Päev: 27. veebruar 2006

Boikott?

Postimehe uudis [L] teab rääkida (muide – [L] EPL vaikib asja maha… Pole esimene kord), et USA suursaadik pr. Wos olevat jätnud KUMU avamisele minemata, kuna seal oli viibinud ka keegi hr. Männil. Kuna muu diplomaatiline korpus olla kohal olnud, oli asi kella külge riputatud.

Tjah, kui turbanitega habemikud boikoteerivad Taani kaupu, nimetatakse seda demokraatia eiramiseks ja ebakultuursuseks. Kuidas nimetada aga seda, et suurriigi ambassadoor leiab veelgi jaburama ettekäände ühe end tema liitlaseks nimetanud väikerahva olulise kultuurisündmuse (seda KUMU avamine Eesti mastaabis on) eiramiseks? Pakuks, et tegu on USA suurima imagoloogilise ämbriga Eestis taasiseseisvusaja jooksul. Ja Iraagis surma saanud poiste vaimud tulevad ilmselt mõnele inimesele koju käima.

Üks tsitaat

… seekord filmist “Mask” (mitte too totter kumminäofilm Jim Carreyga; filmi ennast pole paraku tükk aega kusagil näidatud, tsitaat on võetud veebist), mida kõigile soovitaks. Eriti puuetega inimestele või vanemaile, kel on puudega laps. Film räägib geneetilise koljudeformatsiooniga poisist – konkreetne tsitaat pärineb poisi emalt (popdiiva Cher ühes oma parimatest filmirollidest):

Rusty: First you told me he was gonna be retarded, then you told me he was gonna be blind AND deaf. If I’d dug his grave every time one of you geniuses told me he was gonna die, I’d be eating fuckin’ chop suey in China by now!

Peaks mõnegi tumbatohtri ka siinmail mõtlema panema (kurb, aga tõsi – mõni käib üksteist aastat ülikoolis ja on ikka samasugune jobu nagu peale põhikooli lõppu. Õnneks on suur enamik arste ikkagi inimesed omal kohal). See tsitaat võiks väga hästi ka Kaku emmelt pärineda…

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.