailma pikaealisemaid bände – alustasid 1972 ja lõpetasid 2005, kusjuures lõpupauk 2005. aastal polnud üldse mingi sauruste oigamine, vaid täisvereline rokk-kontsert.
Aga see lugu on tõsiselt mõnus. Lahe video, hea optimistlik musa, vinge bändiesitus ja muidugi John Schlitti fantastiline hääl (Manowari Eric Adams on ehk võimsam, kuid Klaus Meine, Joey Tempesti või Sebastian Bachiga annab täiesti võrrelda; see lugu pole solistivägevuse kohapealt vist parim näide – JS kõrgpilotaaži tuleb otsida Petra heviajajärgust 80-ndate teisel poolel).
Kes samast sfäärist veel üht head häält tahab kuulda, võib võtta ette [L] Whitehearti Desert Rose’i. Väga ilus ballaad (nii viis kui sõnad), tasemel punt ja jällegi vinge vokaal. Muide, bändil oli kombeks kirjutada solisti nimi igal plaadil erinevalt – Rick, Rik, Riq, Ricke… , priinimega Florian. Ja selle looga on Kakul seotud paar ilusat mälestust.
