28.02.2006 arhiiv

“Taevatee” taaskohtumine

28.02.2006

Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.

Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.

Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.

Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.

Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…

Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.

Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.

No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.

Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire‘ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…

Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…